Eesti kunst

Kunst on muutunud omaette nähtuseks alles modernsel ajastul, seega viimastel sajanditel. Esemed, kujud ja pildid, mida tänapäeval tajutakse esmajoones või ainult esteetiliste objektidena või nn. nagu puhta kunstina, olid vanasti tihedalt seotud igapäevase olmega, aga ka inimeste mütoloogilise maailmapildi ja maagiliste toimingutega. Näiteks eesti talurahva ornament, mida kasutati vöökirjades ning muude kudumite kaunistuses või tikandites, aga ka õllekannudel ja paljudel teistel esemetel, ei olnud meie esivanematele ainult kaunistus, ainult dekoratsioon, vaid ka sümboolne side inimesele ja maailmale oluliseks peetud põhimõtetega.

Eesti rahvakultuur pole muidugi arenenud ainult omaette või endasse sulgununa. Juba kiviajast peale on Eesti alal põimunud eri suundadest lähtunud kultuurimõjud ja eesti rahvakunsti on täheldatud mitmeid väga kaugele laenatud motiive. Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid. Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond ladestanud need välismõjud soomeugrilikule aluspinnale nõnda, et on et on säilitanud eesti rahvakunsti omapärane ilme.

Kujutav kunst keskajal

Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Neid valmistati eelkõige selleks, et jagada inimestele usu – ja moraaliõpetust. Siiski polnud nad ainult mingi “vaestepiibel”, jumalasõna esitamine kirjaoskamatule rahvale piltide kaudu. Piltide ja kujudega austati ristiusule tähtsaid isikuid ja sündmusi. Bütsantsist lähtunud õigeusk pidas mitte ainult piltide religioosset sisu, vaid ka pilte endid pühadeks ja imettegevateks objektideks. Läänemaine katoliiklik teoloogia sellist tõlgendust ei soosinud ja eelistas väita, et pilt ise ei ole püha, kuid meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust.

Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud.

Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud “vabade kunstide” harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed. Tsunftid olid olemas vähemalt Tallinnas, hiljemalt 14.sajandil. Tsunftiliikmele polnud peamine mitte kordumatu, isikupärane looming, vaid tsunftis kehtivate põhimõtete ja taseme järgimine. See oli ka üks põhjusi, miks paikkondliku visuaalse kunsti stiilid olid suhteliselt püsivad. Eriti ilmekas on Tallinna koolkond 15.saj. ja 16.saj. alguses – ning mitte ainult arhitektuuris, vaid ka sellega seotud skulptuurikunstis.

Samal ajal oli loomulik, et käsitöölised rändasid riigist riiki ja täitsid tellimusi ka kaugeil asuvaile tellijaile. Traditsioonide austus ei takistanud keskaegsetel inimestel märgata vaimselt või tehniliselt olulisi uuendusi ja paremat kvaliteeti ning nii levisid uued stiilid oma tekkimisalalt mõnikord üpris kiiresti ja kaugele. Ka keskajal taheti moes olla. Nõnda arenes Eesti keskaegne kunst tihedais sidemeis muu Euroopaga, eriti Saksamaa ja Skandinaaviaga. Loomulikult oli, et 13.saj. vallutuste järel tulid esimesed ehitus- ja kunstimeistrid kõik välismaalt ja ka järgmistel sajanditel töötas neid Eestis kõrvuti kohalike meistritega. Tähtis osa Lääne – Euroopa kunstimaitse levitamisel võis olla ka Maarjamaad külastanud palveränduritel.

Eestis valmistatud teoste kõrval levis siin ka sisseveetud kujutavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev. Kuni 15.saj. levis Eestis seinamaalikunst nii nagu mujalgi Põhjamaades. Siin ei rakendatud gooti stiili konstruktsiooni täies ulatuses, mistõttu aknad olid suhteliselt väikesed ja suuri seinapindu peeti õigeks katta maalingutega, millel oli niihästi õpetlik kui ka kaunistav eesmärk. Värvirõõmsad olid tihti ka mitmed ehitusdetailid (vööndkaared, võlviroided, päiskivid, konsoolid). Seinamaalid on muidugi loodud kohapeal, samuti ehitistega seotud kivist ja terrakotast skulptuurid. Kivist teoseid, näiteks ristimisnõusid Gotlandilt, on siiski ka imporditud, aga eksporditud on paekivist ehituśdetaile ja hauakive. Puuskulptuuridest, ja alates 15.saj. levima hakanud tahvelmaalidest, moodustasid sisseveetud teosed väga suure osa.

Omal ajal rikkalikust kujutavast kunstist on paraku säilinud ainult riismed, sest kunsti on hävitatud sõdade käigus, aga ka luterliku reformatsiooni alguses. Usupuhastuse nimel nõuti piltide ja kujude kummardamise lõpetamist ning 1524 – 1526 esines Eestis mitmel pool pildirüüstet. Hilisematelgi sajanditel hävitati keskaegset kunsti, mõnikord ka esteetilistel kaalutlustel. Näiteks soosis klassitsistlik iluideaal siledaid ja ühevärvilisi seinapindu ning keskaegne värvitoredus võõbati üle või mätsiti krohvi alla.

Vanimad säilinud skulptuuri – ja maaliteosed pärinevad 13.sajandist. Valjala kiriku ümarkaarelist rikkaliku profiiliga lääneportaali romaanilik lanee ja abstraktne raidkivist ornamentika. Romaanipärane on ka sama kiriku ristimiskivi. Madal ja skemaatiline on taimornamentika ka Haapsalu toomkiriku ja Ambla kiriku kapiteelidel. Valjalast leiti 1970. aastate algul lubjakihtide alt figuraalsete maalingute fragmente, mis tõenäoliselt pärinevad 13. sajandi keskelt. 13.saj. maalingute osi võib näha ka Kaarma kirikus.

13. saj. Lõpul levib Eestis gooti stiil, mida esindab vanim säilinud puuskulptuur – Kaarma kirikust pärinev istuv Maarja Kristuslapsega. Kõrggootikasse võib lugeda 14.saj. maali – ja skulptuuriteoseid. Muhu, Karja ja Ridala kirikuis on säilinud maalide fragmente, neist huvitavamaid on inglifiguurid Ridala kiriku kooris ning Karjas illusionistlik gooti akna kujutis kooriruumi põhjaseinal ja maagilised märgid võlvsiiludel.

