Isa - parim sõber

 

    Minu parim sõber on mu isa. Ta on alati olnud olemas. Mil iganes ma teda ei vajaks. Saan talle kõigest rääkida, mida tahan. Isa oskab hästi saladusi pidada ning alati on tal mulle mõni hea soovitus anda. Ma ei kujutaks ette elu ilma isata.

    Me oleme isaga nagu kaks maailma parimat semu. Meile meeldib koos olla, matkata, õppida, kalal käia ja palju muudki. Igal nädalal teeme me koos midagi põnevat. Nädala sees me suuremaid asju ette ei võta, mina käin koolis ning isa tööl. Kuid see-eest on nädalavahetused lausa imetoredad.

    Eelmisel nädalavahetusel käisime me kalal. Mulle meeldib isaga kalal käia. Isa viitsib seal nii kaua olla, kuni minagi enda ämbri kalu täis saan. Eelmisel nädalavahetusel läksime juba hommikul kell 10.00 jõe juurde ja koju jõudsime alles õhtul 21.00. Oleksime juba varemgi koju läinud, aga minu ämber ei tahtnud kuidagi täis saada. Ma ei mõista, kuidas isa kalapüüdmises nii osav on. Tema ämber oli juba lõunaks täis, kuid minu pange põhjas vingerdas siis vaid üks pisike kalake.

    Tegelikult oleks me veelgi kauem kalal olnud, aga isa tegi sohki. Vahepeal, kui mina seljaga tema poole olin, pani ta enda püütud kala salaja minu ämbrisse. Ma tegin näo, nagu poleks seda märganud. Nägin küll, et ta sobi tegi, aga ma ei tahtnud ta „lõbu” ära rikkuda.

    Täpselt samamoodi oli ka möödunud sügisel seenel käies. Olime juba terve päeva metsas ringi tammunud, isa täis korviga, mina tühjaga. Lõpuks hakkas isal minust kahju ja „salaja” poetas ta mitu seent minu korvi.

    See on isast nii kena, et ta ei taha mind kurvana näha. Talle meeldib, kui mu sinakad silmad õnnest läigivad ja suunurgad põskedeni ulatuvad.

    Minu suurim rõõm on see, kui mu isa on õnnelik. Kui tema on kurb, muutun minagi morniks ja mõtlikuks. Teeksin kõik selleks, et isa ei oleks iial tujust ära. Kes ikka tahaks näha enda sõpra kurvana.

    Õnneks ei ole isa kuigi tihti kurva tujuga, kuid seda on siiski ette tulnud. Aga see on vägagi enesestmõistetav, et inimesed ei saa alati õnnelikud olla.

    Ma mäletan hästi üht talvist päeva, kui isa tuli töölt koju ja oli väga tujust ära. Tal olid mingid probleemid seoses tööga. Mõtlesin algul päris pikalt, kas lähen ja pärin kõik täpselt järgi või lasen isal puhata. Otsustasin temaga rääkima minna. Isa oli väga tusane, kuid ta murelik olek taandus, kui ma tema probleemide vastu huvi üles näitasin. Päev lõppes sellega, et mängisime lõpuks isaga mitu tundi järjest. Olin väga õnnelik, et sain olla kasulik ja isa mured tahaplaanile lükkasin.

    Järgmisel hommikul oli isa tuju nii hea, et ta suutis probleeme teise pilguga vaadata ja need tundusid hoopis kergesti lahendatavad.

    Nii hea, kui sul on olemas sõber, kes muudab su tuju heaks ja tore, kui sa oskad ise selline sõber olla. Sõprus on väga tugev side, mis ei kao iial kuhugi. Olen õnnelik, et minul on selline sõber, kes on parima sõbra musternäidiseks, - minu isa.