Fossiilsed kütused
Kütused koosnevad 300 miljonit aastat vanadest osaliselt lagunenud meretaimedest ja loomadest. Valguse saamiseks kasutatakse aga näiteks energiat, mis on saadud karboni ajastu soosõnajalgu põletades. Need sõnajalad ja meretaimed on 300 miljoni aastaga muidugi muutunud. Tänapäevaks on neist saanud kivisüsi ja nafta, mida tuntakse kui fossiilseid kütuseid.
Fossiilsed kütused - süsi ja nafta, vähemal määral ka maagaas- on tänapäeva maailmas peamisteks kütusteks. Lisanduvad veel põlevkivi, pruunsüsi ja turvas. Laialtesinev odav kivisüsi pani aluse Briti 19. sajandi tööstusrevolutsioonile. Seeläbi muutus õhk tööstuslinnade kohal tahmast mustaks. Kohutava õhusaastatuse kõrval on kivisöel teisigi puudusi. Kivisöe kaevandamine võib kahjustada keskkonda . Kivisüsi on mahukas ja selle transport on kallis. Alates 1950-ndatest aastatest hakati maailmas üle minema naftakütustele.
Fossiilsed kütused ei ole taastuvad kütused. Et fossiilsete kütuste moodustumine võtab sadu miljoneid aastaid aega, kasutatakse praegused varud ära kiiremini kui loodus neid asendada suudab.
Nafta moodustumine
Igal aastal sureb ning vajub ookeanipõhja miljoneid tillukesi meretaimi-ja loomi. Seal segunevad nad muda ja liivaga, moodustades settekihi. Aja möödudes lisandub sinna uusi kihte, mis suruvad allajäävad kihid järk-järgult kokku. Rõhk ja temperatuur muudavad setetes leiduva taimse ja loomse materjali nafta-eelseks moodustiseks, mida nimetatakse kerogeeniks. Mattumuse jätkudes muutub kerogeen lõpuks naftaks. Nafta kerkib tillukeste aukude kaudu settekivimisse, mida kutsutakse emakivimiks, kuni koguneb läbipääsmatu kivimikihi ehk soolakupli kesta alla. Puurtornides puuritakse nafta saamiseks läbi selle kivimi. Kui naftat leitakse maapinnal, tähendab see, et kõnesolev maa-ala on kunagi asunud ookeani põhjas.
Kivisöe moodustumine
Söe moodustumine saab alguse siis, kui soise ala ja selle ümbruse taimed surevad ja kuhjuvad, jäädes seejuures vee alla. Vees valitseva hapnikuvaeguse tingimustes on taimede lagunemine aeglustunud ja nad moodustavad urbse massi, mida kutsutakse turbaks.
Järk-järgult katab liiva- ja mudakiht turbakihi. Raske lasum surub turbakihile peale. Vesi pressitakse sellest kihist suures osas välja ja turvas muutub aeglaselt ligniidiks nimetatud pruunsöeks, mis põleb.
Et ligniiti rõhub järjest enam pealekuhjuvaid kihte, muutub ligniit bituminoosseks söeks. See on kõige tüüpilisem kivisöe liik, mida kasutavad söeküttel töötavad elektrijaamad. Bituminoosne süsi võib veel sisaldada mõningaid eristatavaid taimeosi.
Kuivõrd söekihti surub ülalt järjest enam settekihte, siis mõjustab kuumus altpoolt ja rõhk ülaltpoolt seda aina edasi. Bituminoosne süsi muutub järgnevalt antratsiidiks, kõrgekvaliteediliseks kivisöeks. Antratsiit on küttena puhtam, kuid selle kaevandamine on kulukam.
Kasutatud kirjandus