Hallhüljes

 

Liiginimi eesti keeles: Hallhüljes

Liiginimi ladina keeles: Halichoerus grypus Farb

Pikkus täiskasvanud isasloomadel: 2,5...2,7m

             täiskasvanud emasloomadel: 1,6...1,9 m

Kaal täiskasvanud isasloomadel: 250...300 kg             

              täiskasvanud emasloomadel: 180...250 kg

Elupaik ja -viis: Avameri ja kaugemad laiud. Paikse eluviisiga.

Toit: Kalad - tursk, lest, lõhilased, heeringlased. Kalade kõrval sööb märgatavas koguses veeselgrootuid ja taimi.

Sigimine ja areng: Innaaeg on varakevadel. Isasloomad omavad sellel ajal 6...7 emasloomaga haaremeid. Tiinus kestab aasta. Pojad sünnivad veebruari lõpus - märtsis, tavaliselt üks. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vees hakkavad käima umbes üheksa kuusena.

Kaitse: Kuulub kaitsealuste liikide II kaitsekategoriasse.

 

Hallhüljes on Läänemere kolmest hülgeliigist suurim. Oma nime on hallhüljes saanud pruunikashallist karvastikust, kuid sageli kohtab ka peaaegu musti või kollakaspruune isendeid. Emasloomad on isastest väiksemad ja kõhupoolelt heledamad. Selle hülgeliigi iseloomulikuks tunnuseks on pikk, isastel pisut kongus koon.

Levik

Hallhülged elavad kõikjal Läänemeres, kuid kõige rohkem kohtab neid mere keskosas – Eesti, Rootsi ja Ahvenamaa rannavetes, Eestis peamiselt Lääne-Eesti saarestikus.

Elupaik

Suurema osa aastast elavad hallhülged avamerel ning rannikust kaugemal asuvatel saartel ja laidudel. Talvel elutseb jää servaaladel ja –pankadel. Talve lõpul sünnitab emasloom triivivatele jääpankadele, soojadel talvedel ka rannale, ühe poja. Hallhülgepojad oskavad sünnist saadik ujuda, kuid esimestel elunädalatel väldivad nad vett, sest neil puudub veel külma eest kaitsev naha-alune rasvakiht.

Seisund

XX sajandi alguses ujus Läänemeres ringi kuni 100 000 hallhüljest, nüüd on neid inimtegevuse tõttu kümme korda vähem. Viimase kümne aastaga on  asurkond küttimiskeelu ja keskkonna saastamise vähenemise tulemusel mõõnaperioodist üle saamas ning mere kesk- ja põhjaosas kohati isegi kasvanud. Läänemere lõunaosas on arvukus aga endiselt madal ja ebastabiilne, Eesti vetes pole juurdekasv tuvastatav, Soome lahes on tähendatud isegi arvukuse jätkuvat langust.

Ohud

Suurimaks ohuks on merre kogunenud keskkonnamürgid, mis pärsivad hüljeste sigimisedukust ja nõrgestavad vastupanuvõimet haigustele. Esimestel eluaastatel kujutavad noortele hallhüljestele suurt ohtu kalapüünised. Eestis on hallhülged arvatud kaitsealuste liikide II kaitsekatekooriasse ja punase raamatu tähelepanu vajavate liikide hulka.

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis, k 110

Eesti elusloodus,lk 288

http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm

pildid: http://www.envir.ee/natura2000/files/images/poiss.jpg

           http://www.bka.hiiuloodus.ee/kt/2/hallhylj.jpg