Essee

Ajalugu arengu peatajana

Kas teie mäletate lähiajaloost seda, mil me lubasime olla, pimestatuna iseseisvumisest, laulvast revolutsioonist ja vabadusest, sõbralikud, töökad, leplikud – peaasi , et see halb ehk “ vana “ ükskord lõppeks ja tuleks helge tuleviks ehk “ uus “ ? Mina mäletan, ma ise lubasin ka. Mingil seletamatul põhjusel aga tunnen aastate möödudes, et see nagu ei oleks ikka vist see. Mina nagu ei oleks oma lubadust täitnud. Motoorne rahutus sunnib maailma parandama. Töö tegemist riik ei soosi, sest maksud on kõrged; õppimist ka ei soosi, sest peaaegu kogu kõrghariduse omandamine on tasuline, kui just ei juhtu olema geenius; eluasemeturg on võimalusterohke, aga raha ei jätku ja vahetusvõimalust ju enam ei ole – seda võime kuulda me kõik päevast päeva küll naabrinaise, küll sotsiaaldemokraatide suust. Olen kuulnud nii mõnegi vanainimese suust, kuidas ikka nõukogudeajal oli lihtne elada – kui hästi läks, said poest isegi vorsti osta. Eks oligi lihtne, sest inimeste maailm oli piiratud oma tööga, oma koduga, poe järjekorraga.... Palju me siis seda Soome TV-dki nägime, et unistadagi. Mina Tallinnas nägin. Olin siis popp tüdruk, kui Viljandisse sugulastele külla läksime. Nüüd on kõik olemas – vorstid, singid, kõrgharidus, SAT- TV, töövõimalused välismaal – paradiis! Ah, mis sellest, ütlevad vanainimesed, praegu on küll võimalusi palju, aga mis see pensionär enam sellest ikka kasu saab! Lubage küsida, kuhu jäävad siis lubadused, hakata ise “ vana “ “ uueks “ muutma? Seda “ uut “ me ju nii väga lootsime, kui käsikäes laulva revolutsiooni ajal lauluväljakul seisime! Või ei loonudki?

Vähemalt mina, noore, keskkooli lõpetava inimesena, lootsin küll. Inimese ajalooline mälu, ehk minu jutus “ vana “, on see, mis meid päris palju pidurdab. Miks ma nii arvan? Kuulake, lugege – muud ei olegi kui, et aastal 76 oli nii ja otsustati nii, miks seda muudeti; sõjaajal ei saanud väga paljud lapsed endale haridust lubada, kas nad on nüüd siis lollid? Heietamine tuleb lõpetada ja edasi liikuda nii, et me saaksime enda üle uhked olla! Inimestele, kes aga kuidagi teisiti ei saa, kui muretseda ja urgitseda ja tigetseda, ütlen mina D.Carnegie sõnadega: “ Ärge muretsege, hakake elama ! ”

Eeldatavalt on vastus ilmselt lihtne: “ Ei saa ju rahulikult elada, kui “vanasti” oli nii, siis miks “ uuesti “ peaks olema kõik teisiti, kui võiks olla nagu “ vanasti “ ?

Ajaloo mäletamise ja mittemäletamise seisukohalt võin pikalt arutleda teemal: “ Miks on põhikoolides madal õpetamise tase? “. Kõrgkoolide teema on mulle võõras, aga põhikool on minu südame valutama pannud. “ Vanasti “ oli tase hea, miks nüüd on see alla läinud?

“Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et kuulusin ühe väikese kooli hoolekogusse “. Muuhulgas olgu mainitud, et hoolekogu on ju meie ühiskonnas “ uus “ nähtus, millel kooli majanduselus ja õppetöös on mängida päris suur roll.

