Jõehobud
Nimetus: jõehobud (2 perekonda)
Liikide arv: arv 2
Sugukond: Hippopotamidae
Selts: Artiodactyla
Õla kõrgus: 77-165 cm
Täiskasvanu kaal: 250-4000 kg
Levik: Aafrika (Sahara kõrbest lõuna pool)
Elupaik: jõed ja järved
Toit: peamiselt rohi
Ühiskondlik struktuur: elab eraklikult (kääbusjõehobu), paaridena, 15-ja isegi 150-liikmeliste gruppidena
Tiinus: 7-8 kuud
Poegi tiinuse kohta: 1, harva 2
Sünnikaal: 4,5 kg (kääbusjõehobul), teistel 25, isegi 55 kg
Eluiga: looduses umbes 40 aastat, tehistingimustes 54 aastat
Säilimise staatus: enamasti väljasurnud või haruldane; mõnedel kaitsealadel arvukas; kääbusjõehobu on väga haruldane. Looma on kütitud liha, rasva, naha ja hammaste (jõehobuluu) pärast
Sugulased: kodusiga, tüügassiga, metssiga
Jõehobude ninasõõrmed, silmad ja kõrvad asuvad nagu konnalgi kõrgel pea peal, ja nii olles peaaegu üleni vee all, võivad nad ikkagi kuulda, näha ja hingata. Nende nahk eritab roosakat lima, et see õhu käes niiske püsiks- teisisõnu, tundub, nagu higistaks jõehobu verd. Pojad hakkavad ujuma enne, kui nad kõndima õpivad. Isegi piima imevad nad vee all.
Olgugi, et ninasarvikud on kõigist maismaaloomadest kõige suuremad, paistavad prullakad ja prisked jõehobud oma välimuse läbi ohutud. Tegelikult on nad ühed Aafrika ohtlikumad loomad. Nad paiskavad paate ümber ning hammustavad ujujaid. Nende läbi hukub rohkem inimesi, kui lõvide läbi.
Jõehobudele ei meeldi, kui putukad neid hammustavad, niisiis lubavad nad egiptuse haigrutel nokkida parasiite oma seljal. Sellest on mõlemale kasu- linnud söövad putukaid ning jõehobut ei häiri enam putukad. Seda nimetatakse sümbioosiks.
Kasutatud kirjandus
- Maailma tuhat palet: Imetajad
- http://www.natureimages.co.uk/images/Limited%20Editions/NI029%20Hippo%20A3.jpg
