Eri Klas

 

Päritolu ja lapsepõlv

Eri Klasi vanaisa Herman Klas-Glass oli sündinud Tartus lasterikkas peres aastal 1874. Vanaisa õppis tšellot Tallinna Konservatooriumis. Ta läks edasi õppima Berliini. Varssavis tutvus ta lauljatar Stanislawa Fruhtmaniga, kellega abielust sündisid viis last, nende seas Eduard Klas.

Teine vanaisa, Jossel Gurevisch, õppis Viinis laulu ja koorijuhtimist. Lõpetades sai ta töökoha Riiga, poistekooli lauluõpetajaks ja koorijuhiks. Seal abiellus ta Estheriga ja neil sündisid tütred Anna (1912) ja Jemima. Anna lõpetas 1931.a Tallinna konservatooriumi ja suundus samal aastal edasi õppima Berliini Kõrgemasse Muusikakooli.

1933 hakkas Saksamaal lõõmama fašism ja Anna pöördus tagasi Tallinnasse.

Õige pea kohtus Eduard Klas, kes vahepeal oli õppinud Praha kõrgemas tehnikakoolis ja käinud sõjaväes, Anna Gurevischiga ning nad abiellusid. Ainus laps, kes neil 7. juunil 1939 sündis ja kes hilisemas elus väga suure tuntuse kogu maailmas omandas, oligi Eri Klas.

Kuuldused fašistide koletutest tegudest hakkasid imbuma ka Eestisse ning seetõttu toimus suur evakueerimine Venemaale, ühes sellega ka kaheaastane Eri ja tema emapoolsed sugulased. Isa ja tema vanemad jäid n.-ö. Tallinna kaitsma. Sõideti rongiga Siberisse, Uvelka külla.

Loodeti kõige paremat, aga saatuse teed on vahest väga julmad: 1941 arreteeriti nii Eri vanaema, vanaisa, kui ka isa ja juba samal aastal nad ka hukati. Süü oli rahvus, sest vanavanemad olid juudi päritolu. Nii kasvaski Eri üles ilma isata ja on seetõttu väga tänulik oma emale.

Esimesed mälestused pärinevadki Siberist, kus nende perekond varjul oli. Uvelkast viidi nad üle Jaroslavli, kuhu olid koondunud muusikud, näitlejad ja muud kultuuritegelased. Klasid jagasid tuba koos kunstnik Aino Bachiga ühes võõrastemajas. Vastastoas elas Georg Ots, kes ei olnud siis veel kuulus laulja, vaid hoopis hea ujuja ja kes ainult läbi tutvuste oli saanud meeskoori laulma, rohkem oli ta lavatööline. Esimene mänguasi oli Eril Georg Otsa püksirihm, mis kõlbas rongiks väga hästi. Lapsi seal Jaroslavlis eriti ei olnud, Eri mäletas vaid temast paar aastat vanemat poissi Enn Põldroosi, kes nüüd on tuntud maalikunstnik.

Sealt hakkasid peale ka Eri muusikalised mälestused seoses meeskooriga. Nimelt lõi Gustav Ernesaks seal praeguse Eesti Rahvusmeeskoori ehk Riikliku Akadeemilise Meeskoori. Seal oli ka sümfooniaorkester (juhatas Roman Matsov), tantsuansambel ning näitetrupp (juhatasid Paul Pinna ja Ants Lauter).

Pärast sõda tagasi Tallinnas. Klaside korteris Gonsiori tänaval käisid paljud muusikud proove tegemas. Külalisteks olid näiteks David Oistrahh, Leonid Kogan, Emil Gilens, Maria Grinberg jpt. Neid inimesi nägi Eri juba väikesest peale. Teda hakkas huvitama viiulimäng. Astuski siis Tallinna Lastemuusikakooli viiulierialale. Eri Klas tunnistab, et see oli hirmus krigistamine, aga hiljem võis teda Raua-koolis kontsertidel esinemas näha. Järelikult hiljem see paranes. Veel, keda Eri mäletab kooli esinemistelt, oli Mai Murdmaa. Nemad olid raudsed eeskavanumbrid – Mai tantsis ja Eri mängis viiulit.

