Elamine on üksnes töö

Postkastis on valge ümbrik. Võtan uudishimulikult selle sealt ära ja vaatan, kellele see on saadetud. Oi, see on mulle! Tavaliselt on kirju ikka mu korterikaaslastele saadetud. Mõlemad on ju nii populaarsed. Nad käivad gümnaasiumis, isegi ühes klassis, et edasi ülikoolis õppida. Mul on kõigest närune baaridaami töökoht, kus on paljud minust vanemad ja ülbemad. Õnneks olen ma korterikaaslastest vanem.

Avan ümbriku ja leian eest pika kirja, mille lõpus on masendav lause. See on äraütlemine tööst, millest mul tekkisid juba suured unistused ja muidugi ka parem palkki mõlkus mõtteis. See kõik purunes mu silme all. Ma olin vihast lõhkemas. Edasiõppimine ei tule ka kõne alla, sest lõputunnistusel olevad hinded on halvad, et ülikooli sisse saada. Tol ajal olin laiskuse ohver ning hüperaktiivne. Olen mõistnud oma vigasid ning üritanud neid parandada, kuid ma olen sellega hiljaks jäänud. Olen veidi solvunud, kuid arvatavasti olidki siis mõnel teisel kandidaadil paremad kogemused ning hinded. Kuid leian et ma ei saa ometigi elu lõpuni siia halama jääda, kui äkki kusagil ootab minu jaoks kohane töökoht. Väike lootusekübe on mul endiselt alles. Hakkan järjekordselt kuulutustes sobrama, mis on nõme ja tihtipeale häbiväärne töö. Kahjuks pole mul ka taolisi tutvusi. Head sõbrad on alati olnud tähtsal kohal ning suhtlemisvõime samuti. Viskan ajalehe nurka ja lähen kööki.

Poetan paar pisarat ja uputan oma mure klaasi. Täidan esimese, teise ja veel kolmandagi klaasi. Tekib kiusatus naerda ja ka nutta. Hea brändi on pähe hakanud. Tekib väike peapööritus ja potsatan maha. Valu ei tunne ja hakkan naerma, mul on mõnus olla ja töö leidmise probleem kadunud. Ma hakkan vist mõistma, miks paljud inimesed oma mured just pudelipõhja uputavad. See on lihtne kiusatus, millele ei suuda vastu hakata. Ka korterikaaslased ühinevad minuga. Seltskond on lõbus ja ülemeelik. Uni aga kipub vägisi peale. Silm vilksatab aga kellale ning muudab hetkega reaalsust. Kell on seitse kakskümmend. Nüüd ma ehmusin, kuna kell kaheksa pean tööle jõudma. Lähen peegli ette ja üritan oma pohmellis nägu varjata paksu meigiga. Pritsin endale ka lõhnaõli dekolteele, et alkoholi lõhnad üle ei käiks. Söön paar võileiba ja joon piima. Kell saab juba kümne pärast kaheksa. Nüüd on tõesti kiireks läinud. Panen saapad jalga ja torman treppidest alla.

Kohale jõudes hilinesin kakskümmend minutit. Sain bossilt veidi kärada ja läksin tööle tagasi. Mul aga pohmakas ning pool aega viibin tualetis oksendades. Töö jäi veidi unarusse ning boss märkas seda. Minuga rääkides ning noomides tunnetas ta alkoholi lõhna, mis mind jalamaid tööst ilma jättis. Arvati, et ma olevat leti tagant paar pudelit näpsanud. Saba jalge vahel, lahkusin sealt kui peksa saanud koer. Hullemaks lihtsalt ei saa minna.

Koju jõudes suundusin baarikapi juurde, otsisin oma pooliku brändipudeli üles ja võtsin paar lonksu. Istusin diivanile ja panin teleka käima. Jälgisin tegelasi seebikast tummalt ja ükskõikselt. Mõne hetke pärast plahvatas pähe idee saada näitlejaks. Ma olen ju ennegi koolinäidendites osalenud ja lavahirmu mul ei eksisteeri. Palk peaks samuti hea olema ja saan isegi reisida tuuridega kaasa. Ja pealegi lähevad mu korterikaaslased näitlejateks edasi õppima. Nendelt saan veidi informatsiooni, mida edasi teha. Nüüd ootan pikisilmi nende naasmist.