Gooti stiili kiviskulptuuri esimesed silmapaistvad teosed asuvad Karja kirikus. Suurepärast elavat, lopsakat taimornamentikat võib näha lääne – ja lõunaportaali kujunduses. Pihihoonet kooriruumist eraldava võidukaarte piilaritel on kaks väga maalilist ja ilmekat skulptuurigruppi. Põhjaküljel kujutatakse Püha Katariina, lõunaküljel Püha Nicholause lugusid. Ristiusu põhisõnum on ülilihtsalt, kuid haaravalt kokku võetud Kolgata – reljeefil, mis tänapäeval paikneb lõunapoolse eeskoja seinal.

Väga suurejooneliseks keskaegse kunsti pärandiks on Tartu Jaani kiriku 14.sajandil loodud terrakotaskulptuurid, mida algselt on olnud üle 1000. Lääneportaali ehisviilu nissides paiknevad Kristuse, Maarja, Ristija Johannese ja apostlite figuurid. Ülalpool kulgeb neliksiirkujuliste niššide rida, igas nišis modelleeritud pea. Veel kõrgemal torni lääneküljel kolmkaarniššides asuvad poolfiguurid. On arvatud, et skulptuurid kujutavad Viimse kohtupäeva stseeni, mis esines sageli prantsuse kõrggooti katedraalide fassaadidel, kuid pole levinud Ida – Euroopas. Seda üllatavam on sellise sisuga teose leidmine Tartus.

Veel hämmastavam on olnud aga Jaani kiriku sisekujundus. Algselt värvilised elusuurused terrakotafiguurid paiknesid siin kesklöövi akendetsoonis, nn. Pseudotrifooriumi niššides ja kesklöövi lääneseinal. Võidukaare kohal oli Ristilöödu figuur. Lisaks oli sadu erineva suurusega figuure, päid ja reljeefe kiriku seintel, piilaritel, konsoolidel, kapiteelidel ja teistel ehitusdetailidel. Kõik need ilmselt mitme väga võimeka meistri poolt savist modelleeritud skulptuurid kadusid inimeste silmist 1830. aastail, kui kirik remonditi sel ajal valitsenud klassitsistliku maitse kohaselt. Klassitsism hindas siledaid pindu. Nende saavutamiseks lõhuti osa skulptuure, aga orvades asuvad maeti paksu krohvikihi alla. 1944.aasta pommitamisest tekkinud tulekahju muutis kiriku varemeteks, kuid paljastas unustatud keskaegsed skulptuurid. Kahjuks jäid varemed kauaks ilmastiku ja inimeste kahjustada, 1953.a. taheti nad isegi maha lõhkuda. Hiljem otsustati nad õnneks konserveerida ja praegu käib kiriku restaureerimine.

14. saj. puuskulptuuri silmapaistvaim teos on elusuurune Kolgata – grupp, mis paiknes Harju – Risti kirikus. Eriti hingestatud ja kaunid on kõrvalfiguurid – leinavad Maarja ja Johannes. Kaarjas poos ja keha peitev riidevoldistik on tüüpiliselt kõrggootilik, kusjuures vormitöötluse peenus ja hingeelu kujutamise väärikus viitab seostele prantsuse kunstiga.

Suurte usuliste teemade ja pühakujude kõrval loodi keskajal ka olmeliselt õpetliku sisuga teoseid, mille aine võis olla pärit mitte ainult Piiblist, vaid ka populaarsest kirjandusest. Sellised olid puureljeefid Tallinna Raekoja pinkidel, mis valmisid 14.saj. lõpul ja 15.saj. Tristani ja Isolde lugu pidi hoiatama raehärrasid, et need end naiste võludest liialt võluda ei laseks. Veel ilmsem on selline moraliseerimine 15.sajandil nikerdatud stseenides, mis kujutavad Simsoni ja Delila ning Aristotelese ja Phyllise lugu. See – eest Simsoni võitlus lõviga 14.saj. või Taaveti võitlus Koljatiga (14.saj.) pidid innustama vapralt vaenlasele vastu astuma.

Kõrgelt oli keskaja Tallinnas, eriti 15.saj., arenenud ka kullassepakunst. Valmistati nii kirikuriistu kui ka ilmalikke ehteasju. Kuulsaim teos on rohkem kui meetrikõrgune, gooti kiriku torni meenutav kullatud hõbedast Ryssenberchi monstrants (armulaualeiva kogudusele esitamise riist, nimetatud autori järgi). 18.saj. alguses kinkis Tallinna linn selle Peeter I soosikule Mensikovile ning nüüd asub see Peterburi Ermitaažis.

15.sajandil arenes Itaalias juba renessansikunst. Loodust jäljendav ja inimese individuaalsust rõhutav kunst levis ka põhja pool Alpe, kuid Madalmaadel ja veel enam Saksamaal olid uued taotlused läbipõimunud veel elujõulise gootikaga. Üksikisiku väärtustamine avaldub inimeste portreelises kujutamises, aga ka selles, et üha olulisemaks peetakse teose autori nimetamist ja seni anonüümne kunstiajalugu hakkab asenduma kunstnike ajalooga.

Hansa Liitu kuuluvatel Eesti linnadel olid eriti tihedad sidemed Lübeckiga, mis oli sel ajal tähtis kunstikeskus. Seal töötanud meistritest on kuulsamad Hermen Rode ja Bernt Notke, kes mõlemad juhtisid mitmete abilistega töökodasid. Nende tähtsaim toodanguliik oli sel ajal moekas kapikujuline altar, mille skulptuuridega kujundatud keskosa avati pühade ajal, muidu aga katsid seda kaks paari maalitud uksi – nn. tiibu (siit ka nimetus tiibaltar). Tiibaltar ühendab seega endas nii puuskulptuuri kui tahvelmaali.

Tallinna telliti teoseid mõlemalt nimekalt lüübeklaselt. 15.saj. lõpul sai valmis Niguliste kiriku ümberehitus ja uus Niguliste altar toodi kohale 1481.a. Hermen Rode töökojast. Rode oli eelkõige maalija ja keskosa pühakuid kujutavad värvilised puuskulptuurid nikerdas tema abiline. Maalidel on jutustatud Püha Nicholause ja Püha Viktori elust ning märtrisurmast. Madalmaade kunsti eeskujul on maalingute stseenid kujutatud peenmaalitehnikas ja loodust jäljendavalt.

Paar aastat hiljem saabus kohale Pühavaimu altar Bernt Notke töökojast. Lübecki ja Tallinna tihedaid sidemeid põhjendab ka see, et Notke isa oli Tallinnas sündinud. Notke kuulsaim teos on hiiglaslik “Püha Jüri võitlus lohega” Stockholmi suurkirikus. Tallinna altaril on Notke ise teostanud osa figuure kesksest kompositsioonist, mis kujutab Püha Vaimu väljavalimist. Müstilise stseeni osalised on paigutatud vabalt ja peaaegu olustikulise loomulikkusega.