Eri I teadlikuks välisreisiks oli sõit Leningradi, kus ema ja Bruno Lukk mängisid solistidena Leningradi Filharmoonia suures saalis. Kuigi linn oli elanud läbi raske sõja ja oli suures vaesuses, jäi talle väga meelde külaskäik Ermitaaži. Ehk sealt on jäänud talle külge harjumus käia reisidel ka kõikvõimalikes muuseumides, et kõike kogeda.

Eri Klas käis 21. Keskkoolis Raua tänaval. Ta oli koolis väga püsimatu ja alatasa kutsuti tema pahanduste pärast ema kooli. Üks meeldejäävamaid oli seik hobusega. Igal nädalal tuli piimamees majaelanikele piima müüma. Kui ta korraks õuelt ära läks, kasutas Eri kohe võimalust ja rakendas hobuse vankri eest. Vedas hobuse kooli ukseni, teised poisid tegid uksed lahti ja sadulas istudes ratsutas ta rahulikult sisse. Enda meenutustes oli ta siis nagu Don Quijote. Muidugi skandaal oli hirmus suur.

Kalevi staadionil Kadriorus tegid tihti trenni poksija Nigul Maatsoo. See äratas ka Eris huvi poksi vastu. Viiuliõpingud Endel Lippuse juures jäid võrdlemisi lohakile. Tihti jättis ta viiuli koju ja tõttas Rataskaevu halli trenni, et ennast tugevamaks teha. Sellest ajast siiani on ehk jäänud laiad õlad.

Suvitasid Klasid Pärnus, mis oli juba siis suvepealinn. Ka seal oli palju huvitavaid inimesi. Igal pühapäeval toimus plaatide kuulamine, Eril jäid lood väga hästi meelde ja ta liigutas käsi nagu imiteeriks juhatamist. Sellest tuli David Oistrahhile, heale perekonnatuttavale, idee ja ta ütles Anna Klasile, et pangu oma poeg dirigeerimist õppima ja küll ta näeb, et sellest poisist kasvab hiljem ka orkestrijuht. Niisiis oli Oistrahh Eri Klasile muusikaliseks ristiisaks.

Tallinna Muusikakoolis

Tallinna Muusikakoolis õppides 1955-57 oli Eri Klasi tegutsemisjanu väga suur – 24 tunnist ei jätkunud. Muusikakoolis algasid teadlikud sammud dirigeerimise suunas. Samaaegselt õppis ta ka löökpille. Tulid ka esimesed kontserdid, nt. Mahleri 3. sümfoonias tuli lüüa ainult üks kord taldrikuid kokku, aga põlved värisesid, kui koju läks. Eri meenutas ka üht teist korda, kui ta pidi gongi lööma. See oli Erkki Aaltose sümfoonilise poeemi “Hiroshima” esitus. Ta oleks peaaegu pommiplahvatust tähistava löögi kogemata lahti lasknud natuke varem, kui oleks pidanud. Kalju Terasmaa hüppas ja sai gongi nuiast kinni.

Eri on kirjutanud, et neile, kes tahavad saada dirigendiks, on orkestris mängimine tegelikult võib-olla kõige parem kool. Tahad või ei taha – sa näed iga päev häid, suurepäraseid, halbu ja keskmisi dirigente.

Ta tahtis kõike korraga näha ja saavutada. Õppis koorijuhtimist, mängis tantsupidudel ja ka restoranis džässi. Neil oli oma esimene kvartett, kuhu kuulusid Aleksei Zahharov, Heinz Freiberg, Nils Peterson ja Eri. Muusikakooli ajal oligi parim sõber just Nils Peterson.

Et saada oma esimene trumm, et mitte kasutada toolipõhja, pidi Eri laenama raha emalt.

Tolleaegsed eeskujud olid Elmar Kruus ja Kalju Terasmaa, Peeter Saul ja Aleksander Rjabov.