Tüdrukute saabumise ajal olin ma duši all, kuid elutuppa tormates leidsin nad eest. Käin välja oma idee ning mõlemad vaikivad. Seejärel teevad nad mulle selgeks et selleks pean ma veel kõrgkooli edasi õppima minema. Järelikult pole mul lootustki näitlejaks saada. Kuid teema lõpetamiseks räägin ka vallandamisest, mille järel mõlemad muutuvad kurbadeks. Nad ei olnud just vaimustuses sellest, sest siiani olin mina ju leiva lauale toonud. Nüüd pidime hakkama elatuma tüdrukute taskurahast, vähemalt seni kaua kuni ma endale uue töökoha sebin. Järjekordselt langeb mõte koristajakohale, kuid see peaks olema tõesti viimane võimalus. Mu elu on täielikult tupikus. Ma olen väsinud nii füüsiliselt kui ka vaimselt, pole enam jõudu murede lahendamiseks. Siin aitab ainult ime või palju pingutamist.

Õrn päikesekiir paitab mu põski ja valgus ehmatab silmi. Vaadates lakke ja mõtiskledes päeva tegevuste üle, tekib mul lausa rahulolev tuju. Panen ennast kärmelt riidesse ning suundun köögi poole, kust võiks väikest kehakinnitust võtta. Avan külmiku ja leian eest tühja kapi. See aga ei heiduta mind ning otsustan teha väikese jalutuskäigu poodi, mis värskendaks meeli.

Kaupluses valin hoolikalt, sest raha on vähe, kuid tähelepanelikkus on alati kasulik. Suundun kassa poole ja asun maksma. Kuna ma ostsin rohkem kui viiekümne krooni väärtuses, siis pidin ma täitma ankeedi, millega võib võita 10 000 krooni, kui muidugi siis, kui ma kõik õigesti vastan. Küsimused olid lihtsad. Ju sellepärast, et kõik oskaksid vastata ning võiduvõimalus selle võrra väheneb. Loosimise tulemused saab teada järgmine nädal, aga mul on täitsa ükstaspuha, sest ma niikuinii ei võida kunagi. Nii ma jalutan rahuliku südamega tänaval. Jälgin teiste inimeste tegevust ja mõtisklen häid ideid. Kuid kõigil ei lähe hästi ning silma riivab üks joodikust vanem mees. Ta nimelt kerjab. Mul ei ole talle kahjuks midagi anda, kuna mul endalgi ei lähe just suurepäraselt. Ega see ei tähenda, et ma olen mingi ilgemalt ihne ja kade, kuid puhta südamega julgen üles tunnistada, et mul pole raha. Sellise mõttega jätkan oma teekonda, sest süda läheb haledaks ja pisar tungib silma, kui taolisi kodanikke kohtan. Õnneks pole aga kõik halvale teele sattunud, Silmapiirile jõuab juba mu kallis kodu.

Astudes ukse pakule olen õnnelik, et mul on vähemalt kodugi alles ja veel ilusad riided, mida saab seljast ära võtta ja tagasi panna. Mugavad jalatsid ja veel kallis muusikakeskus. Sisestan laserplaadi ja naudin muusikat. Mu kõrvu kostub mu lemmiklaul. Ja silmapilkselt on pisar mu põske niisutamas. Mõte sellest, et ma kaotan kõik selle, mis mind ümbritseb, kui ma kõigest mingit tühist tööd ei saa. Pean loobuma kõigest, mille nimel ma olen pingutanud. Lõpetan külmetades ja kerjates tänaval.

Saanud endale põhjust pingutada, hakkan ajalehtedes tuhlama. Ma pean leidma kasvõi koristaja töökoha, kuid midagi kohe kindlasti. Järjest on kaks taolist kuulutust. Võtan telefoni ja valin numbri. Vastan paarile küsimusele ja mind kutsutakse vestlusele. Esimene samm on tehtud. Jään homset päeva huviga ootama.

Hommikuvalgus paistab eredana ja uudishimulikuna. Ärkan varakult ja sean ennast korda. Pesen hambad, kammin juuksed, värvin silmad ja riietun. Näen välja värske ning puhanud. Olen valmis minema.

