Eesti
maailmakaardil
Mitu aastat on räägitud vajadusest luua Eesti
märk. Midagi, mis saaks üle maailma tuntuks ja mis tutvustaks laiemale
üldsusele meie väikest riiki. Välja on tuldud mitmete projektide ja ja
leiutistega, kuid enamus neist ei ole pälvinud rahva heakskiitu ja on soiku
vajunud. Siiski ei ole Eesti täiesti tundmatu riik.
Paljud inimesed teavad Eestit kui maad, kus elab
palju ilusaid ja kergemeelseid naisi ning kus on hea ja odav alkohol. Kui veel
mõned aastad tagasi käisid Tallinnas vaid soomlased, kes vedasid Eestist välja
tonnide viisi õlut, siis nüüd on olukord sealmaal, et mehed kogu maailmast käivad
Eestis pidutsemas. Üks mu sõbranna, kes töötas Tallinna turismiinfos,
rääkis mulle, et peamiselt küsivad välismaalased, kust saab osta odavaid jooke
ja kus on hea pidutseda. Minul kui tulihingelisel Eesti patrioodil on raske ja
kurb vaadata, kuidas ilusast ja uhkest riigist on saamas seksi- ja peolinn.
Lugesin mingist ajalehest, et isegi Ameerika üks suurimaid ja mõjuvõimsamaid
ajalehti New York Times
kuulutas Tallinna 2006. aasta peopealinnaks.
Nii mõnigi inimene aga peab Eestit siiani vaeseks
Ida-Euroopa riigiks, mis kunagi kuulus Nõukogude Liitu ja pole ilmselt tänaseni Venemaa mõju alt
vabanenud. Mõned aastad tagasi külastasin hoolega erinevaid interneti
jututubasid. Paar korda sattusin ka välismaa lehtedele. Küsisin siis teiste
jututoas olijate käest, et mida nad teavad Eestist. Üldiselt oskasid nad öelda, et see asub kusagil Ida-Euroopas ja
tundus, et mingi väike vaene riik
neid eriti ei huvitanud.
Kunagi oli mu sõber Saksamaal vahetusõpilane. Kui
ta oma asju lahti pakkis, vaatas perepoeg seda toimingut pealt. CD-mängijat
nähes tegi ta suured silmad ja küsis
imestunult, et kas Eestis leidub ka selliseid asju. Loomulikult näitas see
küsimus poisi võhiklikkust, kuid kas tõesti ei saa riik midagi teha, et oma
mainet parandada? Kas Eesti jääbki vaeseks sotsialismiriigiks?
Siit on ju sirgunud mitmed kuulsad ja andekad
kultuuritegelased. Näiteks maailmakuulsa kirjaniku Anton Hansen Tammsaare
teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja need on viinud Eesti ka maailma
kirjanduskaardile. Samuti on tuntud helilooja Arvo Pärdi teoseid, mida
mängitakse laialdaselt tänapäeval. Siit
riigist pärit maailmakuulsa kunstniku Eduard Wiiralti gravüürid on väga
hinnatud kunstiinimeste seas. Miks mitte toetada nii vanade kui ka uute
kultuuritegelaste ponnistusi riigitasandil? Ka praegu antakse välja erinevad
kirjandus ja kunstipreemiaid, kuid pole, kes neid teoseid rahvusvahelisel
tasandil tutvustaks. Oleksin palju õnnelikum, kui minu kodumaad teataks kui
haridus-ja kultuuririiki.
Ka poliitilisel tasandil ei ole Eesti olukord
eriti roosiline. Kuigi poliitikud on selle nimel, et riiki võetaks tõsiselt ka
kõrgemal tesandil, olema suurriikide jaoks ikka ja ainult aken Venemaale.
Enamasti on naabrus selle Venemaaga olnud meile kahjulik. Oli ju Eesti mitmeid
sajandeid, väikeste vahedega, selle mõju all. Ja kuigi oleme praegu iseseisvad,
peavad peavad poliitikud naaberriigi
vaenulikkusega arvestama igas oma kõnes ja väljaastumises. Seega on keeruline
arendada kasulikku välispoliitikat. Muu maailma jaoks on Eesti siiski ainult
suure Venemaa väike naaberriik. Kuna
rahvaarv ja SKT on väikesed, siis pole võimalik riigi tähtsust maailma poliitilisel
kaardil lähitulevikus muuta. Siiski ei
ole olukord väga hull. Eesti võeti ju vastu Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seegi
näitab, et meie riiki ja rahvast on hakatud tõsisemalt võtma.
Ma arvan, et Eestis on palju ilusat ja head, mis
võiks meie kodumaa jäädavalt maailmakaardile viia. Ja kuigi ma arvan, et meie riiki ei võeta praegu eriti tõsiselt, on
tendents paremuse poole. Eelkõige suudab riigi mainet parandada ikkagi rahvas.
On ju ka kõik kirjanikud, muusikud, sportlased ja kunstnikud välja kasvanud
lihtrahva seast. Mul on südamest kahju, et neid ei ole piisavalt tunnustatud ja
et minu kodumaad ei teata just nende järgi. Kuid samas olen realistlik ja saan
aru, et kõik andekad inimesed ei saagi olla tuntud üle maailma. Siiski loodan,
et just need arvukad talendid viivad Eesti maailmakaardile.