Keegi ei tohtinud teada! Isegi mitte Tema. Ta pidi valima miljonite inimeste ja selle ühe ainsa vahel…

Carolinil oli saladus, saladus mida ta pidi endaga kandma. Vaid vähesed ja Valitud teadsid sellest.

Kunagi ennemuistsetel aegadel, kui maailmas valitsesid veel kõrvuti inimesed ja maagia, andis üks ennustaja ettekuulutuse. Ta ütles, et kunagi tuleb aeg, kui maagia kaob ja valitsevad vaid inimesed…siis aga saabub aeg, kui tuleb võitlus…võitlus maagia taastamise eest…selle käigus surevad paljud ja inimkond pöördub üksteise vastu…troonile pääseb kurjus ning hea ja halva tasakaalustamiseks on vaja puhast hinge…sellepärast ei tohi ta armuda, ega pettuda…teda saadavad tema retkel Valitud…

Sellest ajast on möödas täpselt 500 aastat. Valitud on valmistunud lapse sünniks, igaüks neist annab talle oma jõu ja osavuse. Väljavalitu ei tohi teada oma saatusest enne, kui ta on saanud 12 aastaseks, siis hakatakse teda ette valmistama oma ülesandeks, selle ajani õpetatakse ja koheldakse teda nagu tavalist last, aga ta pole tavaline, kaugeltki mitte.

Kui Carolin jõudis koolist koju, ootasid teda kodus ema ja isa ning hulk võõraid, või siis mitte nii võõraid, ta oli neid näinud viimastel päevadel luuramas igal pool tema ümber ja iga kord, kui ta üritas neid lähemalt vaadata, haihtusid nad. Tüdruk astus sisse ja viskas koti nurka ning astus elutuppa. Võõrad tõusid püsti ja kummardasid ta ees sügavalt. Carolinil oli ebamugav, ta tundis, et kõik polnud enam endine, et midagi oli muutunud ja jäädavalt. Võõrad olid endiselt kummargil ja ta ei teadnud, mida nendega teha. Lõpuks ütles ta neile vaikselt:” Istuge”. Kui mõnda aega oli valitsenud vaikus, hakkas üks võõrastest, kes tundus kõige vanem, neist rääkima.

“Carolin, see, mis ma nüüd sulle räägin, võib tunduda uskumatu, aga sa pead mind uskuma ja kuulama. Aegade alguses andis üks Nägija ettekuulutuse, et saabub aeg, kui hakatakse võitlema maagia taastamise eest, see aga ei ole kerge ja inimkond pöördub üksteise vastu ning troonile pääseb kurjus. Sellele saab lõpu teha vaid üks inimene…ja see oled sina.”

Selle peale puhkes Carolin suure häälega naerma.“Kuidas, te teete mingit nalja, aga see ei ole võimaik, maagiat ja nõidu ja kõike seda jama pole ju olemas.”

“Sa pead mind uskuma!” vastas too tundmatu võõras.

“Kuidas ma saan teid uskuda, lihtsalt ühel hetkel tullakse ja öeldakse, te päästku ma maailm,” naeris tüdruk mitte just väga usutavalt.

“Ma tean, et see tuleb sulle üllatusena ja sa ei usu seda, aga kas sa pole kunagi imestanud neid nägemusi, kui sina näed asju ja teised ei näe, kas sa pole mõelnud, et sa oled teistsugune.”

“Ja, olen, aga mitte nii teistsugune…miks mina? Miks just mina? Minus ei ole midagi nii erilist.”

“Sa oled erilisem kui arvad, me andsime kõik sulle sinu sündimise päeval kaasa pool oma väest ja teadmistest…kuid hiljem selgus, et see poleks olnudki vajalik, sest sa pärined iidsest maagide suguvõsast ja sul on endal nii palju väge, kui meil kõigil kokku.”

“Hea küll, ütleme, et ma usun teid, aga ma ei oska midagi, kuidas ma peaksin võitlema selle kurja vastu? Lihtsalt ütlema, et mingu meie maailmast ära? Vaevalt, et see neile aitaks…”

“Selleks olemegi meie, 13 Valitut, me õpetame ja saadame sind ajani, kui sul tuleb astuda võitlusesse, sa saad käia edasi oma koolis ja suhelda oma sõpradega, aga pärast kooli tuleb sul pühenduda loitsude ja maagia õppimisele.”

“Nii, et ma saan jätkata oma igapäevaelu ja ma ei pea millestki loobuma?”

“Ei, aga sa ei tohi sellest kellelegi rääkida. Kuna Nägija ütles, et sa ei tohi armastada ja pettuda, ei tohi sa kellessegi armuda, või õigemini pead teadma, et ta sind puhtalt ja siiralt armastab. Sel hetkel, kui sa ütled, et armastad teda, aga tema tunded pole nii tugevad,.kaob su vägi....., noh, sa saad ise aru, mis siis juhtub.”

“Te tahate öelda, et ma pean elama selle teadmisega, et üks päev pean ma maailma päästma, üksi. Keegi ei tohi sellest teada, isegi mu kõige lähedasemad sõbrad ja peale selle ei tohi ma armuda…aga see on naeruväärne..ma ei suuda ju oma südant sundida.”

“Tohid, kui oled ta tunnetes kindel. Aga sinnamaani ära tõtta kellelegi oma tundeid avaldama.”

Nii lõppes tol päeval see vestlus, Carolin ei saanud terve öö und…ta aina mõtles ja mõtles, kas peaks neid uskuma. See ei saanud ometi olla võimalik. Nõidu ja maage pole ju olemas, mõtles ta, ise lage vahtides …ta peas keerlesid mõtted. Oli ta ju korduvalt näinud unes…nägusid, kes teda pidevalt jälgisid. Ka tänavatel oli ta kohanud neid samu nägusid, kuid keegi teine ei paistnud neid märkavat. Samuti oli ta väiksena mitmeid kordi leidnud ennast tegemast asju, mida ta poleks iialgi endast oodanud.