Notkelt on Tallinnas säilinud veel teinegi suurteos, õigemini 7,5 m pikkune osa hiigelmaalist “Surmatants”. Hilisgootika ajal oli see elu kaduvust ja kõige surelikkust rõhutav teema väga populaarne. Säilinud fragmendil on kujutatud just kõige suursugusemad isikud (paavst, keiser jt.) vaheldumisi skeletitaoliste surma allegooriatega. Meisterlikus peenmaalitehnikas on teostatud niihästi suurnike luksuslikud riided kui ka lüüriliselt mõjuv maastik, mis paistab figuuride tagant.

15.sajandi lõpul seostub Tallinn juba otseselt Madalmaade uuendusliku kunstiga. Seda esindab Brugges u. 1490 valminud ainult maalidest koosnev Maarja altar, mille tellisid Mustpeade vennaskonna liikmed, keda kui donaatoreid on kujutatud ka altaril. Selle piduliku teose autor on anonüümne, kuid kuulus nn. Lucia legendi meister, kelle teoseid leidub maailma tähtsaimates kunstimuuseumides. Stiililiselt esindab see teos hilisgootika ajutist taastugevnemist Madalmaade kunsti – looduslähedaselt maalitud figuurid ruumiline keskkond on toretsev, kuid tinglik.

16.sajandi alguses loodi Tallinnas kaks olulist kiviskulptuuriteost, mis kuuluvad hilisgootikasse. Üks neist on Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal. See meenutab kivist raiutud tiibaltarit. Gootilikult raamitud niššides on 8 reljeefi, mis kujutavad Kristuse saabumist Jeruusalemma ja kannatuslugu. Alumises nišis lamab surma allegooriana poollagunenud laiba kujutis.

1529.a. müüriti Suure Rannavärava kohale dolomiidist tahutud Tallinna vapikivi. NN. lukestiilis raamistuses hoiavad fantastilised elukad Tallinna väikest vappi. Nende teostega lõpeb gootika. 1523.a. oli alanud reformatsioon ja hakkas levima renessansikunst.

Kunst 16. sajandi algusest 17. sajandi keskpaigani

Tallinnast on pärit üks Põhja – Euroopa renessansiliku portreekunsti suurmeister. 1469.a. sündis siin maalija ja puunikerdaja Clawes van der Sittow’i poeg Michel Sittow, kes tsunftides valitsenud tava kohaselt õppis lapsepõlves isa töökojas kunstitegemist. Varsti pärast isa surma läks ta rännule ja tegutses 1484 – 1492 Flandrias. Oletatakse, et mõned aastad õppis Michel Sittow Brugges selle aja ühe kuulsama kunstniku Hans Memlingi juures. Sünnilinnas Tallinnas töötas Sittow 1506 – 1514 ja alates 1518 aastast kuni surmani.

Reformatsiooniga liitus Sittow alles oma elu viimastel aastatel, kuid side Madalmaade uuendusliku kunstiga oli teda õpetanud süvenema inimeste nii välisesse kui sisemisse omapärasse. Portreeline ilme on isegi tema maalitud madonnadel ja pühakutel, kuid suurima tunnustuse võitis ta esinduslike portreedega oma aja Euroopa valitsejatest. Sittow teoseid võib näha mitmetes kuulsates kunstimuuseumides – Washingtonis, New Yorgis, Pariisis, Berliinis, Madriidis jne.

Eestis on selle suure kunstniku teoseid väga vähe. Talle on siin omistatud mõne skulptuuri loomist või kavandamist, näit. arst Johannes Ballivi hauakivi Niguliste kiriku seinal. Sittow loominguga on seotud ka Püha Antoniuse altari väliskülgede figuure, mis on ühe teise kunstniku tööle peale maalitud.

Tallinnas töötas 16.saj. algupoolel palju maalijaid ja kujureid, kuid nende loomingust on vähe teada. Renessansikunsti on rohkem säilinud arhitektuuris, sisekujunduses ja tarbekunstis.

Vaskseppade kunsti tuntuim näide on Vana Tooma figuur raekoja torni tipus 1530.aastast. 1547 telliti raekojale Madalmaadest seitse uhket piltvaipa. Kahel suuremal neist on esitatud stseene kuningas Saalomoni elust.

Renessansikultuuri arengut takistas 1558.a. alanud Liivi sõda, mis kestis üle 20 aasta ja laastas kogu Eesti. Ainult Tallinn pidas vastu kahele Vene vägede piiramisele ja jäi vallutamata. Mõistagi on 16.saj. II pool seetõttu kunstiajaloos vaene periood. Alles sajandi lõpul, kui Rootsi võim oli kindlustunud Tallinnas ja Põhja – Eestis, hakkas kunstielu taas elavnema.

A.Passeri suurteos on Rootsi väejuhi Pontus de la Gardie ja tema abikaasa hauamonument Tallinna Toomkirikus. Sarkofaagi kaanel lamavad portreeliselt kujutatud lahkunud, selle küljel oleval reljeefil aga kujutatakse Pontus de la Gardie tähtsaimat võitu – Narva vallutamist. Pidulikku ja elegantset kompositsiooni täiendavad allegoorilised figuurid, leegitsevad urni sarkofaagi nurkadel ja ornamentika.

A.Passer on loonud veel teisigi hauamonumente Toomkirikus ja mujal, selhulgas Evert Hornile Turu Toomkirikus. Renessansilikku raidkivikunsti viljelesid Tallinnas mitmed teisedki meistrid, näiteks Hans von Aken.

Peamiselt Madalmaade manerismist lähtusid ka Tallinna puunikerdajad, kes valmistasid kirikutel altareid, kantsleid, pinke ja muud inventari. Neist meistritest olulisim on Tobias Heintze (1589 – 1653), kelle loomingus võib täheldada juba üleminekut barokkstiili. Tema peateosed on Keila kiriku altar ja kantsel. Sammaste ja teiste arhitektuuriliste detailide kõrval näeme seal ka hoogsates poosides ja maalilise voldistikuga rüüdes figuure. Saaremaal 17.saj algupoolele tegutsenud Balthasar Raxky loodud kantslites, mille oluliseks kujunduselemendiks voluudid, nähakse poola kunsti mõjusid.

Renessansiliku puunikerduskunsti kõige kaunimad teosed, Tallinna Niguliste kiriku 16.saj. keskpaiku valminud pingid, hävisid kahjuks Tallinna pommitamisel 1944.a. märtsis.