Kool asub Tallinnast vaid 20 km kaugusel. Enamus lapsevanemad on viinud oma võsukesed linna kooli, lootes paremale haridusele. Kuid 130. lapse vanemad on otsustanud siiski kodukooli kasuks ( see naiivitar olen ka mina). Nn. kodukool on väga hea variant, tegelikult. Mõelge ise – meie koolis on kokku 130 õpilast, klassis keskmiselt 10- 15 last. Lasnamäe koolis on ühes klassis 30- 40 last. Väike laste arv peaks tähendama seda, et lapse jaoks on õpetajal aega. Teine põhjus kodukooli kasuks otsustamisel on meie peres kahtlemata see, et lapse närvid jäävad terveks, kui säästame teda täis ühistranspordis tunglemise eest. Jube on ikka hommikul 30 minutit sõita täiskiilutud bussis, nuusutada erinevaid lõhnasid.... Seega on meie kool ju igati lapsesõbralik!? Jah, võib olla. Kuid milline on kooli ülesanne – kas pakkuda lapsele eelkõige turvatunnet ja mõnusat ajaveetmist või anda tasemel haridus või mõlemad variandid? Tänapäeval meie, lapsevanemad, eeldame mõlemat. Iga päev kuuleme koolivägivallast ja hariduse puudumise tõttu töölt vabastatud inimestest ning palume Jumalat, et meie lastel neid probleeme ei oleks. Vägivalda selles väikeses, Tallinnast 20 km kaugusel asuvas, koolis ei ole, vähemalt probleemsel määral mitte. Aga, vaat, see hariduse küsimus on tõsiselt päevakorral. Kuigi enamus vanemaid ei ole ükskõiksed haridustaseme hea kvaliteedi suhtes, on nad otsustanud siiski oma kooli kasuks. Nad nimelt loodavad, et ükskord peab ju midagi muutuma! Kindlasti muutubki siis, kui õpetajad hakkavad mõtlema, oma tööd armastama ja vastavalt sellele ka südamega tööd tegema. Ma palun muidugi vabandust juba ette nende ees, kes enda puudutatuna tunnevad.

Millised on õpetajate probleemid, mis segavad töö tegemist?

1. põhjus on see, et kohalikku kooli on jäänud kõik need kõige, kõige halvemad lapsed, mis kaugeltki tõsi ei ole. Jah, eks frukte on sees küll, kuid õppinud pedagoogidena peaks ometi suutma ka neid taltsutada. Neid on olnud kogu aeg. Kas “ vanasti “ tohtis ka lapse väiksemagi rikkumise peale koridori hulkuma saata? Vist mitte!

2. põhjus on see, et koolil on sellest õppeaastast uus juhtkond. Õpetajad tahtsid nii väga oma vana direktorit tagasi, kuid õnneks sai vallavalitsus asjast aru ning valis “ uue “, täiesti tundmatu inimese. Mulle uus meeldib – kanakarja seas on üks kindla käega kukk, kel oma visioon koolist, kollektiivist ja distsipliinist.

See viimane ongi peamine probleem. Miks? Sest õpetajad kardavad, et neid lükatakse oma harjumuspärastest rööbastest välja. Nendes rööbastes on nad käinud 5, 10, 15, 40 aastat. Raske muidugi, kuid e l u on see, mis sunnib meid ennast muutuma. Ja muutma asju “ vanast “ “ uueks “ nii, nagu seda laulvarevolutsiooni ajal endile lubasime.

Kooli lastevanemate jaoks on siinkohal nn. päästevestiks hoolekogu, mis nagu ka varem mainitud, on meie ühiskonnas suhteliselt “ uus “ nähtus. Sellesse kuuluvad peale lastevanemate veel õpetajate ning vilistlaste esindaja. Kooli direktor on hoolekogu ees aruandev isik. Iseenesest tore ja vajalik nähtus see hoolekogu, aga kas selle abil koolis ka midagi paremaks muuta saab, sõltub konkreetsest hoolekogu koosseisust, kooli juhtkonnast ning lõpuks ka kohalikust valla- või linnavalitsusest.