Kas võis tõesti olla tõsi, et sajandeid tagasi antud ennustus saab tõeks ja tema peab hakkama maailma päästma.

See oli võimatu…või siiski?

Hommikul ärgates mõtles Carolin, et kõik oli olnud vaid uni. Ta jooksis trepist alla karjudes: “Ema, tead, kui imeliku und ma nägin, et anti mingi ettekuulutus ja et ma pean maailma päästma. Mingid mehed nagu oleks käinud ja mulle sellest rääkinud. Ma pole ammu nii imelikku unenägu näinud. Nad olid…”

Ta vakatas poole sõna pealt, tema elutoas seisid need 13 Valitut…

See oli tõsi, enam, kui tõsi.

Järgmisest päevast läks lahti õppetöö…õpiti erinevaid loitse ja rohtusid kokku segama, samuti võitluskunsti ja palju-palju muud, millest Carolin aru ei saanud, miks see vajalik on. Aga nagu hiljem selgus, oli vajalik kõik, mida ta maagidelt õppis.

PÄEVIK

Sellest on möödunud 4 aastat, kui ma esimest korda oma saatusest teada sain. Selle aja jooksul on juhtunud väga palju. Aga ma alustan otsast.

See oli aasta tagasi, kui märgid algasid. Loomad hakkasid imelikult käituma, kellad seiskusid ja inimkond läks üksteise vastu sõtta. Siis otsustasid Valitud mu viia ühele maale, et ma saaksin harjutada oma ülesandeks, vähemalt niimoodi nemad väitsid. Mina aga arvan, et see oli selleks, et ma ei kohtaks kedagi ega armuks. See katse aga läks neil nurja.

01. juuni 2008

Mind toodi üksikusse lossi ja ümberringi näen ma ainult hektareid maad, mis tõusevad ja langevad sujuvalt ning kaugel ka triibukest tumedat metsa. Kui ma siia jõudsin, arvasin ma, et siin pole hingelistki, aga natukese aja pärast märkasin ma naist ja üht minuvanust poissi kaugelt tulemas. Siis läks eeskoja uks lahti ja nad astusid sisse. Ma hüüdsin neid, aga nad ei vastanud, nagu poleks nad mind kuulnudki. Hüüdsin veel korra ja kui seekord ka vastust ei tulnud, otsustasin minna lossi lähemalt uurima. Valitud ( ma olen neid juba 4 aastat tundnud, aga ikka ei tea nende nimesi.) olid mulle öelnud, et ma saan endale toa ja kõik, mis soovin, niikaua, kui ma ei püüa sealt ära joosta ega kellegagi kontakti luua. Iga päev pidid ka jätkuma minu õpingud, pole ma just eriti palju edasi arenenud. Mu õpetajad ütlevad, et see on sellest, et ma ei püüa piisavalt, kuna ma ei usu oma jõusse. Raske on uskuda, et mina pean ükspäev maailma hävingust päästma.

02.juuni 2008

Ma sain endale suure ilusa toa, tõeliselt ilusa. Suure voodi, garderoobi ja omaette vannitoa. Eile uurisin seda lossi igast küljest. Aga siiski on mul tunne, et sel lossil on mulle veel paljugi avaldada. Hommikusöögile minnes nägin jälle seda poissi. Ta vaatab mind nii kartlikult, kuid samas…mm…nagu kommi, mida lapsele pole lubatud. Ju on Valitud keelanud tal minuga rääkimise või üldse suhtlemise. Ma sattusin Valitutele peale, kui nad omavahel rääkisid. Märgid on tugevnenud ja igal pool on lahti läinud sõda, sest inimesed usuvad üksteist olevat süüdi neis sündmustes, mis on põhjustatud maagia vallapääsemisest. See aeg läheneb, kui ma pean astuma võitlusesse, aga mina pole endas üldse nii kindel, kui tunduvad seda olevat Valitud. Ma ei tea isegi seda, kellega või millega ma pean vastamisi minema. Mu õpetajad nimetavad seda alati Kurjuseks. Iga kord,kui ma üritan küsida midagi selle kohta, vastavad nad, et küll ma saan teada, kui ma selleks valmis olen.

Oleks vist aeg oma õppetunde täpsemalt kirjeldada. Tavaliselt algab iga õppetund lühikese kõnega sellest, et ma pean olema vapper, mitte laskma ennast petta ja olema valmis kõigeks. Siis on tund aega pruuliste ja muude jookide õppimiseks. Ma küll ei tea, kuidas kasutada pruulist, mis muudab su näiteks roheliseks. Aga igal asjal on mõte…vähemalt nii nad väidavad. Siis läheb umbes tund aega mu teadvusele, kuidas seda seletada. Nad üritavad mind õpetada vastu seisma kõigele, mis üritab mind mõjutada nii seest kui väljast. Pärast seda olen ma nii uimane, et ma lihtsalt istun mõnda aega, kuni ma olen valmis õppima võitluskunste umbes pool tundi ja pärast seda on erinevad asjad, mis nad mulle õpetada tahavad. Pärastlõuna on mul vaba, aga siin ei ole midagi teha. Nii uitasin ma täna lossis ringi ja avastasin palju põnevaid, aga imelikke asju. Ma peaks nüüd magama minema, et hommikul jälle sinna nõmedasse tundi minna. Mulle ei meeldi seal üldse ja ma ei oska midagi, aga ma ei saa midagi teha ka, sest lubasin neile.

Jätkub.