Hirvlased

 

 

Nimetus: hirv

Liikide arv: 30; koos hirviklastega ligi 45

Sugukond: Cervidae (12 perekonda)

Selts: Artiodactyla

Õla kõrgus: madalaimal (puduhirvel) 25-43 cm, kõrgeimal (põdral) 140-235 cm

Täiskasvanu kaal: 5,8-13,4 kg (puduhirvel); 200-825 kg (põdral)

Levik: peaaegu ülemaailmne, välja arvatud Kesk- ja Lõuna-Aafrika ning Antarktis

Elupaik: äärmiselt mitmekesine, ulatudes metsadest kõrbeteni ja Arktika tundrateni

Toit: rohi, puukoor, oksad, noored võrsed, lehed

Ühiskondlik struktuur: elavad harilikult gruppides

Tiinus: 5-9 kuud

Poegi tiinuse kohta: 1-2; mõnel liigil 3-4

Sünnikaal: 1-18 kg

Eluiga: 8-20 aastat

Säilimise staatus: mitmed liigid on ohustatud; on ka selliseid, kes paljunevad liiga kiiresti ja on põllumajanduskultuuridele ja metsale kahjutekitajad

 

Esimene tunnus, mis hirvlaste sugukonna liikmete juures silma paistab, on nende sarved. Mõnel liigil on need hiigelsuured ja harulised, nagu näiteks põdral, teisel aga tillukesed, näiteks puduhirvel. Kõigil hirvlastel, välja arvatud põhjapõdrad, on sarved ainult isasloomadel. Hirvlaste sugukonna liikidele on omased harulised, igal aastal vahetuvad sarved.

Hirvesarvede „põõsas“ näeb hirmuäratav välja. Kuid esmatähtis on muu: suuremate sarvedega isane meeldib emastele rohkem. Suured sarved on isase hea füüsise tunnus ning emased eelistavad paarituda just sellisega.

Kahjuks eelistavad ka jahimehed suurte sarvedega saakloomi. Kuid kütitakse ka sarvedeta liike. Näiteks kabargaad ehk muskushirve jahitakse tema muskuse, parfüümitööstuses kasutatava lõhnaaine pärast, hirvlase parim kaitse kiskjate ja ka inimese eest on kiires sööst metsasügavusse.

Milleks sarved on vajalikud?

• Võitlus

Võimsa sööstuga püüab põhjapõder (Ameerika karibuu) pruunkaru jalust rabada ja sarvedega susata. Hirvlased võitlevad reeglina üksteisega paaritumisajal, kuid sarved on vahel tõhusaks vahendiks ka kiskjate peletamiseks.

• Jahutusvahend

Suvel on sarved ka jahutusvahendiks. Nendest käib läbi osa verest, mis jahtub välisohu mõjul, enne kui see pöördub tagasi keha vereringlusse. Kui sarved maha langevad, on sarvekännased sulgunud ja loom ei kaota verd.

Hirvlaste sugukond on üks suuremaid ja levinumaid sõraliste sugukondi maailmas. Nad on arvatavasti pärit Aasiast. Rohkem kui 30 liiki elutsevad tänapäeval kõikjal maailmas. Kesk-ja Lõuna-Aafrika ning Antarktis välja arvatud.

Nagu teised sõralisedki, on hirvlased taimtoidulised. Kuid olles paljude kiskjate ja ka inimeste meelissaagiks, on hirvel ohtlik  kauaks söömiseks paigale jääda. Õnneks on nad aga mäletsejad. Mäletsejad on niisugused sõralised, kelle magu koosneb 3-4 osast. See süsteem võimaldab hirvel täita mao kiiresti rohuga või lehtedega, minna seejärel ohutusse kohta, saada toidumass uuesti maost suhu, mäletseda seda korralikult ja siis jälle alla neelata.

Peale selle kuuluvad veel mäletsejaliste alamseltsi ka kaelkirjakud, antiloobid, veised, gasellid, pühvlid ning kitsed ja lambad. Kaamelid oskavad samuti mäletseda.

 

Igal aastal rändavad põhjapõdrad, kes elavad arktilistel aladel, 1500 kilomeetri jagu lõunasse oma talvistele karjamaadele. Seal toituvad nad samblikest ja okstest. Kevade tulekul pöörduvad nad taas põhja poole, kuis toituvad noortest lehtedest ja võrsetest. Teel sünnivad neil pojad. See on mai lõpus või juunis.

Põhjapõdrad rändavad väga suurte karjadena- mõnes karjas on isegi rohkem kui 100 000 looma ning nende jooksu on juba kaugele kuulda, sest liikudes laksatavad nende jalakõõlused valjusti.

Põhjapõdrad on hästi kohastunud eluks arktilistel aladel. Nende karvastik koosneb pikkadest karmidest karvadest, mille all on pehme ja tihe aluskarvastik. Karvastik muutub pikemaks ja tihedamaks talve saabudes. See aitab neil säilitada kehasoojust, hoolimata sellest, et loomade jalad koguaeg jahtuvad.

 

 

Kasutatud kirjandus

1. Maailma tuhat palet: Imetajad
2. http://www.ultimateungulate.com/Images/artiodactyla.gif
3. http://www.cliphoto.com/animal/reindeer.jpg