Eri astus ka televisioonirežissööride kursustele. Ta oli janune kõige vastu. Kui Draamateatris avati draamastuudio, siis tahtis tema ka minna. Läkski katsetele, luges ühe U. Lahe luuletuse ja tegi ühe etüüdi ning ta võeti vastu. Seal tutvus ta tulevaste näitlejatega nagu H. Sallo, F. Kark, R. Gutman jpt. See oli ilus ja põnev aeg, aga kõike ei jõua. Samuti tiirles ta kogu aeg vanas raadiomajas. Tema debüütülekandeks oli televisioonis itaalia ansambli Marino Marini kontsert. Sealt läks rada edasi juba kinostuudio poole. Tegi näiteks filmi Tallinna esimesest džässfestivalist. Plaanis oli ka diktorite kursus, kuid see jäi siiski proovimise tasemele.

Muusikakooli lõpueksam oli suurpäev: Eri juhatas muusikakooli sümfooniaorkestriga Griegi kantaati “Uus isamaa”. Ta seisis esmakordselt Estonia kontserdisaalis dirigendipuldis ja juhatas päris orkestrit, koori ja solisti. Aga eksamikomisjoni esimees V. Alumäe tahtis kindlasti, et ta ei läheks konservatooriumi. Ainuke võimalus konservatooriumi pääseda oli teha eksamid väga hästi, aga siiski soovitust ei antud.

Ta otsis endale eeskuju, kelle järgi elada, sest isa tunnet jäi vajaka. Sõja ajal oli selleks Georg Ots, kes jäi eeskujuks tema viimse hetkeni. Veel kuulusid sinna ritta Arvo Ratassepp, kes õpetas teda Tallinna Muusikakoolis ja muidugi Gustav Ernesaks, kelle juhatuse all lõpetas Eri konservatooriumi.

Kvartetis

Muusikakooli ajal oli Eri Klas tihedas kontaktis Uno Naissooga, kes soovitas Eril ka laulma hakata. Endale ta hääl ei meeldinud. Sattus siis Eri meeskvartetti, kuhu kuulusid veel Kalju Terasmaa, Uno Loop ja Arved Haug. Loop oli sel ajal väga kuulus. Esitati laule nagu “Lipsi”, “Ma loodan, et saan sellest üle”. Kvarteti aeg oli päris pikk, võitsid nad näiteks mitu tolleaegset uusaastakontserti.

Ta nooremast east pärinevad eredad mälestused kunstidekaalidest. Tegemist ei olnud siiski välisriikidega, vaid Nõukogude Liidu maadega. Nt üks esimesi Eesti kunstidekaale toimus Moldaavias 60-ndate algul. Teiste esinejate seas oli ka meeskvartett (A. Haug, U. Loop, K. Terasmaa ja Eri Klas) ja Draamateater. Armeenia dekaadil võeti lahkelt vastu. Kuna naisi oli peol vähe, tulid banketil mehed ka neid tantsima paluma. Eri eelistas tantsupartnerina hädaohutut Terasmaad.

Tallinna Konservatooriumis

Konservatooriumisse oli vaja sisse saada, maksku mis maksab. Saigi eksamid tehtud, aga sellel oli ka oma hind – ta organism hakkas tõrkuma. Sõideti puhkusreisile Krimmi. Tagasiteel külmetas ta oma jalad. See reis lõppes Moskva haiglaga, kus viibis 3 kuud. Tuvastati polüartriit.

Konservatooriumis õppimist peab Klas kõige tähtsamaks, just selle lõpuperioodi pärast, kui juhendajaks oli G. Ernesaks.

Ernesaks reisis palju meeskooriga ja ka Eri sai sellest osa, sest tema mängis timpanisoolosid. Käidi ära nii Lätis kui Leedus, aga ka Moskvas ja Leningradis ning Siberis ja Armeenias.

Eri Klas kirjutab järgmist: “Kui võtta Ernesaksa elu kokku, siis on hindamatu väärtusega see, mida ta on teinud kogu riigile ja rahvale, hoides koos eestluse selles mõttes, et kõik laulupeod kuni taassündinud vabariigini välja toimusid ju tänu temale.”

Ernesaks usaldas Klasi konservatooriumi lõpueksamitel juhatama ka RAM-i. Ta juhatas Tubina “Kahte saarlast”.

