Hüljatud laps

Aastal 1981 sündis uusrikkurite perre poeg. Talle pandi nimeks Marko. Marko sai endale lapsepõlves kõik, millest unistada oskas: kõige uuemad mudelautod, kõige pehmemad kaisukarud ja muidugi kõige ilusama toa. Kuid ainuke asi, mida tal ei olnud, oli vanemate hoolitsus. Ema ja isa töötasid hommikust õhtuni ega pannud peaaegu Markot tähele. Temaga räägiti ainult siis, kui ta tahtis midagi uut või oli kellelgi ees.

Kui Marko läks esimest korda kooli, oli tal seljas 5000 krooni maksev ülikond, kuid mida tal ei olnud, olid vanemad. Koolis oli Marko küll suhteliselt populaarne, aga see ei korvanud vanemate tähelepanu puudumist. Kui Marko vanemaks sai, tekkisid ka suuremad probleemid.

Juba 9-aastaselt jäi ta esimest korda suitsetamisega vahele ning koolis ta ka eriti ei käinud, 10-aastaselt oli ta juba noor joodik ja 14-aastaselt päris narkomaan. Vanemad ei teinud muud midagi, kui maksid trahve. Neil polnud Markole midagi öelda.

Kui Marko sai 17, sai ta ka oma esimese üledoosi kokaiinist. Ta oleks peaaegu surnud, aga Marko vanemad olid ikka täiesti ükskõiksed ning elasid oma elu. 19-aastaselt andis Marko oma elu. Ta sai kahekordse üledoosi narkootikumidest. Arstid ei suutnud teda päästa. Paar nädalat hiljem toimusid ka matused. Matused oli hästi uhked. Kohale kutsuti kõikvõimalike tegelasi, alates ajakirjanikest ja lõpetades tipppoliitikutega. Vanemad olid vähemalt nüüd leinas, kuid ei mõistnud, mida nad valesti olid teinud. Kohalviibijatest ei mõistnud seda keegi.

Aga miks pidi noor Marko surema? Olen kindel, et Marko oleks surnud vähemalt 50 aastat hiljem ja kindlasti mitte nii. Oleks vaid Marko vanemad temast rohkem hoolinud. Kas selline siis ongi paljukiidetud vabakasvatus?