Kunst ajavahemikus u. 1630 – 1780

Barokk ja Rokokoo

1629.a. Altmarki rahuga läks kogu Eesti Rootsi võimu alla (välja arvatud Saaremaa, mis kuulus Taanile 1645.aastani). Umbes samal ajal algab Eestis ka barokkstiili ajastu. See jaguneb siiski kaheks omapäraseks perioodiks, mille piiriks on Põhjasõda, sest poliitilise muutumisega selles sõjas muutusid kunstilised eeskujud ja osaliselt ka ülesanded, eriti arhitektuuris.

17.saj.kiviskulptuuri parimate teoste autor on Flandriast pärit ja Rootsis töötanud kunstnik Nicolaes Millich. Tema töö on Narva raekoja portaali kolm allegoorilist figuuri ja Tallinna Toomkirikus asuv erinevatest marmorisortidest portreeline epitaaf (mälestustahvel) maanõunik J. Hastferile. Epitaafi kujunduses on barokkstiilile tüüpiliselt ühendatud kristlikud ja antiikmütoloogiast pärit motiivid. Mustast marmorist sarkofaagile nõjatuvad leinavad paljad poisikesed, kes kehastavad rooma kaitsevaime (geeniusi), aga võib – olla on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti antiikset armastusjumalat Erost.

Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680.aastani domineerib kujunduses ornamentika. See on nn. pahkmikornament, mille tähtsamateks motiivideks on skemaatilised taimevarred (köitraag), rullkujund ja kõhr (kõrvalesta meenutav kujund). Kõige kunstipärasemalt kasutas pahkmikstiili taani päritoluga Elert Thiele, kes töötas Tallinnas 1652 – 1674. Tema peateos on raekoja raesaali nikerdatud friis, kus voolavalt ja vaheldusrikkalt on ühendatud ornament, musitseerivate naisfiguuride kujulised konsoolid ning reljeefid, mis kujutavad käsitööd ja jahti. Friis jäi Thiele surma tõttu pooleli ja selle lõpetas 17.saj. viimastel aastatel teine meister – Joachim Armbrust. Pahkmikstiili asemel kasutab ta just siinsele kõrgbarokile omast lopsakat ja naturalistlikku lillornamenti ning vormikaid puuviljakobaraid.

Lääne – Euroopas loov kunstnik tsunftindusest enam ei hoolinud, kuid konservatiivses Rootsi provintsis püüti “tsunftijäneseid” lausa kohtulikult jälitada. Sellega põrkas kokku ka Eesti kõrgbaroki parim nikerduskunstnik, 1672.a. paiku Königsbergist sellina Tallinna Saabunud Christian Ackermann. Tähtsamad tema teosed on Tallinna Toomkiriku altar ja kantsel, samuti altarid Simunas ja Vigalas.

17.saj. tahvelmaalikunstis on tähtsamad meistrid Lübeckist 1662.a. Tallinna tulnud Johann Aken , kes teostas raekojale kaheksa piibliainelist maali õiglase kohtumõistmise teemal ning soti päritolu, kuid Tallinnas sündinud Ernst Wilhelm Londicer (1655 – 1697), kes oli kõrgetasemeline portreemaalija.

Põhjasõda ja katkuepideemia laastasid 18.saj. alguses Eestit ja kui kunstielu taastuma hakkas, oli selle keskkond muutunud. Rootsi provintsist oli saanud Venemaa provints, kuid eriline, Balti erikorraga osa.

18.saj kujutav kunst ei küüni arhitektuuri tasemele. Arenes läbisõitvate meistrite loodud portreekunst. Sellistest, ajutiselt Eestis töötanud, kunstnikest on tuntuim Johann Heinrich Wedekind (1674 – 1736). Mõnda aega töötas Põltsamaal peamiselt portreemaalijana, aga ka lossi ümbruse vaadete kujutajana Christian Gottlieb Welte (1749 – 1792).

Kunst 18.sajandi lõpust 19.sajandi lõpuni

Parimad klassitsistlikud monumentaalskulptuurid on Eestis loodud vene skulptorite poolt Vene väejuhtide auks. 18.saj. lõpul valmis Ivan Martose (1754 – 1835) ja kuulsa itaalia päritoluga arhitekti Giacomo Quarenghi (1744 – 1817) ühistööna hauamonument Vene – rootsi sõjas 1788.a. haavadesse surnud admiral Samuel Greighile Tallinna Toomkirikus. Marmorsarkofaagi esikülg on kujundatud nagu kreeka templi fassaad, mille viiluväljad on soti päritoluga admirali vapp. Tüüpiliselt klassitsistlikud on monumendil langetatud tõrvikutega allegoorilised tiivulised figuurid.

Napoleoni vastases sõjas oli üheks Vene väejuhiks kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly, kes pärines Liivimaalt. Tema mausoleumis Jõgevestes, mille 1823.a. ehitas Vassili Demut – Malinowski (1779 – 1846), on Barclay de Tollyt kujutatud antiikaegse väejuhina, kelle pea kohal hoiab võidupärga Minerva. Sama kunstnik modelleeris väejuhi büsti, mis püstitati monumendina Tartu kesklinna 1849.a.

Klassitsismiajastul kasvas Eesti kultuurielus maalikunsti ja graafika osatähtsus. Hakkas kujunema uusaegset tüüpi kunstielu, mille tähtsateks osadeks on kunstinäitused ja oma kohalik kunstiharidus. Üllatavalt vara, juba 1798,toimus esimene avalik kunstinäitus Tallinnas. Sellel eksponeeriti Lääne – Euroopa 16 – 18.saj. maalikunstnike teoseid, aga ka maalide järgi loodud vasegravüüre. 19.saj. olid maalikunsti ja graafika loojad ning tarbijad Eestis esialgu ainult sakslased. 18.saj.lõpuni oli seisuslik kuuluvus olnud tähtsam või vähemalt silmatorkavam kui etniline kuuluvus. Haritud eestlane sulas täiesti loomulikult sakslaste hulka.

Balti kubermangude ja Saksamaa vahel tihenesid kultuurisuhted, Saksamaal käidi õppimas ja sealt tuli kirjanikke, koduõpetajaid ja kunstnikke, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Sellistest olid kõige tuntumad kaksikvennad Kügelegenid, kes abiellusid neidudega von Manteuffelite perekonnast. Portreemaalijana Saksamaalgi nimekas Gerhard Franz von Kügelen (1772 – 1820) peatus Eestis episoodiliselt, aga maastikumaalija Karl Ferdinand von Kügelen (1772 – 1832) jäigi Eestisse elama. 1818 tegi ta reisi Soome, mille tulemusel sündisid joonistused ja hiljem ka litograafiad (kolmes vihikus, igas viis lehte) pealkirjaga “Soome maalilised vaated”. Vaated on klassitsismile omaselt idealiseeritud ja esmapilgul on neis vähe Soome eripära, pigem tunduvad need Itaalia maastikena.