1964.a konservatooriumi lõpetades sai ta võimaluse juhatada Bernsteini “West Side Story’t”, mis oli lavakunstikateedri 2.lennu etendus. See kinnitas ta plaani minna edasi õppima Leningradi. V. Rummo võttis enda peale teose lavastamise, H. Tohvelman liikumise. Eri kutsus Maria osatäitjaks Helgi Sallo, kellel ei olnud lavakunstikateedriga midagi pistmist. Veel tegid kaasa Marje Metsur, Liina Orlova, Tõnu Mikiver, Kalju Komissarov, Ivi Lepik jt.

“West Side Story” sai väga sooja vastuvõtu ja mängiti seda kuni 11 etendust kuus terve hooaja.

Kui Neeme Järvi 1963 naasis Leningradist ja sai Estonia Teatri ning samaaegselt Eesti Raadio sümfooniaorkestri peadirigendiks, kus ka Eri tol ajal mängis, siis oli tema see, kes hakkas Erit kutsuma assistendiks; Eri tegi ettevalmistavaid proove külalisdirigentidele.

Veel mängis Eri 60-ndatel ansamblis Tartu-Tallinn koos Aleksander Rjabovi, Rein Marveti ja Ott Ojaveega.

Leningradi Konservatooriumis

Eri Klasi eesmärgiks oli jõuda Leningradi Konservatooriumini, sest seal olid õppinud kõik temale lugupeetavad dirigendid. Kui Nikolai Semjonovitš võttis ta enda juurde konservatooriumi, oli õnn väga suur. Noore mehena sammud Leningradi seadnud, oli tal pagasis ka “West Side Story” lindistus. Seda linti juhtus nägema Moskva Ooperiteatri pealavastaja, kes kohe kutsus Erit ka Moskvasse seda lugu juhatama. Klas nõustus. See etendus kutsus Moskva linnas esile suure elevuse. Tänu sellele sai Klas ka kutse hakata Moskva Ooperiteatri peadirigendiks. Sel ajal oli Eri vaid Eesti Raadio sümfooniaorkestri pillimees, Estonias käis niisama juhatamas ja õppis Leningradi konservatooriumis. Ka läks Eri õppejõu juurde ja küsis, et kas tasub vastu võtta. Õppejõud ütles, et ei tule kõne allagi, sest siis lähed sa klassikalisest muusikast eemale. Pidi ütlema koha üles.

Kuid ettepaneku tegi kohe ka Estonia teatri direktor, et hakata seal dirigendiks. Kuigi 3 dirigenti Estonias juba oli – Neeme Järvi, Vallo Järvi, Kirill Raudsepp, aga üks ametikoht loodi juurde. Nii algas 1965.a Eri Klasi 30 aastane dirigendikarjäär Estonia teatris, mida ta ise iseloomustab kui õnnelikku abielu.

Estonia Teatris

Selle aja jooksul on teatris vahetunud mitu generatsiooni. Kui Eri Estoniasse läks, siis olid just alustanud Hendrik Krumm, Urve Tauts, Margarita Voites. Veel peale nende olid Tiit Kuusik, Georg Ots. Estonia teatris oli põnev repertuaar, mis sundis ennast kokku võtma. Näideteks oleksid R. Straussi ooperid “Roosikavaler”, “Salome”, Rossini “Türklane Itaalias”, muusikal “Suudle mind, Kate”.

Sel ajal käis rahvast teatris vähe, aga uus süsti eesti kultuuriellu kaasnes Neeme Järvi ilmumisega Estonia teatrisse, siis kasvas ka esietenduste arv 6-lt 10-le ja valmisid sellised suuretendused nagu “Othello” ja “Aida” ja mitte ainult ei teinud ta dirigeerimistööd Estonias, vaid ka muudel kontsertidel. Loomulikult oli oma osa ka Georg Otsal, kes oli sel ajal väga populaarne.

Ning seetõttu jäigi väga suur auk eesti muusikaellu 1980.a, kui Järvi sõitis Eestist ära. Ka Erit kutsus ta siit ära öeldes, et siin muutuvad asjad ainult hullemaks. Aga Klasi jaoks oli mõeldamatu, et ta jätab siia maha oma ema, tütre ja teatri.