“ Väikese koha mentaliteet “ puudutab kahtlemata hoolekogu tööd. Võtame näiteks selle, kui lapsevanem on ise selles koolis õppinud ja nüüd õpivad seal tema lapsed. Kuidas saab siis lapsevanem võtta sõna oma endiste pedagoogide õpetamiskvaliteedi suhtes? Tegelikult teab tema kõige paremini valitsevat olukorda ja ta peaks oma lapse huvides olema huvitatud muutustest, aga ei! Tal on hirm! Hirm o m a õpetajate ees on kohutavalt suur. Võib olla tuleb teilegi ette tuttav tunne, kuidas kohates tänaval mõnd endisaegset õpetajat, vaatate igaks juhuks enda ümber, et ühtki paberit maas ei vedeleks? Minule küll tuleb. On aeg saada täiskasvanuks ja unustada oma kooliaeg! Tuleb hakata käituma “ uue “ lapsevanemana, kel kohustus ja õigus soovida parimat haridust oma lastele. Loomulikult on see raske, seetõttu on hea, kui hoolekogusse, kui lastevanemate “ häälekandjasse “, kuuluvad nn. sisserännanud inimesed, kellel puudub ajalooline mälu selle kooli pedagoogide suhtes. Nemad julgevad arvustada kooliga seotud küsimusi, olgu nendeks siis otstarbekas raha kasutamine, personali komplekteerimine või õppekvaliteet.

Teate kuidas suhtuvad õpetajad hoolekogusse? Nad asuvad rünnakule, sest arvavad, et hoolekogu on mõeldud välja ainult nende kontrollimiseks. “ Vanasti “ oli enamus ettevõtete tehnilisest personalist tööliste ülemused. “ Uuel ajal “ seisab tegelikkuses hoolekogu ikka ka õpetajate eest. Näiteks ei ole paljundusaparaadis juba 2 nädalat olnud tahma ja direktor väidab, et raha ei ole ega tule, siis on hoolekogul võimalus sekkuda ja rahavoogusid suunata. Ükski probleem pole ületamatu, kuigi vahel asja sees olles see nii küll tunduda võib. Siis ongi hea, kui ilmub nn.riiklik lepitaja ,ehk antud juhul hoolekogu. Nii et, ei ole midagi see hoolekogu nii h i r m u s “ uus “ nähtus. On ikka kasulik ka, kui kasu näha osatakse.

Hooliv vanem, see, keda sisuliselt huvitab koolis toimuv, on päris raske olla. Miks? Nagu eelpool nimetatud ka sai, siis üks põhjus on kindlasti selles, et minuvanused, ehk siis umbes kolmekümnesed, ja vanemad ning võib olla ka natuke nooremad, aktsepteerivad õpetajat kui autoriteeti. Kuidas siis nüüd äkki minna õ p e t a j a juurde ja öelda, et mina küll sellega rahul ei ole? Võib arvata, et siis lintšitakse sind ikka korralikult. Ja nii ongi! Kui ei laula seda laulu, mida kuulda tahetakse, siis oled ( olen ) koolis hoobilt persona non grata! See näitab puhtalt õpetajate madalat kriitikataluvust. “ Vanasti “ käisid lapsevanemad ka kikivarvul, nüüd on nii ülbeks läinud! Kuidas võib üks inimene solvata õpetajat, kes koolis on tööd rüganud 40 aastat? Tänamatus! Aga, vaat, ei ole tänamatu mina. Olen tänulik, et õpetasite minu abikaasat, kuid oma lapsele ootan noort õpetajat. Esiteks valdab noor “ uusi “ metoodikaid, kasutab interneti abi tundide ettevalmistamisel ja suunab lapsigi oma kodutöid arvuti abil vormistama. Vana õpetaja seda ei tee, reeglina. Reeglina ta hoopis vihkab arvutit, sest ta ei saa sellest aru. “ Uus “ direktor nõuab niigi kogu aruandlust trükitult, mis võtab aega oluliselt rohkem, kui käsitsi kirjutatult. Millal siis aega veel tunni jaoks materjale otsida!? Aga noor läheb gümnaasiumisse või ülikooli, kus arvutiga töötamine on ainumõeldav lahendus....