1802.a. taasavati Tartu Ülikool saksakeelse ülikoolina. Samal aastal hakkas ülikooli juures tegutsema joonistuskool Dresdenist kutsutud graafiku Karl August Senffi (1770 – 1838) juhtimisel. Tema parimad tööd on vaselõiketehnikas portreed. Peamiselt maastiku kujutamisega tegeles Senffi järglane Tartu Ülikoolis August Matthias Hagen (1794 – 1874). Nii oma maalides kui ka mõnevõrra värskemates joonistustes on ta järjekindel klassitsist, kes järgib juba Claude Lorraini poolt 17.saj. loodud ideaalmaastiku skeemi – pildi servades nn. kulissid, mille vahelt avaneb vaade kaugusse. Tallinnas töötanud maastikumaalijatest taotleb samasugust panoraamset üldistavat lahendust Johannes Hau (1771 – 1838), kelle Tallinna vaated on suure kultuuriloolise väärtusega.

Saksa romantismi erinevatest koolkondadest mõjutasid Baltikumi kunstnikke tollal kõige enam matsareenlased, kes põlgasid klassitsismi idealiseeritud vorme ja nõudsid kunstilt siirast tundeküllust, kuid mõjusid tihti seejuures lausa härdameelselt ja verevaeselt. Esimesena tõi Eestisse sellise romantilise kunsti Friedrich Ludvig von Maydell )1795 – 1846). Romantikute keskajaihaluse ajal tegi ta joonistused vaselõigete sarjale “50 pilti Liivimaa ajaloost”, mis esitleb sakslasi kui kultuuritoojaid barbarite maale. Samal ajal on ta esimesi, kes lõi teoseid eesti mütoloogia ainetel. Ta maalis altaripildid mitmele kirikule ja asutas 1835 Tartu puugravüüri töökoja, kus valmis hulgaliselt illustratsioone ja reproduktsioone. Tallinna kunstnikest on romantismiga enim seotud Ernst Hermann Schlichting (1812 – 1890), kes on maalinud põneva heletumedusega linnavaateid, aga ka stseene talurahva elust.

Paljud baltisaksa kunstnikud viljelesid varajast nn. biidermeierlikku realismi. Ida – Preisimaalt tuli Georg Friedrich Schlater, kes asutas 1832. aastal Tartus litograafiatöökoja ning avaldas selles tehnikas mitmeid sarju, mis kujutavad Eesti, eriti Tartu ja selle lähiümbruse vaateid täpses, aga lüürilises laadis. Carl Friedrich Christian Buddeus (1775 – 1864) joonistas Tallinna vanalinna ja aguleid mahlaselt ja maaliliselt, aga väga tõetruult.

Kolm Eestist pärit kunstnikku said Düsseldorfi Akadeemia professoriteks. Kuulsaim neist oli Järva – Jaani pastori poeg Eduard Karl Franz von Gebhardt (1838 – 1925), kes jutustas oma tingliku, tuima hallikaspruuni koloriitidega piltides rahvalähedast luterlust. Vene ja saksa kunsti sidepidajana tegutses Kuresaares sündinud maastikumaalija Eugen Gustav Dücker (1841 – 1916), kes sai professoritiitli ka Peterburi Kunstide Akadeemialt, kus ta oli oma õpinguid alustanud.

Veel rohkem on oma loomingus Eesti ainestikuga seotud Tarus sündinud ja Düsseldorfis õppinud Oskar Georg Adolf Hofmann (1851 – 1912). Ta on kujutanud ilmekaid talupojatüüpe tööl, laadal kõrtsis ja isegi ajalehte lugemas. Düsseldorflikule pruunikale koloriidile on ta suutnud anda varjundirohkust ja maalilist värskust.

Eestlaste rahvuslik “ärkamine” või täpsemalt öeldes rahvusliku eneseteadmise loomine oli alanud juba varem kui 19.saj. II poolel. Varakult arenes muusikaelu ja kirjanduselu.

Teiste kunstiliikide väljaarenemine läks aeglasemalt. Tõsi küll, esimene ennast eestlaseks pidanud maalikunstnik Johann Köler (1826 – 1899) maalis oma vanemate, lihtsate taluinimeste portreed tõenäoliselt samal 1857.a., kui ilmus “Kalevipoja” esimene vihik, kuid maalikunst jäi eesti seltskonnale veel mitmeks aastakümneks kättesaamatuks ja võõraks. Kohalik kunstipublik koosnes sakslastest.

Vaesust trotsides oli Köleril õnnestunud lõpetada Peterburi Kunstide Akadeemia 1855.aastal. Oma lõputöös “Herakles toob Kerberose põrguväravast” järgib Köler meisterlikult klassitsistlikke reegleid. Keiser Aleksander II portree eest saadud honorar võimaldas tal reisida mitmel pool Lääne – Euroopas ja peatuda pikemalt kõigi klassitsistide unistustemaal Itaalias, kus ta maalis rahvatüüpe ja maastikke. Välismaal, Pariisis, maalis ta ka ristilöödud Kristust kujutava altaripildi Cesise kirikule ja selle teose signeerimisel kasutas ta esmakordselt lisanime Wiliandi, mis viitas tema sünnimaale. Sinna saabus Köler uuesti alles 1861.a. 1863 valmisid tema hiljem eriti populaarseks saanud teosed, akvarellid “Kunstniku sünnikoht”, “Hiiunaised kaevul” ja nukrasisuline “Ketraja”. Järgmisel aastal maalis ta portree arstist ja kirjanikust Friedrich Reinhold Kreutzwaldist ning asus looma suurt feodalismivastast allegoorilist kompositsiooni “Ärkamine nõidusest”.

Köleri kunstilised vaated tuginesid klassitsismi esteetikale, mille järgi kunsti eesmärk on teenida ilu, mille reeglid on igavesed ja kõigile rahvastele ühesugused.

Eesti seltskond tundis ja austas Kölerit kui pealinnas suurt edu saavutanud rahvuskaaslast, kuid tema loomingut tunti vähe. Siiski oli üks teos, mis paljudele mõju avaldas. Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile maalis ta 1879.a. Õnnistava Kristuse poolfiguuri, mille modelliks oli Hiiumaa talupoeg. Teos on nõudlikus freskotehnikas, aga Köler maalis selle 10 päevaga kingituseks eesti kogudusele..

