Gibonid
Nimetus: gibon
Liikide arv: 7 (15 alamliiki; mõnedel andmetel on liike 6-9)
Sugukond: Hylobatidae
Selts: Primates
Tüvepikkus: 42-64 cm ja enamgi
Täiskasvanu kaal: 4-13 kg
Levik: Kagu-Aasias Bangladeshist Malaisiani, Taist Lõuna-Hiinani; Sumatra, Jaava, Kalimantani, Hainani jt saartel
Elupaik: heitlehiste troopikametsade ja igihaljaste vihmametsade puudel
Toit: puuviljad, lehed, õied, putukad, väikesed selgroogsed, linnumunad
Ühiskondlik struktuur: väikesed peregrupid (2-6 isendit; isa, ema ja erinevas vanuses pojad)
Tiinus: 7 kuud
Poegi tiinuse kohta: 1, harva 2
Sünnikaal: teadmata
Eluiga: looduses 25 ja enam aastat
Säilimise staatus: kõik liigid on väga ohustatud elupaikade hävimise ja salaküttimise tõttu
Gibonid on tõelised õhuakrobaadid. Need pikakarvalised sabata inimahvid ronivad teistest kõige osavamalt puulatvade kõrgusel. Kui nad end vaid käte varal hoogsalt oksalt oksale viibutavad, näib, nagu nad lendaksid. Ja kui nad inimese kombel kahel lühikesel jalal kõnnivad, hoiavad nad oma pikki käsi üleval õhus, et neid mitte määrida või vigastada.
Nad on veel häälekad ahvid. Gibonite võimsaid hääli on kogu Kagu-Aasia metsades kuulda kilomeetrite kaugusele. Aeg-ajalt lõõrivad isa, ema ja poeg kooris. See aitab nende pererühmadel kontaktis olla, kutsumata võõraid.
Gibonid ei raiska aega: suurema osa päevast veedavad nad metsalatvade kõrgusel toimekalt lehti, vilju, mune ja putukaid otsides-kogudes. Pimeduse saabudes kogunevad nad väljavalitud puude otsa justkui magamistuppa puhkama.
Gibonid sööstavad puult puule üht kätt teise ette sirutades- sellist liikumisviisi nimetatakse brahhiatsiooniks („õlgadega liikumiseks“). Ühe käehooga võib gibon ennast viibutada 3-15 meetri kaugusele. Kätega nagu pootshaakidega ennast oksalt oksale viibutades ei haara gibonid okstest kinni, vaid hoiavad seejuures oma pikad peened sõrmed konksus, jalad aga kägaras vastu kõhtu. Peregrupp rändab päevas 25 meetri kõrgusel umbes 1 kilomeetri kaugusele, ööseks tullakse aga tagasi oma lemmikpuule.
Isase ja emase värvus
Kuju ja mõõtmete poolest isased ja emased gibonid ei erine peaaegu üldse, mis on loomade puhul üsna haruldane. Kuid loodusvaatlejate õnneks on isasel ja emasel gibonil sageli väga erinev värvus. Isane laar on peaaegu must ja valgete kätega, emane aga tuhkjasblond.
Kasutatud kirjandus
- Maailma tuhat palet: Imetajad
- http://www.zoobratislava.sk/swift_data/source/zvierata/gibon_cierny02.jpg
