HEKID JA SEAL ELUTSEVAD LOOMAD

Kuigi hekid on inimese kätetöö, passivad nad maastikku suurepäraselt, pakkudes varjepaika mitmetele loomaliikidele ning luues maastikku läbistava nn. Rohelise koridori.

Hulgaliselt põõsastihnikuid tekkis ajal, mil metsad hõivasid palju suurema pindala kui tänapäeval. Koos sellele järgneva metsaraiega muutusid puudest järele jäänud võsastikud üha väärtuslikumaks. Praegu leiavad nende ümbruses varjepaika peaaegu pooled Põhja-Euroopa imetajate liikidest ning üle 20 linnuliigi.

LINNUD

Linnud leiavad põõsastihnikutest toitu, varjupaika ning turvalise pesakoha. Külmadel ja sompus päevadel otsivad halva ilma eest põõsastest varjualust kümned kuldnokad, tsiitsitajad, talvikesed ja vindid. Kaelustuvid korjavad siit meelsasti seemneid ja marju, kibuvitsa-, lodjapuu- ja põldmarju armastavad ka must- ning hallrästad.

Kõrgeimatele põõsastele juhib oma järeltulijad harakas. Tihedates põõsastes pesitseb sageli ka võsaraat, kes haub oma kahvatusiniseid mune samblaga vooderdatud pesas. Käblik ehitab mitu kerakujulist pesa otse tihedasse okstevõrgustikku madalale maapinna kohale.

PUTUKAD

Piki hekiribasid lendavad mesilased. Põõsad pakuvad neile kaitset tuule eest ning on vaatluspunktiks. Peale selle korjavad nad loomulikult õitsvatelt põõsastelt nektarit ja õietolmu. Mesilased lendavad läbi kõik oksad ning märgistavad need tõenäoliselt oma lõhnaga, et näidata teistele mesilastele teed korjekohani. Teised põõsalt-põõsale lendavad putukad on väiksemad kimalaste liigid. Põõsad varustavad toiduga paljude liblikaliikide röövikuid. Siin elutseb hulgaliselt okstega sarnanevaid külmavaksikute röövikuid. Tammkedrikute röövikud mässivad okste ümber otsekui „telgid“, mille all nad toiduga maiustavad, kuni kõik lehed on nahka pandud. Hekkides elab ka hulgaliselt mardikaid. Maapinnal jooksevad nii väikesed kui ka suured jooksiklaste liigid, kellest mõned on suutelised kinni püüdma ka teosuuruse saagi. Õitsele puhkenud põõsaste keskel lendavad siklased, maipõrnikad, kuldpõrnikad, lepatriinud ja pehmekoored. Arvukate sarikaliste taimede õitel kesk põõsaid võib kohata silmatorkamatuid mardikaid perekonnast Meligethes, kes toituvad õietolmust. Põõsad meelitavad ligi ka hulgaliselt päevaliblikaid, kes valivad päikesepaistel peesitamiseks harilikult lõunapoolse külje. Siin võib kohata näiteks väike-koerliblikat, admirali või päevapaabusilma. Mõned liblikad on teatud kohtadele eriti truud. Rändeluviisiga ohakaliblikas, kes lendab meile kevadel lõunast, hõivab kõige päikeselisemad kohad, kust ajab teised liblikad minema. Lapsuliblikas armastab mitmesuguseid põõsaid – türnpuid, luuderohtu või kuslapuid. Aasasilmik istub sageli laiali laotatud tiibadega hekke ääristavatel taimedel.

IMETAJAD

Väike hiir varjab end talvel teiste näriliste mahajäetud urgudes. Harilikult valib ta tava-leethiire elupaiga põõsaste varjus. Talvel tuleb ta vahel välja ja otsib endale midagi söödavat. Suvel ehitavad hiired endale kõrge rohu sisse kerakujulise pesa.

Pähklinäpp hõivad suvel mõnikord okstes paikneva mahajäetud linnupesa või ehitab selle rohust ise. Talvel langeb ta sügavasse unne.

Mäger täiustab igal aastal oma maa-alust „linna“, seda laiendades ning uute käikudega ühendades. Seejuures on ta võimeline välja kaevama kuni kaks tonni mulda. Mägrad asustavad vaid tõepoolest vanu tihnikuid. Nende urgudest annavad tunnistust savihunnikud uru sissepääsu ümbruses.

Rebane võib samuti vahel hekis elutseda, ent tavaliselt väldib ta kokkupuutumist mägraga. Ta otsib tihnikust pisiimetajaid ning mardikaid ja tigusid.

Siil tuhnib meelsasti ninaga põõsaste alla kuhjunud lehehunnikus ning valib sealt liblikaröövikuid ja putukavastseid, mardikaid või vihmausse. Sealjuures puhib ta valjusti, et on inglaste suus saanud nimeks „hedgehog“ ehk „hekisiga“. Liivastel aladel pakuvad hekid varjupaika ka ulukküülikutele.

PÕÕSAD KUI LOODUSKESKKOND

Eestis pole kas karjamaid või põlde ümbritsevatel hakkidel nii pikki traditsioone nagu näiteks Inglismaal või Saksamaal. Meil ümbritsevad hekid vaid aedu või krunte. Mõnikord on põldudevahelised põõsad võsade jäänused. Põõsavööndid võivad koosneda mitmesugustest põõsaliikidest ning moodustavad iseendast miniatuurse keskkonna. Euroopast võib leida keskajastul istutatud hekke. Aastate jooksul on nende alla moodustunud nii võimas huumusekiht, et rebane või mäger saavad sinna endale uru kaevata. Veel üks periood, mil Euroopas aktiivselt hekkide istutamisega tegeleti, oli 18. sajand. Nende hekkide liigirikkus on kesisem, ent olulised on nad sellegipoolest. Hekk iseenesest pole just homogeenne keskkonnatüüp. Selle paljaste okste ning võrsetega sisemus, kus pidevalt valitseb poolhämaraus, erineb suuresti tipus ning külgedel, kuhu paistab päikesevalgus.

Kevadel pakuvad lehed toitu paljudele näljastele liblikaröövikutele ja valmikutele, siia lendavad esimeste õite otsingul ka mesilased. Suvel katab lehtede vaip juba kogu hekki, piki seda kulgeb aga maapinnal roht- või õitsvate taimede vöönd. Ka siin arenevad ja elavad erinevad taime- ja loomaliigid.

Sügisel kattuvad kibuvitsad, lodjapuud, viirpuud ning põldmarjad mahlakate viljadega. Marjad ning puuviljad varustavad toiduga linde ning pisiimetajaid kogu talve jooksul.

ROHELISED KORIDORID

Põllumajandusmaistuid läbistavad põõsavööndid on turvaliseks teerajaks kõikvõimalikele erinevatele loomaliikidele, seetõttu väärivad ning vajavad hekid ranget kaitset. Põõsad pakuvad varjepaika näiteks hiirtele, uruhiirtele, pähklinäppidele, kärpidele ja siilidele, kes alati nende ligiduses viibivad.

Eriti tähtsad on põõsad, mis kulgevad piki põlluääri ühest metsaservast teise, kuna need võimaldavad erinevatel metsloomade populatsioonidel kohtuda ning ühineda. Samuti on hekid oluliseks ühendusteeks külade ja märgalade ning karjamaade vahel, kuna mööda neid radu satuvad linnud, liblikad, käsitiivalised ning teised loomad ka oma toiduallikateni.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*D. Burnie „Looduse entsüklopeedia“

*D. Kindersley „Illustreeritud lasteentsüklopeedia