Teiseks on lastel noorega huvitav, sest ta mõtleb kaugemale, kui vaid oma kase ja männi taha.

Miks on vaja vaadata kolmanda männi taha, kui ei ole veel nähtud esimesegi taha ( ehk enne Pariisi minekut käi ära Nuustakul)? Täiesti õige! Kõigepealt on vaja vaadata esimese ja teise männi taha, aga samal ajal peab juba piiluma sinna kolmanda taha ka. Ikka selleks, et teada saada, millised võimalused ja üllatused meid seal ootavad. Tänu sellele, et meid võetakse vastu suurde liitu, Euroopa Liitu, avaneb, või ongi juba tegelikult avanenud, lastel pärast edukat baashariduse omandamist, võimalus minna õppima ülikooli siin või välismaal. Kahtlemata laienevad võimalused ka töötamiseks välismaal. Võib tunduda mõnele halb mõte, kui soosida lapsi minema välismaale, kuid mina arvan, et iga selline kogemus on väärtuslik, mille poole peaks püüdlema iga lapse, kel huvi enese täiendamise vastu. Silmaringi on vaja laiendada! Seepärast peamegi meie, lapsevanemad , oma südant valutama hea alghariduse pärast! Meil o n vaja oluliselt rohkem sekkuda koolitöösse. Ja mis siis sellest, et “ vanasti “ nii ei olnud kombeks, ma mõtlen, ei olnud kombeks õpetajaid arvustada, koolijuhti kontrollida ja majandustegevuses kaasa aidata?!

Ülikooli eksamitel ei huvita kedagi see, et inimene käis väikeses koolis, kus ei olnud võimalusi ja tahtmist paremaks hariduse andmiseks. Olen kindel, et igas, ka kasvõi viie lapsega koolis, millel puudub keskküte ja spetsiaalsed aineõpetajad, on võimalik saavutada hea haridustase, kui juhtkond ja õpetajad seda ainult TAHAVAD. Ega nende päris väikeste koolidega vast nii suuri probleeme polegi, sest need pannakse nagunii varsti kinni ja keegi ei viitsi nende pärast oma pead vaevatagi, kahjuks, vaid probleemid on keskmise suurusega koolidega. Tahtmisest jääb paraku puudu just nende koolide personalil. Miks? Kas nemad siis ei soovi, et nende õpilased saaksid sinna ja teise ülikooli sisse? Muidugi soovivad. Võib olla lihtsalt ei suuna õpetaja kogu oma tööd tulemustele, vaid teeb selle kuidagi ära? Võib olla ei ole koolil vajalikke õppevahendeid? Võib olla ei tea õpetaja, et tema ülesanne on direktorile seni pinda käia, kuni vajalikud õppevahendid on olemas? Võib olla õpetaja ei jõua muu töö kõrvalt õpetamisega ja enesetäiendusega tegeleda? Ma arvan, et kõikidele küsimustele võib vastata jaatavalt.

Olen palju kuulnud kodukooli õpetajate suust lauset : “ Mis neil seal Tammjärve koolis viga töötada ja õppida, neil ju kõik uuemad õppevahendid ja euroremonditud ruumid. Meil ei ole keemia klassis kraanikaussi, et katseid teha! ” Tõesti, ega ilma kraanikausita katseid ei teegi, ega euronormid vist ei luba ka. Miks nüüd jätab mälu auväärt õpetajad maha, et ei suudeta järsku meenutada, kuidas “ vanasti “ asi käis? Kas oli vähem katseid, kas kirjeldati rohkem või hoopiski oli õpetaja ja koolijuhtkond aktiivsem ning käis kõrgemale haridusorganile seni peale, kuni saadi see kraanikauss? Õpetajad peavad ise olema julgemad oma soove avaldama ja korralikke töötingimusi nõudma. Kes siis ikka nende töötingimuste eest võitlema peab, kui mitte õpetajad ise!Või kui ise ei saa ega julge direktorilt küsida, suunaku õpetajad küsimus hoolekogusse, kes asja käsile võtab. Aga jälle jõuame tahtmise juurde välja – kui tahtmine muutusteks puudub, siis jäävad saamata kõik uued õppematerjalid ja kraanikausid.

