Kriitiline pilguheit Eesti hariduselule

Meenub Aristotelese tark ütlus: „Vaimukus on haritud ülbus.“ Eestis hakati haridust andma ja inimese vaimu arendama juba 17. sajandil. 1632. avati Tartu ülikool ja Forseliuse initsiatiivil alustati kihelkonnakoolide loomist. Algselt käisid koolis vaid poisid ning seda ka siis, kui põllutööde kõrvalt aega oli. 170 aastat peale Tartu Ülikooli avamist, muudeti see eestikeelseks. Nüüdsest juhtis Tartu Ülikooli komisjon Eesti- ja Liivimaa hariduselu. Siiski piirdus enamiku maalaste haridus külakooliga. Praeguseks on Eestis 99% rahvastikust kirjaoskajad.

Meie vaimukultuur on viimasel ajal väga kiiresti muutunud ─ iga uus minister või tähtis poliitik paneb paika uued suunad ja põhimõtted haridusmaastikul. Pidevalt koostatakse uusi õppekavasid, et muuta noorte elu lihtsamaks, kuid praegune olukord on küll jube – isegi kutsekoolid ei taha nii rumalaid inimesi vastu võtta. Viiendik põhikooli lõpetanutest ei suuda sisseastumiskatsetel eesti keele eksamit või testi ära teha. Olukord läheb järjest hullemaks. Nüüd tahetakse ülikool täielikult tasuliseks muuta. Seega saavad seal ainult õppida noored, kelle vanematel on piisavalt suur rahakott. H. Pullmann on öelnud „Eestlasi peetakse nupukaks ja arukaks rahvaks.“ Ta on Tartu Ülikooli psühholoogia teadur ja ma võin sellega suuresti nõustuda, kuna eestlastest kooliõpilased on väga edukalt esinenud igasugustel rahvusvahelisel aineolümpiaadidel, samuti on paljudel Eesti koolidel sõprussidemeid teiste riikide koolidega ja koos luuakse rahvusvahelisi projekte, milles õpilased saavad oma oskusi ja teadmisi näidata (nt „Kuupmiil“ ja „Comenius I“).

Olles ise keskkooli lõpusirgel, võin öelda, et mu haridustee pole kerge olnud. Selle 12 aasta jooksul on olnud väga erinevaid õppekavasid ja neid on pidevalt muudetud ning täiendatud. Gümnaasiumis on nüüd kursuste süsteem, mitte õppeveerandid nagu põhikoolis. Keskkooli õppureid kujundatakse ülikooli minekuks ja seepärast üritatakse see keskkond võimalikult ülikooli sarnaseks muuta. Varasemast kooliajast on kirjutanud ka Oskar Luts teoses „Kevade“, kus räägitakse koolilaste elus vene ajal. Tol ajal olid eriti levinud internaatkoolid – lapsed magasid ja elasid ning õppisid ühes majas. Me ei saa väita, et tol ajal olid kooli lõpetanud inimesed rumalamad, hoopis tänapäeval on see nii. Teoses on eriti näha, kuidas üritatakse koolielu lõbusamaks muuta: tehakse koerustükke, maadeldakse teiste koolide õpilastega. Eriline vigurimees oli seal Toots, nagu me kõik teame. Ma olen tähele pannud, et igas klassis on alati selline õpilane, kellele meeldib tembutada ja muidu nalja teha. Kuulus vene kirjanik A. Tšehhov on öelnud: „Tark armastab õppida, loll õpetada“ ja nii tegi ka Toots, kui õpetas klassivennale, kuidas palvet ameerika moodi loetakse ja loomulikult sai ta köstri käest riielda. Temast ei tulnud rumal poiss, vaid hakkas talupidajaks, nii et tol ajal polnud hariduseandmisel viga. Nüüd ainult virisetakse ja vingutakse, et nii ikka ei saa. Paljud õpetajad annavad lastele teadmisi ikka nii, et nad selle selgeks saaksid, sest haridusministeeriumi nõuetega pole võimalik lapsi targaks õpetada.

Tuleks lihtsalt õppekavade koostamine ja muud haridusasjad jätta teatud inimeste hooleks, mitte neid pidevalt vahetada. Tänapäeva põhikooli lõpetaja ei kõlba enam isegi kutsekooli ja see näitab, et midagi on viltu. On öeldud, et „Haridus on see, mis jääb pärast õpitu unustamist“ ja just seda on vaja propageerida. Teadmised tuleb õpilasele meeldivalt edasi anda.