Hobused
Nimetus: hobune
Liikide arv: 1
Sugukond: Equidae
Selts: Perissodactyla
Õla kõrgus: 100-168 cm
Täiskasvanu kaal: 175-930 kg
Levik: kogu maailmas, va Antarktises
Elupaik: rikkaliku rohuga ja/või põõsastikuga maastikud
Toit: peamiselt rohttaimed
Ühiskondlik struktuur: karjad
Tiinus: 11-13 kuud
Poegi tiinuse kohta: tavaliselt 1
Sünnikaal: 25-45 kg
Eluiga: 25-30 aastat
Säilimise staatus: kodustatud alamliik küllalt arvukas; ainus looduslik alamliik on prželvalski hobune, kelle mõned isendid võivad veel eluneda Mongoolia ja Lääne-Hiina steppides-poolkõrbetes, kusjuures ligi 700 isendit on üle maailma loomaaedades
Lähim sugulane: eesel
Huvitav: Hobused jooksevad kikivarvul. Hobuse jalg toetub vaid ühele varbale. Tema jala skelett sarnaneb inimese käe omaga, kus vaid keskmine sõrm on alles, nii et hobused jooksevad justkui keskmisel sõrmel.
Erinevalt sebradest on hobused kodustatud – nad on taltsutatud ja aretatud inimeste poolt ja seda juba rohkem kui 5000 aastat tagasi. Tollest ajast peale on nad teeninud veo-ja sõiduloomadena, olnud abiks nii jahil kui ka sõjas. Viimased metsikud hobused olid prželvalski hobused ja nad avastati Sise-Aasias poolkõrbes alles 1879. aastal. Praegu elavad nad ainult loomaaedades ja kaitsealadel. 180 hobusetõugu võib jagada kolmeks põhirühmaks: ponid, ratsahobused, veohobused.

Ratsahobused on siledad ja kiired, neid kasutatakse võiduajamistel ja sporthobustena. Nad kuuluvad maailma kiiremate imetajate hulka. Ratsutaja saab oma hobusele mõju avaldada neljal viisil: istmikuga, kehamassiga, säärtega või ratsmega.
Sellised hobused nagu clydestale´i tõug, on veohobused. Mõiste „hobujõud“ ongi tulnud seoses veohobustega. Neid kasutatakse nende jõulisuse tõttu farmides ja metsatöödel.
Kasutatud kirjandus