Klassitsismist lähtus ka esimene eesti soost skulptor August Weizenberg (1837 – 1921). Weizenberg oli visa ja esialgsest menust liigagi tiivustatud töömees, kes tagus marmorisse ja modelleeris klassikalise kirjanduse tegelasi (“Hamlet”, “Ophelia”, “Leedi Macbeth”) või abstraktsete ideede allegooriaid (“Lootus”, “Surematus”, “Emaarmastus”, nelja aastaaja allegooriad). Mõned kujud on mõeldud paarikaupa kehastama vastandlikke printsiipe, näiteks “Kristus” ja “Barrabas” või “Tasadus” ja “Edevus”.

Roomas töötades säilitas Weizenberg tiheda sideme kodumaaga ja siinse rahvusliku liikumisega, 1870. aastatel ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad. Selleks andsid tõuget kohtumised F. R. Kreutzwaldiga Eestis, aga ka soome skulptori Johannes Takaneni looming, millega Weizenberg puutus kokku Roomas. Eesti – ainelised on veel “Kalevipoeg”, “Koit”, “Hämarik” ja monumendikavand “Vanemuisele”, samuti portreed rahvusliku liikumise tegelastest.

Eesti publik ei suutnud veel pakkuda vaimset ega majanduslikku kandepinda skulptuurikunsti arengule kodumaal. Siin olid Weizenbergi loomingu ainsad finantseerijad baltisakslased, kelle kunstielus Weizenberg, erinevalt Kölerist, ka osales. 1878 esines ta oma töödega Eestimaa Provintsiaalmuuseumis, mis oli Tallinna saksa seltskonna poolt asutatud 1864.a. Seda väljapanekut võib pidada eesti kunstniku esimeseks personaalnäituseks Eestis. Järgnes ridamisi näitusi samas muuseumis ja 1887 ka Tartus. Nende kaudu sai Weizenberg oma loomingut ka eesti publikule tutvustada. Siiski ei teostunud kunstniku paljud plaanid ja monumendikavandid jäid realiseerimata. 1920.a., juba Eesti Vabariigi ajal, püstitati pronksi valatud “Linda” Rootsi bastioni harjale, mis seetõttu sai Lindamäe nime. Sinna, leinava “Linda” ümber, kogunesid meeleavaldustele eesti rahvuslased iseseisvuse taastamise algusaegadel 1980. aastate lõpul.

Paarkümmend aastat noorem skulptor Amandus Adamson (1855 – 1929) eemaldus oma loomingus idealiseerivast, tundekülmast ja staatilisest klassitsismist. Tema stiili nim. Enamasti realistlikuks, kuid see on nn. salongirealism, mis levis Pariisis 19.sajandi viimasel veerandil ning mida eriti monumentaalplastikas on nimetatud ka neobarokiks. Adamsoni stiil küpseski Pariisis, kuhu kunstnik siirdus 1886 mitmeks aastaks. Adamsoni parimad teosed on väikesed naisfiguurid, mille põhisisu on kaunite kehavormide imetlus ja vähevarjatud erootika, näiteks “Laeva viimne ohe”, “Aja lend” või “Laine ainuke suudlus”. Adamsoni stiil on voolav, maaliline, elegantne, aga mõnikord pealiskaudselt teatraalne. Adamson valitses meisterlikult erinevaid skulptuuritehnikaid ja materjale, aga eriti virtuooslik oli ta pirnipuu nikerdajana.

Tsaarivalitsus tellis temalt mitmeid ausambaid, eriti sõjaväeosadele ja laevadele. Nähtavasti ilusaim nende hulgas on 1906 püstitatud “Russalka”, mis Tallinna rannas tänaseni mälestab 1893.a. tormis Soome lahte uppunud samanimelist sõjalaeva.. Adamsoni suurimaks teoseks näis kujunevat monument Romanovite dünastia 300 a. juubeli auks, kuid 1917.a. likvideeris revolutsioon tellija ja lõpetas Adamsoni karjääri Venemaal. Eestis, kuhu kunstnik 1918 tagasi jõudis, telliti temalt monumente Vabadussõjas langenute mälestuseks.

19. ja 20. sajandi vahetuse kunst

Euroopa 20.saj. kunstiajaloos on nimetatud “sajandivahetuseks” aega impressionistide viimasest näitusest 1996.a. kuni foodide ja “Die Brücke” näitusteni 1905.a. See oli murranguaeg, mil realistlikule ja impressionistlikule loodust jäljendavale kunstile hakkasid vastanduma uusromantiline ideoloogia ja sellega seotud kunstinähtused – sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism.

See oli murranguaeg, ka eesti kunsti ajaloos, kuid siin oli selle sisu oluliselt teistsugune. Konservatiivses provintsis polnud veel realismgi jõudnud täielikult välja areneda, impressionismist rääkimata. Eestis võib murranguks pidada esiteks seda, et lõpuks ometi suudeti välja rabeleda ühekülgsest düsseldorfi ja Peterburi akadeemiate mõjuväljast ning märgata muutusi Euroopa kunstis. Teiseks murranguliseks nähtuseks oli baltisaksa kunstielust eraldi areneva eesti kunstielu tekkimine. Uusaegse kunstielu tähtsamateks osadeks on näitusetegevus, muuseumid, kunstiharidus, kunstnike organiseerumine ja kunstikriitika ning 19. ja 20.saj. vahetusel eesti seltskond teadvustaski kõigi nende vajaduse ja asus neid looma.

Mõlemas murrangus olid juhtivad kaks kunstnikku – Ants Laikmaa (1866 – 1943) ja Kristjan Raud (1865 – 1943). Mõlemad kavatsesid esialgu käia sissetallatud teid. Laikmaa, Läänemaa talupere kaheteistkümnes laps, tahtis minna Peterburi, kuid ei pääsenud Kunstide Akadeemiasse ja hakkas unistama Düsseldorfist. 1891.a. sügisel alustas ta oma legendaarset retke, mis algas tavapäraselt rongiga Tartust Riiga sõites, kuid edasi käis ta kuus nädalat jala Düsseldorfini. Akadeemia teda aga piisavalt ei köitnud, igatahes jäid õpingud katkendlikuks ja lõpule viimata. Laikmaa reisis palju ning nägi muuseas Müncheni ja Viini kunstinäitusi ning Pariisi 1900.a. maalinäitust. Kui ta samal ajal aastal kodumaale naasis, oli tal välja kujunenud hoogne, maaliline joonistusstiil, mida ta eriti efektselt kasutas pastellportreedes. Kunstiline suunamuutus on kõige ilmsem 1903.a. valminud pastellis “Lääne neiu”, kus kajastuvad juugendstiili mõjud – joonistus üldistab ja stiliseerib vorme ning värvid on toretsevalt dekoratiivsed.