Kohale jõudes võeti mind vastu kui omasugust. Selle üle on mul ainult hea meel. Vestlus ise aga ei läinud kõige paremini ja oli teisigi tahtjaid. Mul ei olnud selle alast kogemust ning vahenditest ma samuti ei teadnud midagi. Kuid ega see ainus tööintervjuu ei ole ning loodan et neid tuleb veel, ma pean lihtsalt sihikindel olema.

Kodus leidsin aga postkastist lehe, millel on kirjas üüri maksmise viimane tähtpäev ja see on ülehomme. Nüüd on vaja leida võimalus saada kuskilt raha ja paugu pealt sajab mulle pähe pandimaja, kust saab hiljem viidud asjad ka tagasi osta. Mida aga viia? Mis oleks väärtuslik ja hetkel tarbetu? Uuriva pilguga libistan silmadega seina äärest seina ja ainus, mis ei ole väga vajalik, on muusikakeskus. Ilma selleta saab ju ka elada, aga see ikkagi kingiti ju mulle. Olen ummikus.

Haaran külmkapist energiajoogi ja värskendan meeli. Süvenen aga kuulutustesse ja mõtlen selle üle, mida ma oskaksin kõige paremini ning mis mind ka huvitab. Hetkel aga ei leia ma midagi sobivat. Loodan, et homses lehes on lootusrikkamaid kirjutisi, mis mind rahaprobleemidest päästaks. Praegu lohutan end maitsva toidu ja kaaslaste seltskonnaga. Neil läheb vähemalt kooliski hästi ning mul on selle üle vaid hea meel. Mõnel lihtsalt on hea ja nauditav elu.

Järgmine päev koidab ja postiljon asetab ajalehe postkasti. Vaatan kähku kuulutused üle, kuid ei leia jällegi midagi. Seejärel võtan vastu otsuse, mis on pandimaja külastamine. Pean loobuma oma kallist elektroonikast. Panen end riidesse ja lähen linna. Külastan mitmeid kohti, kuid kõik maksavad poole vähem kui ma selle eest lootsin saada. Otsustan siis kõige külastatuima koha kasuks. Seal leiab ta endale kas hea kodu või jõuan päästa enne surmanuhtlust. Pole midagi, nüüd mul on söögiraha tükiks ajaks ja nälga vast ei jää.

Nüüd on mul põhjust poodi külastada ja midagi kosutavat osta. Valin midagi kallimat ja haruldasemat, mida iga päev ei osta. Samuti kipub käsi ka alkohoolsete jookide poole. Ma võin ju ometi ühe pudeli siidrit endale lubada. Ka väike grillkana ei tee halba. Kassasse minnes ning arve esitamisel vajub mu suu lahti, sest summa on nii suur. Ma polegi nii kallist ostu selle aasta jooksul sooritanud, kuid mul jätkub selle jaoks piisavalt raha. Rikka naisena lahkun poest nina püsti.

Koju jõudes on mul kaks raisakotkast ümber ning mõlemad tahavad midagi. Eriti nagu ei tahaks anda, kuis ihnuskoiks ma ka ei tohi muutuda ja naguniigi ma ei jõua kõike üksi ära süüa. Ma loovutan paar koiba ning krõpse, komme, jooki ja veidi ristsõnaajakirjast. Kõigil said kõhud täis ja tekkis hea meeleolu, kuid selle lõpetas uksekell. Ühistu esimees on ukse taga ja lipik käes. On aeg tasuda üür. Mõlemad vaatavad mulle kahtlaselt otsa, millest võib välja lugeda, et neil pole sentigi raha. Nii siis maksan mina, sest eelmise korra maksid nemad kahe peale, kuna mul polnud siis raha.

Nüüd siis vähemalt seegi on kaelast ära. Rahakott peenem ja kergem, kuid homme muutub see veelgi kergemaks kuna ma kavatsen šoppama minna. Mul on garderoob vanaks ja inetuks muutunud. Tuleb ennast vahest ka hellitada. Kaaslased hellitavad endeid kogu aeg, et ma isegi ei teagi nende riiete praegust seisu. Nüüd aga ootab mind pehme sohva ja selle ees olev televiisor ning hiljem soe ja unenägudest kubisev voodike.

