Juugendstiil
Juugend on 19.
sajandi lõppkümnendi ja 20. sajandi alguse Euroopa ja Ameerika kunstistiil.
Juugendi kujunemist
mõjutas oluliselt positivistlik filosoofia ja seda kahel tasandil –
intellektuaalsel ja visuaalsel.
Juugendi kõige
iseloomustavamaks jooneks, mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest,
on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri
ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja
emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas
kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu
tähenduse, mõtte survest.
Juugendit on püütud
ka periodiseerida jaotades selle arengut kolmeks :
1) 1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed
Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
2) 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis
tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest
Amsterdam, Antverpen, Barcelona, Berliin, Budapest, Darmstadt, Helsinki,
Milano, Moskva, Nancy, Oslo, Praha, Riia, St. Peterburg, Torino, Kopenhaagen, New
York, Chicago;
3) 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli
muutunud massimoeks.
Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks : dekoratiivne juugend ja konstruktiivne
ehk geomeetriline juugend. Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias,
Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias.
Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Šotimaal, Austrias ja
Saksamaal.
Juugendmaalile on
iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi
voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus :
“patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul
on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik
kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal
värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas
puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam
tajuda ei saa.
Juugend-disainerid
püüdsid luua väljenduse kaasaegsemat viisi hoidudes ajalooliste stiilide
"rüüstamisest". Leidmaks inspiratsiooniallikat ornamentidele
pöördusid nad looduse poole.
Nad püüdsid summutada historitsismi ja naturalismi ammendunud klišeesid mitte
loogikaga vaid “bio-loogikaga”. Elu ja orgaanilise maailma võlu pidi eemale
peletama mineviku stiilide vaimud.
Juugendstiili
põhiline motiiv on liikumises pulseeriv rütmiline ja rulluv joon. Motiiv ilmnes
erinevates teisendites eri aegades ja kohtades ka hiljem.
Üks tähtsamaid
juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas
alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks
pornograafias.
Arhitektuuris oli
pearõhk sisekujundusel. Püüti kavandada kõik interjööri elemendid ühtses
harmoonilises, selges kooskõlas ja tihti algas kujundusprotsess seespidiselt
ning suundus hiljem hoonest välja. Kujunduse ühtsuse huvides viidi miinimumini
põrandate, seinte ja lagede erinevused.
Juugendarhitektuur muutus XX sajandi
arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule
arhitektuurile.
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete
sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et
paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises
arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele. Siin oli tugev
mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu.
Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste
ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet-le-Duc oma teoreetilistes
kirjutistes soovitamast kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid
ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes. Viimaks jõudis
ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraažiga.
Kuulsaim ehitis on muidugi Eiffeli
torn 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Pärast seda, kui maailmanäituse
lõppedes lubati torn alles jätta, muutus see moodsa arhitektuuri sümboliks.
Juugendstiilis ehitiste kohta on
öeldud, et need on muusika kivis, kus iga detail on allutatud üldisele ideele.
Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide
kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab
rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest
– ilu igaühele ja igas kohas luua.
Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega,
võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi
suundumusi – vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud
kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi
vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi
materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad, nagu näiteks Émile Gallé ja
Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi.
Georges Minne - Tema pühendus tervenisti inimfiguurile. Kõige sagedamini kohtab
alasti põlvitavaid noorukeid, kelle vorme Minne liialdas ja moonutas. Figuurid
on iseloomulikult ülisaledad, õrnad ja peaaegu õhuliselt graatsilised. Sageli
kasutas Minne motiivi kordust (purskkaev viie põlvitava figuuriga, 1898/1906,
sellega kujunes ta juugendskulptuuri tähtsaimaks esindajaks).
Auguste Rodin (1840 – 1917) - on peetud enamasti impressionistiks, kuid tema
loomingus leidub jooni, mis on omased ka juugendile. Rodin püüdis kujutada
vormide “vedelust”, pehmeid kurve ja masse. Tema juugendperioodi skulptuurid,
nii mees- kui naisfiguurid, on sageli justkui kinnistunud kivisse, millest nad
on taotud. Nii kivi kui keha moodustavad orgaanilise terviku. Üks ilusamaid
näiteid on skulptuur “Danaiid” (1885), kus naise selja, kaela ja juuste
graatsilised jooned väljuvad teda sünnitanud tahumata kivist. Kivi ja keha
saavad siin tervikuks. Veel sobib siia skulptuurigrupp “Sireenid” (1889), kes
esindavad saatuslikke seksuaalseid preestrinnasid. Rodini vesivärvides visandid
paistavad samuti silma vaba ja elegantse voolavusega.
Kasutatud
allikad:
EE 4, Tallinn
Kirjastus „Valgus“, lk. 139