Esmakordne reis Helsingisse estoonlastega oli 1967. Etendati “Luikede järve” ja “Othello’t”.

Mati Palmi naasmisel Milano La Scala’st otsustati kavva võtta ka Verdi ooperi “Attila”, millest kujunes menutükk. Sellega vallutati Suur Teater Moskvas, hiljem ka Soome ja Rootsi ooperimajad.

Menu saavutati ka ooperitega Verdi “Luisa Miller”, Normeti “Pirnipuu”, Mussorgski “Boris Godunov”, Prokofjevi “Kihlus kloostris”. Nendega käidi ka dekaadidel Usbekistanis, Gruusias, Kiievis.

“Boris Godunov” tegi võidukäigu ka Pariisis, kus toimus “Boris Godunovi” festival. Seda ooperit kanti ette kõikides variantides. Estonia teater oli aga väljas selle algvariandiga, mis ei olnud kuigi tuntud. Estoonlased võitsidki selle rebimise.

Ka intriige oli muusikateatris. Kõige suurem solvang oli, kui etenduse kavalehel mõnda esinejat kirjas ei olnud. Siin mängib kaasa kadedus, rollijaotus ja auahnus. Ühed virisevad, et liiga palju tööd, teised, et tööd ei ole. See on igas teatris ja mitte ainult teatris.

Peale repertuaari kavandamise, kunstilise taseme tagamise ja inimeste isiklike probleemide lahendamistega laienesid peadirigendi mured kuni varustamiseni välja. Oli vaja uusi pille, keelpillide keeli jne. ning seda tavaliselt oma isikliku raha eest.

Ka balletietendused olid õnnestunud. Näiteks Raveli “Daphnis ja Chloë”, Prokofjevi “Kadunud poeg”, Gershwini “Ameeriklane Pariisis”, Bartóki “Võlumandariinid”. Viimane viis neid Budapesti Bartóki festivalile.

Gershwini ooperi “Porgy ja Bess” õigused on tolle sugulaste käes. Nii on ka kirjutatud, et peaosi võivad ainult mängida mustanahalised. Aga Estonia teater sai partituuri Helsingist spiooni võtteid kasutades. Kuna Nõukogude Liidus ei maksnud kogu maailmas kehtivad autoriõigused, siis oli selline piraatlus võimalik. Ooperil oli väga suur menu, sest Porgyt laulis Georg Ots või Teo Maiste.

Eri Klas tunnistab, et “Porgy ja Bessi” aeg oli tal Estonias viibimise kõrgaeg.

Rootsi tundus sama kauge kui Kuu, esimest korda jõutigi sinna koos trupiga 1984. See reis oli kõigile täis katsumusi. Kuid etendused, mis umbes 300 estoonlast 6 päevaga andsid, said väga populaarseteks. Nelja viiest juhataski Klas – “Attila”, “Luisa Miller”, “Boris Godunov”, “Lucia di Lammermoor”.

Esimene ja teine abielu

Eri armus Vanemuise Teatri solisti Nieves Redisse. Peagi nad abiellusid. Pulmareisile mindi Gruusiasse. 19. juulil 1967 sündis neile tütar Diana. Eri tööd aina tihenesid ja see saigi saatuslikuks sellele abielule. Nieves ja Diana kolisid tagasi Tartusse.

1971/72 aastavahetusel sai juhuslikult kokku Eri Klas Ülle Ullaga. Tegelikult tunti teineteist juba aastast 1957. Kuid alles siis hakati kokku hoidma. Üllel oli juba eelmisest abielust tütar. Koos soetati endale Hiiumaal Lahe talu ja Tallinnas elasid nad Nõmmel.

Hiiumaale tuli Eri jälgedes ka mitmeid ta sõpru: Erkki-Sven Tüür, Aarne Mikk, Mai Murdmaa, kes kõik ehitasid endale majad sinna lähiümbrusesse. Eri koos Üllega veetis seal oma 15 suve nii, et ei jõutudki vahepeal isegi mereäärde, kogu aeg oli maja juures nokitseda.