Hommikul söön isuäratavat einet ja lausa jooksu sammul torman linna. Seal ootavad mind ilusad ja mugavad kingad ning seelikud ja pluusid. Ka aksessuaarid on meeli erutavad. Kolades mitmekümnetes poodides leian endale terve komplekti rõivaid, mis on lausa mulle selga valatud. Kõik värvid sobivad omavahel ja maitselage pole samuti. Kahjuks aga rahakotike ei rõõmusta just väga palju. Nimelt paarkümmend krooni vahivad minuga tõtt. Kuigi seal oli terve muusikakeskuse vääriline kogus. Raha tuleb ja läheb.

Nüüd paigutaks raha kasulikuks, ostan kolm ajalehte. Tuhlan need läbi ja leiangi kodu lähedase töö. On vaja ainult CV saata ja nad ise vastavad. Nüüd on vaja loota, et mul oleks piisavalt kogemusi ja soovitusi. Alati on raha liiga vähe. Ootusärevusega lähen jalgsi kodu poole ja naudin värsket õhku. Jälgin teisi töötavaid inimesi ja tunnen end sama väärilisena. Ma olen leidnud veel ühe võimaluse.

Kodus tundub telekas ka nii igavana ja ammu pole lauamänge mänginud. Täna aga on taoline tuju ning tüdrukud nõustuvad minuga. Kuid lähemalt uurides puuduvad aga täringud. Ei saagi mängida. Veel parema ideena leidsime doomino, mis asendab lauamängud sajaprotsendiliselt.

Mängud lipsasid nii kiiresti, et võitude lugemine läks mitu korda sassi ning lõpuks loobusime sellest. Kaotamine ei olnud katastroofiline ning tuju ei langenud, kuid võidurõõm oli silmaga märgatav. Kõik võitsid peaaegu kordamööda ja väljapaistvat võitjat ei selgunud. Tunnid aga möödusid ja väljas läks pimedaks. Varsti ei näinud me üksteise nägusidki, kuid peaaegu kohe avastasime uue leiutise, mis valgustas tervet tuba. See oli ei midagi muud kui laelamp ja turniir jätkus täies jõus. Varsti kippusid käed väsima ja me otsustasime homme jätkata. Kell oli aga juba saanud pool kaks ja homne oligi käes. Siiski pugesime põhku.

Hommikul oli raske tõusta ja silmad muutusid päikese suhtes hellaks. Ootusärevus oli tapvalt kõrge. Vastust aga ei tulnud, et meelelahutus on väga mitmekülgne siis valisime neist golfi. See pidavat olema pikk ja igav mäng, kuid eks proovime järgi.

Õhtu jõudis kätte ja uudishimu tõusis kõrvuni. Mul tuli tahtmine helistada ja järele küsida. Numbri otsisin telefonikataloogist ja vastati. Minu heameeleks ning üllatuseks sain selle koha. Ma pidin äärepealt lakke hüppama, kuid tõsiasi, et juba homme alustan võttis põlvist nõrgaks.

Õhtu möödus ärevalt ja väga pikaldaselt. Homne päev tundus sajandi kaugusel ja ootusärevus oli suutnud end kruttida silmini. Ma ei suutnud keskenduda isegi seebikale, mis tavaliselt kisub ka pisara silma. Mõtlesin, et see ongi normaalne, kuid oma eelmise töö eel olin ma küll täielikult tuim. Sellest võin järeldada, et selle nimel olen ma pingutanud ja tõesti soovin seda, mitte lihtsalt võtan vastu nagu soovimatu kingi. Kingitud hobuse suhu ei vaadata ja seda olen ma küll õppinud. Ilma pingutuseta sa ei saa siin maailmas küll hakkama ja kandikul toodud ülesanded on mõttetud. Põhimõte pole saada vastus kätte vaid selle lahenduskäik mille käigus sa õpid vastust hindama.

Homne päev jõudis kätte peale rahmeldavat ja liigutuste rohket ööd. Üritan näha kõike päikesepaisteliselt ja näidata end parimast küljest. Nüüd pole ruumi eksimiseks. Valmistan end ette ja väljun korterist. Täna tunduvad sammud eriti kerged nagu tantsiks pilvedel ja paar tantsuliigutust lausa suruvad jalgest välja. Nii ma teen väikese hüppe ja keerutuse, mis väljendab mu head tuju. Hoone, mida ma hakkan peaaegu iga päev külastama tundub nagu roosiaed ja lillepidu, kuis esmamulje ei tohi mind petta. See võib sisaldada rohkelt tööd ja kiuslikke ning kadedaid inimesi. Väljast võib olla magus, kuid seest mädanenud.

