Haiguslik kartus ehk foobia on ängistustunne, mida iseloomustab kõikehaarav hirm mingi kindla objekti, looma, sündmuse või situatsiooni ees. Kõnekeeles ei tähista foobia mitte ainult paanilist hirmu, vaid ka lihtsalt vastumeelsust. See võib intensiivsuse poolest varieeruda väga laial skaalal, mille ühes otsas on igati mõistetav inimlik ebamugavustunne ja teises juba foobia kliinilise diagnoosi alla minev ülemäärane hirm. Piir normaalse ja ebanormaalse vahel on habras. Kui inimesel on võimalik kerge vaevaga kardetud asjaoludest hoiduda, siis ei pruugi foobia olemasolu üldiselt toimetulekut oluliselt segada. Haigusliku foobia puhul on ärevus nii tugev ja enesetunne kardetud olukorras ebameeldiv sellisel määral, et kokkupuudet selle situatsiooniga välditakse iga hinna eest. Vältimine aga omakorda võimendab hirmu. Enamik paanikahäireid kirjeldavaid termineid pärineb juba Antiik-Kreekast. Sõna „foobia“ ongi tuletatud kreeka keelsest sõnast phobus, mis tähendab paanilist kartust. Usuti, et Vana-Kreeka jumal Phoebus suutis tekitada Kreeka vaenlastes orjalikku hirmutunnet, et neid oleks lahingus kergem võita. Selline halvav hirm valdab foobia all kannatavat inimest, kui ta seisab vastamisi hirmu stimulaatoriga, mõnikord piisab reaktsiooni tekitamiseks ainult mõttest või eelaimusest taolisele situatsioonile. Foobiate korral on ärevus põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate selgelt määratavate (subjekti suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud, ja see põhjustab inimeses omakorda sügavat piinlikkustunnet. Paljudel juhtudel jääb selline tervisehäire teistele märkamatuks.
Vaimse tervise uurimiskeskuse andmetel kannatab 5,1 kuni 12,5% ameeriklastest foobiate all. Foobia on kõige sagedamini esinev psüühiline haigus igas vanuses naistel ja sageduselt teine üle 25-aastaste meeste seas. Teiste uuringute kohaselt kannatab kümme kuni kolmteist protsenti elanikkonnast mingil ajal haiglase hirmutunde all. Kolmandad uuringud väidavad koguni, et ligikaudu 60%. Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel. Mõningad foobiad on päritavad.
Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid – see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Hirmu ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena. Hirm on nii tugev, et see kutsub esile hirmule iseloomulikke tunnuseid, nagu higistamine, värinad, minestamine, peapööritustunne, iiveldus, südame pekslemine, hingeldamine ja paanikahood.
Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.
Puudulik kustumine. Enamusel inimestest esinevad mõnel eluperioodil hirmud ja rituaalid, kuid tavaliselt ei kujune sellest halvavat häiret. Marks: ärevushäired pole mitte vale õppimise vaid puuduliku kustumise tagajärg. Häired tekivad inimestel, kes kalduvad kergesti vältima.
Oluline faktor foobiate tekkimisel on valmisolek (preparedness). On olemas sünnipärane hirmuvalmidus mõne stiimuli suhtes: kõrgus, tugev müra, kiire liikumine maapinna läheduses, võõras territoorium.
Mudelõppimine. Eelsoodumus mõneks hirmuks võib olla õpitud lapseeas, oluliste pereliikmete käitumisest.
Kulg: algus lapse- või varajases täiskasvanueas. Mõnikord kasvavad foobiad välja spetsiifilistest sündmustest (ähvardav koer, läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest ning ravita jäädes võib kesta aastakümneid. Lihtfoobiad on sagedased, kuid nende tõttu abi saama pöördutakse harva. Kuigi sundnähud võivad algselt tekkida kindlalt piiritletud situatsioonides, kalduvad nad generaliseeruma mingis mõttes sarnastele stiimulitele. Objektide sarnasus võib olla kujus, suuruses, värvis jne. Eriti tavaline sundhäirete korral on generaliseerumine sümboolse tähenduse alusel. Sotsiaalne toimetulek oleneb sellest, kuivõrd inimesel õnnestub oma tegevust kahjustamata foobseid situatsioone vältida.
Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:
(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed ilmingud ja mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luul või obsessiivsed mõtted;
(b) ärevus peab olema piiritletud kindla objekti või situatsiooniga;
(c) foobset situatsiooni välditakse niipalju kui võimalik.
Sõltumata foobia algpõhjusest, näib hirm olevat seotud rea ebaõigete negatiivsete uskumustega, mis on omavahel seotud. Need on:
Veendumused, mis puudutavad looma ennast ja kahju, mida ta võib inimesele tekitada, kas ründamise või haiguste ja mustuse levitamisega.
Veendumused tagajärgedest, mida loomaga kokkupuutumine kaasa toob, nagu see, et inimene võib kaotada füüsilise või vaimse kontrolli enda üle, muutuda abituks, sattuda paanikasse või minestada..
Veendumus, et loomaga kokku puutudes satub ta lõksu ega ole võimeline põgenema – kas siis oma füüsilise võimetuse või abituse või tegutsemisvõimetuse tõttu.
Kuidas vältida hirmude tekkimist ja kuidas saada üle juba tekkinud hirmust?
Ükski hirm ei ole ületamatu. Psühhoterapeudid väidavad, et igasugused foobiad alluvad ravile üldiselt hästi. Küll on aga oluline, et leiduks motivatsioon ning soov asjaga tegeleda. Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates, et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Nad peaksid vältima naeruvääristamist ("Ära ole selline tita!"), sundimist ("Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget") ja loogilist veenmist ("Lähim karu on 20 km eemal, loomaaias puuris"), ignoreerides lapse hirmu või lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist lähenemistest ei näi aitavat.
Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse (joonistamine, rollimängud jm.) kaudu - leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime tulemiseks ja järk-järgult kogedes neid situatsioone, mida nad kardavad. Ravis kasutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul eksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.
Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida hirmudega toime tulema ja neid ületama.
Foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu käsitletakse foobia raskuse avaldusena ja mitte paanikahäirena.
Agrizoofoobia- hirm metsloomade ees.
Ailurofoobia, ailorfoobia, aelurofoobia- hirm kasside ees. (ka felinofoobia, gatofoobia, galeofoobia, gatofoobia)
Alektorofoobia- hirm tibude ees.
Apifoobia, apiofoobia- hirm mesilaste ees. (ka melissofoobia)
Arahnefoobia, arahnofoobia- hirm ämblike ees.
Akarofoobia – hirm putukate ees
Bakteriofoobia- hirm bakterite ees. (ka mikrobiofoobia)
Batsillofoobia- hirm mikroobide ees. (ka verminofoobia, ka mikrobiofoobia)
Batrahhofoobia- hirm kahepaiksete ees, nagu konnad, salamandrid, vesilikud, triitonid. (ka bufono-, ranidafoobia)
Bufonofoobia- hirm kärnkonnade ees. (ka batrahho-, ranidafoobia)
Ekvinofoobia- hirm hobuste ees. (ka hipofoobia)
Elurofoobia- hirm kasside ees. (ka felinofoobia)
Entomofoobia- hirm putukate ees. (ka insektofoobia, ka akaro-, isopterofoobia)
Felinofoobia- hirm kasside ees. (ka ailurofoobia, elurofoobia, galeofoobia, gatofoobia)
Ftiriofoobia- hirm täide ees. (ka pedikulofoobia)
Galeofoobia- hirm kasside ees. (ka felinofoobia)(erinevad allikad väidavad erinevat)
Galeofoobia- hirm haide ees. (ka selakofoobia) (erinevad allikad väidavad erinevat)
Gatofoobia- hirm kasside ees. (ka felinofoobia)
Helmintofoobia- hirm ussikestest või vakladest kihisemise ees. (ka skoletsifoobia)
Herpetofoobia – hirm roomajate ees.
Hipofoobia- hirm hobuste ees. (ka ekvinofoobia)
Ihtüofoobia- hirm kalade ees
Insektofoobia - hirm putukate ees. (ka entomofoobia)
Isopterofoobia- hirm termiitide või muude puud kahjustavate putukate ees. (ka entomofoobia)
Ihtüofoobia – hirm kalade ees.
Künofoobia- hirm koerte või marutaudi ees.
Lutrafoobia- hirm saarmate ees.
Melissofoobia- hirm mesilaste ees. (ka api(o)foobia)
Mikrobiofoobia- hirm mikroobide ees. (ka bakterio-, batsillo-, miso-, verminofoobia)
Mottefoobia- hirm koide ees.
Murofoobia , musofoobia- hirm hiirte ees. (ka surifoobia)
Mükofoobia- hirm või vastumeelsus seente suhtes.
Mürmekofoobia- hirm sipelgate ees.
Ofidiofoobia- hirm madude ees.
Ornitofoobia – hirm suleliste ees
Ostrakonofoobia- hirm karploomade ees.
Parasitofoobia- hirm parasiitide ees.
Pedikulofoobia- hirm täide ees. (ka ftiriofoobia)
Ranidafoobia- hirm konnade ees. (ka batrahho-, bufonofoobia)
Selakofoobia- hirm haide ees. (ka galeofoobia)
Semmifoobia- hirm pimerottide ees.
Sfeksofoobia- hirm herilaste ees.
Skoletsifoobia- hirm vaklade ees. (ka helmintofoobia)
Surifoobia- hirm hiirte ees. (ka murofoobia)
Zoofoobia- hirm loomade ees.
Taeniofoobia , teniofoobia- hirm paelusside ees.
Taurofoobia- hirm härgade, pullide ja sõnnide ees.
Verminofoobia- hirm batsillide ees. (ka batsillofoobia)
Arvatavasti teavad enamik inimesi, kedagi, kellele põhjustab mingi loom suuremat või vähemat hirmu. Kõige rohkem kardetakse madusid, hiiri ja nahkhiiri. Ja lastel võib neid hirme erinevas tugevuses üsna sageli kohata. Kuna loomahirmud on kahtlemata ka ühed uuritumad hirmud ja nende tekkepõhjused ja olemus aina selgemaks saab, siis on ka loogiline, et leitakse ka üha uusi ja paremaid ravivõimalusi, mis annab foobia käes vaevlejale lootuse ise oma elu üle kontroll saavutada. Kuigi hirm võib muutuda koormaks, ei ole siiski võimalik elada päris hirmuvaba elu. Vahe on selles, et kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie igapäevaellu, ei tähenda see tema lakkamatut teadvustamist.
Riemann, F. 1999. Hirmu põhivormid. Johannes. Esto Ühing.
Waters, R. 2005. Tuntud ja tundmatud foobiad. Koolibri
Liivamägi, U. (tõlkija) 2002. Haiguslikud hirmud. Ersen
http://www.aenigma.ee/saurus/foobia/foobia-txt.htm
http://my.tele2.ee/dr/medlink/hai/kl.htm
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/40Foobiad.htm
http://tnk.tartu.ee/0laste.html
http://www.inimene.ee/pages.php3/1604,312