Ka seegi abielu läks kahjuks karile.

Oma luhtaläinud abieludest on ta aru saanud, et lahutusel ei ole keegi võitja. Pärast Üllest lahkuminekut ta lohutaski ennast töösse sukeldudes.

Rahvusvaheline karjäär

Eri tahtis minna õppima Viini, aga Moskva võimud seda ei lubanud, vaid saatsid hoopis Tšehhoslovakkiasse Interpodiumile. Toimus see Bratislavas ja selle konkursi ta ka võitis (auhinnaks esinemised kõigis sotsriikides ja Kuubal). Nii algas tema rahvusvaheline karjäär.

1969 kutsuti ta Moskva Suure Teatri abidirigendiks ja järgmised 12 aastat juhatas ta regulaarselt sealseid etendusi, kuigi 1971 lõpetas ta ametlikult oma stažuuri. Moskvas kujunes tema visiitkaardiks “Luikede järv”(ka debüütetendus), kuid ta juhatas ka oopereid (nt “Traviata”), teisi ballette (nt “Giselle”, Bizet-Štšedrini“Carmen-süit”) jm. Ka selle trupiga õnnestus käia välisesinemistel. Jaapanis etendati kahte balletti – Prokofjevi “Tuhkatriinu” ja Tšaikovski “Uinuv kaunitar” – solistideks olid Vladimir Vassiljev ja Jekaterina Maksimova.

Suures Teatris oli Klasi harrastuseks istuda teatri noodikogus ja uurida vanu partituure. Kõige lähemaks ja suuremaks õpetajaks oli selles teatris baleriin Galina Ulanova, kes viis oma klassiproove läbi väga peenetundeliselt.

Eri Klasi pani hämmastama, mida nõukogude süsteem endast kujutas. Näiteks oli range 90 päeva seadus. Just niikaua võis üks artist välismaal olla. Iialgi ei tohtinud kaasa võtta abikaasat ega muid sugulasi. Veidi lõdvenes see kord siis, kui Klasist sai Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Alati pidi artist välisreisilt saadud honorarist vähemalt 50% ära andma. Ridamisi koomilisi, aga ka närvesöövaid juhtumeid on olnud Eri Klasil seoses tolliga.

Rootsi Kuninglikus Ooperis

Rootsi debüütreis ja –kontsert toimus alles aastal 1983. Klas juhatas seal Gävles kontserti, kus tuli ettekandele ka Tubina 2. sümfoonia. Kontserdil viibis ka tollane Stockholmi Kuningliku Ooperi direktor, kes huvitus Klasi võimalusest tulla juhatama midagi ooperiteatrisse. Järgmisel kontserdil Norrköpingis kuulas tema kontserti juba terve delegatsioon Kuninglikust Ooperist. Lõpuks (1985) kutsutigi teda sellesse teatrisse peadirigendiks. Läbi suurte raskuste teda ka ametisse kinnitati, keegi polnud ju idapoolt sellise ametipostini veel jõudnud. Kahte teatrit juhtida on meeletus, nagu Eri avasas – 700-t inimest Rootsis ja 500-t siin. See viis ta lõpuks tervisehäireteni. Kord viidi ta kiirabiga haiglasse. Oli infarktieelne seisund.

Stockholmis oli veel raskem kui Estonias. Kui viimases oli sul kollektiivi usaldus siis Rootsis on omad raudsed reeglid: nagu kell kukub, on kohe koju minek, keegi ei taha teistega arvestada.

Esimeseks tööks oli Klasil selles teatris Verdi ooper “Maskiball”, mille esietendust isegi teatrivõõras kuningapere vaatama tuli. Järgnesid “Carmen”, “Võluflööt”, “Per Gynt”

1990 lõpetas Klas oma ametipidamise Kuninglikus Ooperis. Rootsi kuningas Tema Majesteet Carl XVI Gustav autasustas Eri Klasi Põhjatähe ordeniga, selle eest, mis ta need 5 aastat Rootsis teinud oli.

