Kes olen mina ja mis minuga juhtus

Mina olen üks tavalise nimega tüdruk. Mina elan ühes kõige tavalisemas linnas. Käin koolis nagu kõik tavalised lapsed. Ükskord aga juhtus midagi ebatavalist. Ühel päeval nagu alati ma tulin koolist koju ning olin pettunud oma hinnetes matemaatikas. Olin vihane matemaatikaõpetaja peale ja üldse terve maailma peale. Õudne, kui ebaõiglased need õpetajad on. Olin nii ametis oma mõtetega, et ei märganud, et eksisin ära. Ma asusin mingis kohas, mis oli pargi või metsa moodi. Oli nii pime, et ei saanud aru, kus olen. Siis mul tuli meelde, et ma läksin teist teed, aga kuidas siit välja saada, mul polnud ühtegi mõtet. Uskumatu, et ma selles kohas nägin ühe roostetanud pingi ära ning istusin sellele. Äkki ilmus suur valgus, ma ei saanud aru, millega tegemist on. Kuskilt kostis hääl: «Tere , Johanna!». Ma ei teadnud, mida vastata, kartsin nii väga, et mu jalad lausa värisesid. Küsisin ikka, kes räägib minuga. Hääl vastas: « See olen Mina , Sinu Isa!» Kohe sain aru, et see on minu Taevaisa. Jumal räägib minuga! Olin masenduses ja natuke ehmunud. Hääl aga rääkis edasi: «Olen märganud, kuidas viimasel ajal sinusse suhtuti ebaõiglaselt ja otsustasin sind aidata.» Tahtsin midagi vastata, näiteks aitähh öelda, aga ei saanud, sest ma ei kuulnud ei mingit häält, ei näinud midagi, ei istunud sellel roostetanud niiskel pingil, vaid pehme voodi peal. Läksin rahulikult magama, sest arvasin, et see oli üks seletamatu uni.

Järgmisel päeval sain koolis kõigis õppeainetes viied. Nendel õpilastel, kellel klassipäevikus seisid viied ja kes polnud neid väärt, ilmusid päevikusse arusaamatu imega kahed, mõnedel olid kolmed. See palve oli suurepärane, ei unusta seda iialgi. Aitäh Jumalale, kes on Õiglaseim!

Täna olime klassis kõik nähtamatud

Täna tulime kooli kõik nähtamatult. Meie klass läks kabinetti, seal me panime asjad laudadele ja istusime vaikselt. KELL HELISES. Õpetaja sisenes klassi, nägi , et meid pole, aga asjad on kohal. Kõik lapsed laususid «Tere, õpetaja! », nagu ühest suust. Õpetajat kattis hirmuhoog, ta ei teadnud, kust kostab see hääl ja mõtles, et ta on hulluks läinud. Naine hakkas karjuma ja jooksis klassist ära. Siis, kui me läksime sööklasse, oli väga imelik teistel klassidel vaadata et keegi tõstab lusikaid , söök kaob kuhugi ära. Paar minuti pärast söökla oli juba tühi, meie aga sõime nagu tavaliselt . Pärast sööki läksid mõned meie klassist kööki ja sõid kõik maiustused ära. Köögist kostis palju kisa. Kokad ja teised töötajad helistasid haiglasse ja karjusid toru sisse, et nad vajavad psühhiaatrit. Edasi me suundusime arvutiklassi poole. Seal olime umbes 3 tundi. Mõned mängisid arvutimänge, mõned vaatasid erinevaid interneti kodulehekülgi –ühe sõnaga, surfasime internetis. Varsti aga katkestas oma töö meie ravim, mis muutus meid nähtamatuks. Mõtlesime, et nüüd on lõpp ja läksime klassijuhataja juurde. Keegi ei lootnud, et meile andestatakse need kuriteod. Mõtlesime, et meid visatakse koolist välja. Klassis direktor hakkas jutustama, et koolis on millegi arusaamatuga tegemist ja selle tõttu lähevad kõik koju. Rõõmsate ja süütute nägudega lahkuksime koolist.