Sai märgitud, et hoolekogud on meie haridussüsteemis suhteliselt uus, ja pedagoogide seas ebapopulaarne, nähtus. Ebapopulaarsed on ka paljud haridusreformid, mis täna läbi viiakse. Võib olla on siin siiski küsimus eelkõige suhtumises? Kuulsin, kuidas 65- aastased õpetajad arutasid uut sisekorra eeskirja : “ Ma ei saa aru, mida seal koolis kella viieni teha on? Arvutiga midagi nagunii teha ei oska. Ja need isiklikud arengukavad - kelle kohta ma neid siis koostama pean? ” Nojah,

“ vanasti “ oli ju elu lihtsam! Kell 8 hommikul tööle, materjalid olid juba varasemast ajast olemas, kell kaks olid tunnid lõppenud ja siis võis rahuliku südamega oma vihikutevirnaga koju kõndida. Nüüd peab vihikuid koolis parandama, sest tööpäev kestab mingil põhjusel kella neljani või viieni ehk 8 tundi. Täielik diskrimineerimine ametnike poolt, kes ei tea koolis toimuvast midagi. Nad ei tea, et koolis töötamine on vaimselt kurnav, et lapsed on halvad ega pea õpetajatest enam lugu nii, nagu “ vanasti “! Kas meie tööseadus mitte ei näinud ka “ vanasti “ ette 40- tunnist töönädalat? Ma arvan, et enamus neist õpetajaist töötas tõesti palehigis hommikust õhtuni. Ei tulnud neil mõttessegi varem töölt lahkuda ( kuigi eks tahtmine oli ikka ). Probleem võib olla selles, et õpetajad on toimetanud koolis suhteliselt vabalt, neid ei ole kontrollitud. Kindlasti ei saa sellist väidet üldistada, sest kahtlemata on ka varem olnud väikeseid koole, kus kord oli karm nagu

“ Viiburi sõjakoolis “. Nende koolide õpetajatel, ma julgen arvata, praeguses muutumiste ajas erilisi probleeme ei ole.

Aga meie koolis on olnud juba 10 aastat see probleem, et kooli juhtkond oli nõrk. Nõrk oli aga sellepärast, et direktor ja õppealajuhataja elasid samas külas. Lisaks sellele olid nad selles koolis töötanud pikka aega. Pahatihti on direktor varem olnud samas koolis õpetaja, nagu meilgi. Ja veel halvemal juhul on olnud see sama direktor mõne vanema kolleegi õpilane, kes tema õpitulemusi väga selgesti mäletab. See tähendab seda, et puudub ülema ja alluva suhe, mis töödistsipliinist jaoks on hädavajalik. Kooli juhtimine on kahtlemata raske, sest personal on raske, paljud lapsed on tänapäeval probleemsed, ühiskonnaga seonduvalt tulevad kooli mitmed probleemid, nt. narkootikumid. Mina väidan, et kogu kooli mõistuspärane ja heal tasemel funktsioneerimine vajab väga mõtestatud juhtimist. Ei saa süüdistada tavaõpetajat oma tööülesannete täitmata jätmises, kui juhtkond ei ole teinud tööjuhendeid, kus kirjas kõik õigused ja kohustused.