Eri Klasi tegevus on tihedalt seotud kaasaja heliloojatega. Ta dirigeeris Alfred Schnittke teose “Per Gynt” maailma esiettekannet Hamburgi Ooperis ja Schnittke 1. tšellokontserdi esiettekannet Müncheni Filharmoonikutega (solist – Natalia Gutman). Käidi Hamburgi balletiga Moskvas ja Leningradis, samuti on Klas seda juhatanud Stockholmi Kuninglikus Ooperis ja Pariisi Ooperis.

Taanis

Üks õnnelik periood on olnud Eri Klasil Taaniga. Esmamulje haaras teda täielikult, et kohe peale Rootsi ametiaega, sai temast 1991 Taani Århuse Sümfooniaorkestri peadirigent. Ja seda ametit pidas ta 6 aastat. Juhatanud on ta seal taani uuest muusikast ja eesti muusikast kuni Mahleri mammutsümfooniateni välja.

Sibeliuse Akadeemias

Klas õpetas Sibeliuse Akadeemias 4 aastat (1993-1997) professorina. Ta oli legendaarse Jorma Panula töö jätkaja. Õppejõu koha võttis ta vastu tingimustel, et saaks edasi olla aktiivne kontserdielus. Kui Klasi kohal ei ole, siis õpetas Panula.

Igal aastal oli sissepürgijaid neljakümne ringis, aga vastu võeti ainult üks. Kui võtta rohkem, siis tähendab see tähelepanu jagamist.

Tema klassist on tulnud välja kolm head dirigenti – J. Storgårds, H. Lintu, H. Norjanen.

Aasta jooksul toimus mitu kontserti, kus osales ka kogu Sibeliuse Akadeemia orkester. Selle orkestriga käis Klas gastrollidel Veneetsias, Viinis, Budapestis, Pekingis jt.

Hollandi Raadio orkestris

Võtis ka vastu (1996) Hollandi Raadio orkestri peadirigendi koha, et mitte manduda professoriks olemisega. See orkester on vägagi rahvusvaheline (vähemalt 15 riigist on pillimehi). Nüüd on neil koosmusitseerimisest seljataha jäänud kontsertturneed Eestis (Tamula järvel galakontserdiga Tšaikovski teostest).

Erinevates riikides juhatamas

Tamperes on suurepärane kontserdisaal. Seal võib Klas mõelda välja huvitavaid kavasid ja kutsuda huvitavaid esinejaid. Tampere Linnaorkestri pillimehed valisidki oma kunstiliseks juhiks just Eri Klasi. Hollandi Raadio orkestriga sidus ta end nii, et aastast 12-13 nädalat viibib ta Hollandis. Tamperes on ta 8-9 nädalat. Kokku ei tee see rohkem, kui 5 kuud aastas. Ja nii jääb aega teha teisi kontserte ja ka puhata, mis arstid on talle ette määranud.

1997.a juhatas Klas esimest korda laulupeol, mis talle väga meeldis, sest ta nägi enda ees 20 000 särasilmset last laulmas ja see rõõm muusikast kandus ka silmnähtavalt üle publikuni. Ka sel aastal (2004) on Eri Klas andnud nõusoleku juhatada XXIV Üldlaulupeo esimese päeva kontserti.

Dirigendi Ameerika debüüt toimus 1991. aastal Los Angelese Filharmoonikute ees Hollywood Bowlis. Nüüd on ta juhatanud sealseid kontserte lugematuid kordi umbes 16 orkestri ees. 1995. aastal juhatas ta Clevelandi ja Chicago orkestreid, millele järgnesid väga edukad ülesastumised Blossomi ja Ravinia festivalidel. Alates sellest on ta seisnud pea kõigi Põhja-Ameerika orkestrite ees, näiteks Atlanta, Baltimore’i, Bostoni, Cincinnati, Dallase, Detroiti jpt.

Kui Eri juhatas 1999 aastal Atlantas kolme sümfooniakontserti, mille kavas olid Weberi avamäng “Oberon”, Schumanni tšellokontsert, Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja Šostakovitši 9. sümfoonia, siis pärast selle lõppemist tehti talle ettepanek tulla sinna peadirigendiks. Kuigi pakumine oli ahvatlev, siiski vastu ta seda kohta ei võtnud.