Avades ukse tunnen end kui vanglas, midagi ei tohi puudutada ja enda käitumist tuleb ka jälgida, et ma ennast narriks ei teeks ja ka liiga lihtsameelseks. Iga samm tundub kui klaasikildudele astumine. Selle kohmetu oleku aga lõpetab mu tulevane töökaaslane, kes võttis minust kinni ja juhatas mu oma tööpostile. Ta rääkis rahulikult ja arusaadavalt nii, et ma sain kõigest aru. Nüüd aga oli vaja leida ülemus, kellega tuleb koostada tööleping ja muud sellised asjad. Ega bossil ka midagi viga pole, ta tundus sõbralik, intelligentne ja koostööaldis. Mulle põhjendati isegi see ära, miks mind tööle võeti ja mis on mu plussid ja miinused. Eriti miinuseid ei leitud ja see tegi mind enesekindlamaks. Alustasin tualettide koristamisega ja lõpetasin suurte kontoritega, mis olid niigi puhtad ja tolmuvabad. Töö tundus kerge ja lihtne, kuid täpsemalt saab öelda kuu aja pärast, kui ma olen end sisseelanud.

Mõnus on teleka ees lesida ja puhata peale täispikka tööpäeva. Veidi on tunda ka seljavalu, mis arvatavasti tekkis ämbrite tõstmistel. Kuid see on kõigest mõnu. Telekas hakkas reklaam ja vist algas see sama loosimine, mille ma poes ka vist täitsin, kuid erilist võidutunnet ei ole. Nagu ma ette prognoosisin, ei saanud ma midagi. Kui tahad midagi nii väga, siis pead selle ausalt välja teenima mitte lootma loosiõnnele või imele. Kaotus mind ei heiduta, sest ma sain endale väärilise, kui isegi mitte unistuste töö. Olen rahul ja jään teleka ette magama, nii et mul toodi tekk peale ja seal ma oma öö veetsingi.

Hommikul äratasid tüdrukud mind , sest äratuskell on minu toas. Ärkasin rõõmuga, kuid selle lõpetas seljavalu. Ma olin vist liiga kõveralt maganud ja see voodit ei asendanud. Ringutan paar korda ja sain sellest üle. Värskendan end duššiga ja riietun. Kõik tundus suurepärane ja uskumatu, kuid selle lõpetas ema telefonikõne. Ta oli kuidagi närvis ja nuttis kogu aeg, et ma ei saanudki midagi aru, kuid siis kogeles ta midagi isa kohta ja ka surmast. Mõne hetke pärast ma sidusin need sõnad ja tardusin paigale. Alles sain omadega mäele ja siis loobitakse mind lumepalliga väga valusasti alla. Kõik suutis muutuda peapeale. Nõrkus lõi jalgadesse ja istusin nõrgana sohvale. Asetasin telefoni hargile ja hakkasin meeleheitlikult nutma. Mida ma küll ilma temata teen? Nüüd meenus ka muusikakeskus, tema ju kinkis selle mulle. Kuivatasin silmad ja tormasin ukse poole. Laenasin korterikaaslastelt palju raha. Ma pean muusikakeskuse tagasi ostma, mis siis kui ma ka peaksin nälgima, sest isa oli mulle väga tähtis nii emotsionaalselt kui ka eeskujuks rasketes olukordades. Äkki osteti see juba ära, ma pean kiirustama.

Jõudes pandimajja, lõõtsutan nagu koer, kuid hetkega ilmub mu näole lai naeratus ning mu silmailuks on seal tuttavat tehnikat. Otsin viimaseid sente ja viin selle hellalt koju kapi peale. Nüüd võin rahulolevalt magama jääda. Otsustan meenutada isa iga plaadi kuulamisel ning hoida seal ta kallist hinge. Selle tava alustamiseks valingi isa lemmikplaadi ja asun asjalikult kuulama. Naudin igat sõna ning üritan kuulata mõttega. Paotan isegi paar pisarat ja sulen silmad.

Järgmine päev üritan olla iseseisev ja olen sest üle. Ma pean olema enesekindel ja saama oma eluga hakkama. Otsustan leida igas hetkes väärtuslikku ja olen endas kindel. Üritan kindlustada oma elu ja endale stabiilse eluviisi.