Väga palju räägitakse erinevatest ettevõtete juhtimisskeemidest, teooriatest jms. Miks ei räägita haridusettevõtete juhtimisteooriatest? Olen lugenud kuulutusi, milles otsitakse koolidele uusi direktoreid.

Vahemärkusena, et seegi on “ uus “, sest varem oli direktor kooli juurde justkui “ kinnistatud “ ning vabastati sealt vaid siis, kui Haridusministeeriumi ametnikuga riidu suutis minna. Nüüd kehtib viie aasta reegel. See tähendab seda, et pärast viit aastat tehakse uus konkurss, kus peab kandideerima ka vana direktor, kui ta seda muidugi soovib, olenemata sellest, kas ja kui hea ta oma töös olnud on.

Lugesin kuulutust konkursi tingimuste kohta. Direktor ehk koolijuht peab vastama alljärgnevatele nõuetele:

1. kõrgem pedagoogiline haridus

2. koolis töötamise kogemus

3. 120- tunnilise juhtimiskoolituse läbimine

No kuulge! Kas siis 120- tunniga õpib ära juhtimise, mis hõlmab endas nii personali- kui majanduse juhtimist?! Julgen arvata, et ega ikka ei õpi küll! Juhtimisega luuakse võimalused asutuse või ettevõtte edaspidiseks eksisteerimiseks. Tean küll, et õpetajad pahandavad: “ Meie ei ole mingi asutus ega ettevõte. Meil on lapsed, elavad lapsed! “ Jah, lapsed on nn. Objektid, kellega ettevõte igapäevaselt kokku puutub. Tööd teevad ju ikka töölised ehk personal, keda tuleb juhtida. Ja raha kasutamist tuleb ka juhtida, sest vastasel juhul võib juhtuda, et tahm paljundusaparaadi jaoks jääb tõesti ostmata.

Inimene, kes on tuttav juhtimisvaldkonnaga nt. tootmisettevõttes, teab, milliseid nõudmisi saab ta esitada oma personalile, milliseid võimalused on ühe või teise majandusalase probleemi lahendamiseks jms. Esmane kutsesobivusnõue koolidirektorile peaks olema see, et ta on nii oma teadmiste kui ka isikuomaduste poolest juht, mitte pedagoog. Pedagoogiline kogemus võiks piirduda 120- tunnilise koolitusega. Pedagoogilise töö tema kollektiivis teeb tegelikkuses ära õppealajuhataja. Direktor vastutab selle eest, et koolil oleks raha, et tal oleksid head töötajad ning töötajatel head töötingimused. Kui need tingimused on täidetud, siis sujub õppetöö juba iseenesest hästi. Miks ta ei peakski sujuma? Raha on, et kooli töös hoida ja oma personali koolitada, töötajatel on head töötingimused, mis võimaldavad ka nendelt tasemel õpetamist saada ja loomulikult on rahul lapsevanemad, kui tellijad. Kindlasti on rahul ka lapsed, sest nendel on head õpetajad, kes TAHAVAD nendega tegeleda. Lastel on huvitav töökeskkond, näiteks arvutiklassid, spordisaalid jms. Tegevuse olemasolu korral taltuvad ehk ka need väänikud, kel muidu tunnis igav.

Ja jääb lootus, et meie lapselapsed saavad öelda: “ Ajaloo tund oli väga huvitav. Õpetaja rääkis meile , et teil ei olnud koolides arvuteid ega kraanikaussi katsete tegemiseks. Kuidas te hakkama saite? Nii lahe, et meil kõik need asjad olemas on. Jama, kui peaks ka tunnis kogu aeg kirjutama. Teie ju ei saanud õpetaja käest prinditud õppematerjali. “

Ja meil oleks võimalus vastata: “ Me mõtlesime oma laste peale. Tahtsime, et nendel oleks ikka parem kui meil. Püüdsime unustada “ vana “ , mis meid segas ja vastu saime “ uue “ , mis meeldis! “