Ameerikas on pakkumisi tehtud talle ka varem, nt Minneapolises, Milwaukees, Dallases, kuid nii kiiresti töökohti vahetada ta ei ole tahtnud.

Peaaegu oleks Eri saanud Helsingisse Soome Rahvusooperi peadirigendiks, aga teatridirektor Marti Talvela suri äkki ja uus direktor eelistas hoopis hispaanlast M. Gomez-Martinezi. Kuid 1990 sõlmis ta siiski lepingu, mille alusel ta on Soome Rahvusooperi esimene külalisdirigent. See rahuldas teda piisavalt.

Kolmas abielu

Vantaa lennuväljal kohtus Klas Tallinnast pärit klaverimängija Arieliga. Ta teadis seda tütarlast juba ammu, sest too oli klaveritundides käinud Anna Klasi juures. Arielil oli eelmisest abielust kaks teismelist tütart (Angelica ja Marion). See abielu “merineitsi Arieli” ja “prints Eriku” vahel kestab siiani.

 

1994.aasta oli Erile kõige traagilisem. Ta sai sel aastal Estonia teatris audirigendiks, samuti jätkas ta tööd Taanis ja andis kontserte edukalt erinevates USA linnades. Tervis andis hoiatustuld ja katastroof toimus aprillis Tartu mnt 130-ndal km-il. Ilm oli päikesepaisteline, Eri sõitis koos emaga Tartusse Dianale ja lastelastele (Andri ja Gregori) külla. Toimus autokokkupõrge, sest pilt kadus Eril eest ära. Hukkus vastusõitnud auto juht. Anna ja Eri Klas toimetati Tartu haiglasse ja mõlemale tehti operatsioon. Kui ta pääses haiglast koju Nõmmele, oli ta sõnatu ja depressioonis. Kontserdid teda sel hetkel enam ei huvitanud. Teda keelitati kontserte andma, et õnnetus ununeks. Eri toimetati Malmösse, kus oli kavas Hydeni “Loomine”. Ta juhatas vasaku käega, parem käsi kaenlasse seotud ja istudes. Siis ta sai aru, et teda vajatakse edasi ja ta võttis ennast kokku.

 

Eesti Rahvuskultuuri Fond loodi 1991.a. Algselt oli selle nimetus Eesti Rahvakultuuri Päästmise Fond. Klas valiti selle fondi juhatajaks. See koosseis on peaaegu muutumatult tegutsenud siiani. Fondi kuuluvad näiteks Jaan Kross, Jaan Tamm, Jaan Kaplinski, Mati Unt, Ingo Normet, Ingrid Rüütel, Käbi Laretei, Rein Maran jt. Seda tööd nad teevad tasuta, see on heategevus, mis annab suure emotsionaalse laengu.

Veel on talle omistatud Soome Lõvi Orden ja ta on Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Endise kergekaalu poksi juunioride tšempionina on Eri Klas Eesti Olümpiakomitee liige, ja UNESCO hea tahte saadik. Aastal 1998 sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia väljapaistva kontserttegevuse eest.

Lõpetuseks

Eri Kas on kirjutanud: “Selles erialas ongi see pluss, et ma olen õpilane ja jään õpilaseks, sest et õpin kogu aeg. Ehk kunagi koputab minu uksele Bruckner, ehk koputab mu uksele Wagner. Praegu on nemad minu jaoks nii suured, et ma ei julge neid nii kergelt ette võtta, kuigi olen juba päris kaua elanud ja olen ka palju juhatanud. Nüüd julgen läheneda Brahmsi muusikale, keda ma samuti väga kartsin.”

 

Kasutatud kirjandus:

“Eri Klas – Kes ma olen?” Tln, Eesti Ensüklopeediakirjastus, 1999

Internetist:

http://www.opera.ee/estonia/koosseis/dirigendid/eriklas.html  http://www.andersmanagement.com/coeklas.htm

http://my.tele2.ee/svent/elu02.htm

http://www.laulupidu.ee/est/index.php?th=2&fid=3-1

http://www.kulka.ee/ap_kapnou.html#1997

http://www.richtercompetition.com/klas.jpg