Inimene kui tervik

Silmitsedes inimkeha, tajume seda tervikuna. Erinevad elundid ja kehaosad liituvad ühtseks, omavahel kokkusobivaks tervikuks. Inimese kehaehitus pole juhuslik, vaid on kujunenud pikaajalise arengu vältel. Oluline on see, et erinevad kehaosad sobivad omavahel kokku ja võimaldavad kooskõlastatult talitleda.

Võrreldes loomadega on inimesel teistsugune kehahoid: see on seotud liikumisega kahel tagajäsemel ehk jalgadel. Seoses üleminekuga tagajäsemetel kõndimisele on tekkinud mitmeid muutusi ka kehaehituses. Inimese selgroog on S-kujuliselt kõverdunud ja ristluulülid on liikumatult kokku kasvanud, et paremini keha raskust toetada. Meie esijäsemed ehk käed on vabad ja me saame nendega sooritada erinevaid liigutusi ja kaasas kanda esemeid. Võrreldes paljude loomadega on meie liikumiskiirus kahanenud, tagajäsemetel langeb suurem koormus. Kokkukasvanud ristluulülid muudavad aga sünnitamise raskemaks.

Inimese ja ümbritseva keskkonna vahel toimub pidev ainevahetus, mille katkemisel lõpeb ka elutegevus. Inimese ainevahetuses saame eristada kahte vastandlikku, kuid omavahel seotud protsessi – sünteese ja lõhustumisi. Sünteesireaktsioonideks on vaja ainet, energiat ja ensüüme, et moodustada organismile vajalikke ja omaseid ühendeid. Nendest omakord moodustuvad rakud, koed ja organid. Lõhustumisreaktsioonides lõhustatakse saadud ained väiksemateks koostisosadeks, s.o lihtsamateks ühenditeks. Organism lagundab ka oma koostisosi, mida ta enam ei vaja.

Sünteesi- ja lõhustumisreaktsioonid on organismides tavaliselt tasakaalus. Noores kasvavas organismis on ülekaalus sünteesireaktsioonid. Toidupuuduse, nälgimise, vananemise ja haiguste korral toimub organismis rohkem lõhustumisreaktsioone, sest organism kasutab keha varuaineid ja koostisosi oma elutegevuse kindlustamiseks.

Inimene kasutab eluks pidevalt hapnikku, seega on ta aeroobne organism. Aeroobne ehk hapnikuga ainevahetus on kiirem ja energeetiliselt kasulikum kui hapnikuta ainevahetus. Aeroobses ainevahetuses lõhustatakse toitained lõplikult, nii et moodustuvad süsihappegaas ja vesi ning eraldub energia. Suur osa energiast hajub soojusena, kuid osa sellest talletatakse. Salvestatud energiat saavad organismid kasutada sünteesireaktsioonides, liikumisel, temperatuuri säilitamisel ja muus elutegevuses.

Inimesed võivad elada väga erinevates tingimustes – nii kõrvetavas kuumuses kui ka lõikavas pakases. Vaatamata ümbritsevatele tingimustele jääb inimese keha sisekeskkond ikkagi suhteliselt muutumatuks. Sisekeskkonna püsivuse tagavad keerulised regulatsioonisüsteemid. Kehas peab olema püsiv temperatuur, samuti on vajalik, et ringlevas veres ning teistes kudedes oleks kindel kogus erinevaid keemilisi ühendeid. Mingi kehasisese kõrvalkalde korral hakkab organism kiiresti taastama esialgset olukorda. Tavaliselt reageerib organism sisekeskkonna muutustele tagasiside- põhimõttel. Negatiivse tagasiside korral käivitub esialgsele muutusele vastupidine reaktsioon, mis lõpuks taastab organismis esialgse olukorra.

Sõltumata väliskeskkonna tingimustest, on inimese kehatemperatuur pidevalt ligikaudu 37 ^◦C. Kehatemperatuuri kontrolliv närvikeskus asub peaajus. Kehatemperatuuri langedes käivitab peaaju vastav regulatsioonikeskus muutused, mis soodustavad organismis soojatootmist. Esimesena tõmbuvad kokku karvapüstitajalihased. Nende lihaste tööl eraldub energiat. Kehas algab energiarikaste toitainete lagundamine, mille tulemusena vabaneb soojusenergiat. Külmetamisel ahenevad ka naha veresooned, see takistab soojusvahetust läbi naha. Üheks soojatootmisviisiks on lihaste vaheldumisi kokkutõmbumine ja lõtvumine. Lihastöö arvel eraldub soojus ning kehatemperatuur tõuseb. Ringlev veri ühtlustab temperatuuri kogu kehas.

Signaalid keha ülekuumenemise kohta jõuavad samuti peaajju keha temperatuuri kontrollkeskusesse ja vastuseks sellele algavad muutused, mis langetavad kehatemperatuuri. Higistamisel eritavad higinäärmed higi nahapinnale, higi aurub ja nahapind jahtub. Kõige mõjusamalt toimib see kuivas õhus. Niiske õhk takistab aurumist ja keha jahtub aeglasemalt. Keha ülekuumenemist aitab vältida ka naha pindmiste veresoonte laienemine. Nii voolab läbi naha osa soojust väliskeskkonda.

Kriitilises olukorras mobiliseerib organism end edukaks tegutsemiseks meeleelundite, närvisüsteemi ja hormoonide vahendusel. Ootamatu ohu ilmnemisel registreerivad selle kõigepealt meeleelundid. Meeleelunditest liigub informatsioon peaaju vastavatesse keskustesse. Seejärel võimenduvad närvisüsteemi ja hormoonide vahendusel organismi erinevate elundkondade talitlused.

 

Kokkuvõte

ü      Inimese keha terviklikkus on välja kujunenud pika arengu vältel.

ü      Inimese elutegevuses saab eristada omavahel seotud vastandlikke muutusi: sünteese ja lõhustumisi.

ü      Inimene vajab elutegevuseks hapnikku, seega on ta aeroobne organism.

ü      Inimorganismi normaalseks talitluseks on vajalik püsiv sisekeskkond.

ü      Sisekeskkonna muutumatus tagatakse eriliste regulatsioonisüsteemidega.

ü      Keha mahajahutamiselt toimuvad muutused, mis kindlustavad keha temperatuuri tõusu.

ü      Keha ülekuumenemisel käivituvad muutused, mis kindlustavad keha jahtumise.

ü      Meeleelundite, närvisüsteemi ja hormoonide vahendusel reageerib inimorganism ootamatutele muutustele.

 

 

Kasutatud kirjandus:

ü      Illustreeritud lasteentsüklopeedia

ü      Õpilase entsüklopeedia

ü      Bioloogia põhikoolile