Kristjan raud alustas õpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias 1893.a., mil seal oli pääsenud valitsema peredvižniklik ühiskonnakriitiline realism, mille tähtsaim meister oli Ilja Repin. Raud võttis selle kunstilaadi esialgu omaks ja kujutas maalilistes söejoonistustes proosalist, süngevõitu külaelu. 1897.a. sai aga Raual Peterburist küllalt ja ta lootis paremat õppimispaika Düsseldorfis, kuid pettus ka seal. Tema teosed: söejoonistuste tsükkel “Inimene ja öö” ning temperamaal “Puhkus rännakul”. 20.saj. alguses tuli raud tagasi Eestisse ja tegutses alates 1904.a. Tartus.

1891.a. suleti tartu ülikooli joonistuskool ja linnast lahkusid mitmed kunste soosiva von Liphartide suguvõsa seltskonda kuulunud inimesed. Tallinn oli suhteliselt vaene ja selle ülemkiht konservatiivse maitsega. Provintsiaalmuuseumi näitusetegevus takerdus. Peamiseks koostöö takistajaks oli siiski erinev kunstiorientatsioon. Edasipürgivas eesti seltskonnas oli eeldusi olla avatud uuenevale kunstile, baltlasi aga pidurdas nende seisundist tulenev alahoidlik meelelaad.

Tallinnas oli innukas rahvusliku kunstielu eestvedaja Ants Laikmaa. 1903.a. hakkas ta andma kunstiharidust oma ateljeekoolis, korraldas näitusi ja tõstatas eesti kunstnike organisatsiooni idee. Tartus asutas ateljeekooli Kristjan Raud 1904.a., aga eriti oluline oli tema tegevus kunstiteooria ja – kriitika tutvustajana eesti ajakirjanduses, eesti rahvakunsti väärtustajana ja kogujana, Eesti Rahva Muuseumi alusepanijana ja näituste organiseerijana.

Laikmaa korraldas 1903.a. jõuluvaheajal Tallinna Provintsiaalmuuseumis enda ja oma õpilaste tööde näituse. 1904.a. alates hakati Tartus Eesti Põllumeeste Seltsi korraldatud põllumajanduse ja käsitöö aastanäituse osana Kristjan raua eestvõttel ka kujutavat kunsti eksponeerima. Omaette näituseni, esimese eesti kunsti ülevaatenäituseni, jõuti Tartus 1906.aastal.

Kunst 1905 – 1919

Murranguaastad

19. ja 20. sajandi vahetusel oli tärganud rahvuslik kunstielu ja järgneva 15 aasta jooksul arenes see eesti kultuuri loomulikuks osaks ning jõudis kokkupuutesse Euroopa kõige uuenduslikuma kunstiga. Areng oli tõepoolest kiire, sest veel 1885 oli ajaleht “Eesti Postimees” pidanud vajalikuks oma juhtkirjas seletada sõnade “kunst” ja “kunstnik” tähendust ning isegi esimesel eesti kunstinäitusel 1906.a. olevat mõned seni ainult põllumajandusnäituste kogemusega vaatajad kohmetult küsinud: “Aga kus siin siis loomad on?”

19.saj. lõpuaastatel olid juba kümned noored eestlased huvitunud kunstiõppimisest, kuid kodumaal oli selleks vähe võimalusi. Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi juures tegutsesid õhtused joonistuskursused, mida juhendas tagasihoidlik düsseldorflik realist Rudolf Julius von zur Mühlen. Neil kursustel said algõpetust hiljem nimekad kunstnikud Konrad Mägi (1878 – 1925), Aleksander Tassa (1882 – 1955) ja Jaan Koort ( 1883 – 1935). Edasi õppisid nii nemad kui ka paljud teised eestlased Peterburi keskastme kunstikoolis. Kool on praktilise suunitlusega ja andis joonistusõpetaja või tarbekunstniku kutsetunnistusi.

Noortele kunstnikele lähedane kultuurisuundumus oli tärganud ka kodumaal. Nooreestlased taotlesid koostööd uuendusmeelsete kunstnikega ning avaldasid nende teoste reproduktsioone ja kasutasid neid kujundajatena. Ants Laikmaa avaldas I “Noor Eesti” albumis joonistuse “Millal”, mis väljendas jõuliselt ühiskondliku ja vaimse vabaduse igatsust.

Kitsamas tähenduses sobib rahvusromantismist rääkida just 19. ja 20. saj. Vahetuse kunstis, kui lisaks rahvuslikule temaatikale püüti luua ka rahvuslikku stiili. Selliseid püüdlusi toetas rahvusvahelise uusromantismi esteetika üks meelistaotlusi – uue “suure”, kõiki kunstiliike ühendava stiili otsimine.

Rahvusromantiline ideoloogia oli eesti kunstielus avaldunud juba 20.saj. alguses. K. Raud esitas üleskutseid rahvakunsti kogumiseks. Isegi Läände pürgiv noor Gustav suits kirjutas 1903.a., et eesti kunst peaks olema rahvuslikult omapärane. Rahvusliku stiili loomisel otsiti eeskujusid peale rahvakunsti veel hõimurahva soomlaste kunstist.

Peamiseks rahvusromantismi keskuseks kujunes pärast kunstniku tagasitulekut pagendusest 1913 Ants Laikmaa ateljee. Soomlaste eeskujul taotles Laikmaa kujutava kunsti tarbekunsti, mööbli ja arhitektuuri sünteesi ühtses rahvuslikus stiilis. Ta joonistas kavandeid, millest osa ta hiljem ära kasutas, kui püstitas Haapsalu lähedale Taeblasse oma kodu.

Laikmaa arvukatest õpilastest oli andekam noorena surnud Oskar Kallis (1892 – 1918), kes suutis oma pastellides luua värviküllase “Kalevipoja”–ainelise muinasmaailma.

Laikmaa juures alustas ka Aleksander Uurits (1888 – 1918), kuid tema loomingu, eriti stiliseeritud kontuuridega joonistuste ja raamatuillustratsioonide kujunemisel oli oluline vene rahvusromantikute Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini mõju.

Tähtsateks sündmusteks kunstielus olid Eesti rahva Muuseumi asutamine 1909.aastal Kristjan raua ja rahvaluuleteadlase Oskar Kallase juhtimisel ja Tallinna Kunstitööstuskooli avamine 1914.

Kunst iseseisvas Eestis

1919 – 1940

I Maailmasõda ja Venemaa 1917.a. revolutsioonid võimaldasid Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 1918.a. veebruaris, kohe sellele järgnenud saksa okupatsiooni ja aasta lõpus alanud Vabadussõja järel oli endise Vene riigi provints saanud iseseisvaks väikeriigiks.

