ELEONORA DUSE

1858-1924

 

 

Eleonora Duse, sündinud 3. novembril 1858. aastal Vigevanos Põhja-Itaalias, pärines näitleja perekonnast ja esines laval esmakordselt nelja-aastasena. Viieteistkümnesena mängis ta Julia rolli Shakespeare’i draamas „Romeo ja Julia“; tema mälestusi sellest etendusest kasutas oma romaanis „Tuli“ kirjanik Gabriele D’Annunzo (1863-1938), kellega Eleonora Dusel oli hiljem kirglik armusuhe. Esimese näitlejana kuulsa Ernesto Rossi näitetrupist saavutas ta rahvusvahelise kuulsuse. Duse abiellus näitleja Tebaldo Checchiga; 1882. aastal sündis nende tütar Enrichetta. Naasnud aastal 1895 oma esimeselt välismaa turneelt Lõuna-Ameerikasse, rajas Duse oma teatritrupi Dramatica Compagnia della Città di Roma, mis oli väga edukas nii Venemaal, Viinis, Berliinis, Londonis, Pariisis kui ka USA-s. Kirjanik Anton Tšehhov, kes nägi näitlejannat külalisetendustel Peterburis Shakespeare’i näidendis „Antonius ja Cleopatra“, kirjutas õele: „Ma ei oska itaalia keelt, aga ta mängis niimoodi, et mulle tundus, nagu saaksin aru igast sõnast. Milline suurepärane näitlejanna! Ma ei ole varem midagi sarnast näinud.“ Eleonora Duse oli kuulus selle poolest, et samastus erakordse intensiivsusega tema poolt mängitavate naistegelastega. Vaimustatud retsensioone on muuhulgas kirjutanud teatrikriitik Alfred Kerr (1867-1948), Austria kirjanik Hugo von Hofmannsthal (1874-1929) ning iiri kirjanik ja kriitik George Bernhard Shaw (1856-1950), kellelt pärineb märkus, et ta on ainuüksi Dusele võlgu arusaamise eest, et näitlemine võib olla suur kunst. Aastatel 1897-1904 pühendus ta põhiliselt D’Annunzio näidenditele, autoriga ei sidunud teda ainult armastus, vaid ka intensiivne loominguline koostöö. 1909. aastal, viiekümne ühe aasta vanuses, pärast Henrik Ibseni (1828-1906) näidendi „Naine merelt“ edukat etendust, tõmbus Duse lavalt tagasi. Alles 1921. aastal esines ta sellesama tükiga teatris uuesti. Ta suri 21 aprillil 1924. aastal võõrusetendustel Pitssburghis. Ainuke film, milles Eleonora Duse iialgi on mänginud, oli tummfilm „Cenere“ („Tuhk“, 1916), mille režissöörideks olid Febo Mari ja Arturo Ambrosio ja mille aluseks oli Sardiinia romaanikirjaniku Grazia Deledda (1871-1936) raamat.

 

Eleonora Duse vabastas oma aja näitekunsti manerismist ja mõjus loomulikkusega – mis oli aga tõeline kunst.

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann „Naised“

*http://en.wikipedia.org/wiki/Eleonora_Duse

*http://www.theatrehistory.com/italian/duse001.html

*http://hr.wikipedia.org/wiki/Eleonora_Duse