1918.a. alguses oli loodud Tartus ühing “Pallas” edendama esteetiliselt nõudlikku ja kaasaegset kunsti. Kunstnike – pariislaste Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja teiste kõrval oli selle ühingu juhtide hulgas kirjanik Friedebert Tuglas, kes hiljem ka “Siuru” liikmena aitas kaasa kunstilist kvaliteeti esmatähtsaks pidava haritlaskonna konsolideerumisele. “Pallas” hakkas korraldama näitusi ning rajas 1913.a. lõpul samanimelise kunstikooli. Aastatel 1919 – 1940 sai selles koolis oma hariduse enamik eesti väljapaistvamaid kunstnikke. Tartu muutus pikaks ajaks Eesti juhtivaks kunstikeskuseks. 1924.a. sai “Pallas” riiklikult tunnustatud kõrgkooliks. Tartu ja kogu Eesti kunstielus oli tähtsaks sündmuseks kunstiajaloo õppetooli avamine Tartu ülikoolis.

Eesti kunsti üldisemas arengus kahe maailmasõja vahelisel ajal võib küllalt selgesti eristada kaht etappi: 1920.aastad ja 1930.aastad. Nagu mujal Euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920.a. levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti. 1930.a. iseloomustab avangardi suhteline taandumine või taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga.

1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele – Triigile ja Mägile – oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 – 1970).

Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six.

Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud “realistlik reaktsioon” ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et “kuidas” on palju olulisem kui “mis”. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele – tumeduse kasutamine. Sellel ajavahemikul sündis väga palju uusi ja andekaid kunstnikke.

1930.a. tähendasid ka tarbekunsti esteetilise taseme tõusu ja selle kunstiala muutumist arvestatavaks vaimse kultuuri osaks. Funktsionalistlik esteetika ja Soome ning Rootsi eeskujud aitasid 1930.a. alguseks jõuda lihtsamate, selgemate, materjalipärasemate vormideni. Keraamikas oli silmapaistvam Valli Eller (1906 – 1963), portselanimaalis Aino Alamaa (1908 – 1996), klaasikunstis Maks Roosmaa (1909 – 1971), metallikunstis Ede Kurrel (1909 – 1991). Eduard Taska (1890 – 1942) arendas köitekunsti oluliseks tarbekunsti valdkonnaks, andes nahale ka laiemaid ja esteetiliselt mõjusamaid kasutusvaldkondi ja – viise. Mitmel tarbekunstialal (portselanmaal, tekstiil, nahakunst) tegutses maalikunstnik Adamson – Eric.

1990.aastad Eesti kunstis

Aastal 1991 taastati ja kuulutati välja Eesti Vabariik. Eesti sattus kiirete muutuste keerisesse, millest oli võimatu kõrvale hoida ka seni stabiilselt arenenud kunstielul. Tagantjärele on raske arvata, kas näiteks põlvkondade vahetus oleks olnud sedavõrd otsustav, kui poleks olnud nii radikaalseid muutusi ühiskonnas.

Esimesed märgid arenevast ideede konfrontatsioonist olid juba nähtaval viisil olemas seoses küsimusega nn. aastanäituste korraldamisest. Eesti Kunstnike Liidul oli traditsioon korraldada igal aastal suur ja kõrgetasemeline näitus, millest osavõtule pretendeerisid kogu Vabariigi kunstnikud. Tihe sõel näitas läbinute kõrget professionaalsust. Samas hakkasid tekkima galeriid, mille näitused tundusid olevat tunduvalt huvitavamad ja kaasaegsemad: galerii “Vaal”, galerii “Luum” (hilisem Linnagalerii), Draakoni galerii – kui nimetada olulisemaid.

Tõsisema tagapõhjaga poleemika tekkis aga maalikunsti saatuse ümber ning siis polnud enam küsimus kunstnike soovis pääseda ametlikult vähemalt mingisuguselegi näitusele, vaid poleemika puudutas sügavat erimeelsust nii paljude kunstnike kui kriitikute vahel. 1990.a. alguses hakkasid kiiresti arenema installatsiooni ja videokunst (Jaan Toomik, Ene – Liis Semper, Raoul Kurvitz, Raivo Kelomees, Kai Kaljo). Sellele suunale kuulus finantsiline toetus mitmetelt fondidelt ning suur tähelepanu kriitikute poolt, mis tekitas arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas olukorda otsekoheselt “installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu”. Vaba emotsionaalset maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing.

Aastail 1993 – 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan Toomik, kes esitas videoteose “Tee Sao Paulosse”. Sellele järgnesid mitmed suuremad videoinstallatsioonid ning Toomiku edu rahvusvahelistel üritustel.

Ene – Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, šokeerivad.

Kai Kaljo, kes on nii maalinud kui tegelenud objektikunstiga, on samuti leidnud rahvusvahelist tunnustust oma videotöödega. Tema videod tegelevad tihti inimese kohanemisega ühiskonnas, üksinduse ja hakkamasaamisega.

Foto toomisel eesti suletud kunstimaastikku on olulisi teeneid Destudio seltskonnal – Peeter Lauritsal ja Herkki – Erich Merilal, ka Tarvo – Hanno Varresel. Alustades 1990.aastate alguses, tõi Destudio kunstinäitusele mitte ainult foto kui tehnika, vaid andis aimu ka reklaamfoto ja moefoto mõjutustest kunstile. Ajal, kui Destudio alustas, oli visuaalne reklaam Eestis alles välja arenemata ning Destudiol olid suured võimalused seda reklaami suunata. Kunstnikud olid omamoodi mängurid kahe ala vahel, väites ise, et ei näe mingeid hierarhiaid erinevate visuaalsete grammatikate vahel. Destudio seltskond nägi nii meedias kui reklaamis hiilgavat võimalust kunsti suhtluseks ühiskonnaga, pidades kunsti esmaseks funktsiooniks kommunikatsiooni. Destudio näitus 1993.a. galeriis “Luum” oli esimene näitus kommunikatsioonist, tehnoloogiast ja informatsioonist. Kunstnikud esitasid suuri kokkumiksitud ja – hakitud fotokujutisi erinevates stiilides, ajastutes, religioonides, kujundites.

Need aastakümned olid ühed vaheldusrikkamad ja kiirestiarenenumad meie kunstis.

Eesti kunstiajalugu on olnud läbi aegade kirev ja elav. Ajast aega on ta pidanud võitlema võõra võimuga ja tulenevalt sellest ongi meie kujutav kunst arenenud, teistest riikidest sissevoolavatest kunstivooludest.

Kasutatud kirjandus:

Sirje Helme ja Jaak Kangilaski “Lühike Eesti kunsti ajalugu”