COTO DONANA RAHVUSPARK

Coto Donana rahvuspark asetseb Hispaania edelaosas ning on üks kauneimaid märgalasid Euroopas, mida teatakse põhiliselt lindude kaitsealana.

Coto Donana rahvuspargi territoorium on ammustest aegadest olnud kuninga jahiala. Tänasel päeval ohustavad neid piirkondi põllumajandus ning inimese sissetung. Coto Donana rahvuspark, kus rännete ajal puhkab miljoneid linde, on siiski endiselt ornitoloogide meka.

KESKKOND

Coto Donana rahvuspargi pindala moodustab 507 km². Avatud tasandikud sisemaal lähevad üle metsadeks ning randadeks, mis tugevdavad madalakasvuliste mändide ning paljude rohuliikide juuri.

Arvukalt esineb siin jänesesaba (Lagurus ovatus). Neis biotoopides pesitsevad näiteks pütid. Rannatagustes metsades domineerivad merimänd (Pinus maritima) ja kadakad. Kaugemal maismaa suunas lähevad metsad üle liivasteppide ning kanarbikupuhmaste vööndiks, kus esineb leetpõõsaid, kanarbikku ja korgitammesid.

Olulisemaks biotoobiks on Marismas – kergelt soolase veega sood – mis moodustavad ühe Euroopa suurima rannikuäärse märgala. Muuhulgas on need veelindude pesitsuspaigaks, millel on suur tähtsus rändlindudele, kes siin kevadiste ja sügiseste ülelendude ajal puhkavad.

LINNUD

Coto Donana rahvuspark on Euroopa kauneimaid märgalasid ning tuntumaid lindude kaitsealasid maailmas.

Coto Donana rahvuspark on piirkond, kus pesitseb või kuhu satub hulgaliselt röövlinde. Lõopistrik (Falco subbuteo) ja kääbuskotkas (Hieraeetus pennatus) pesitsevad männimetsades üheskoos must-harksaba (Milvus migrans) ning teiste harksabadega, kes lendavad kõrgel soojades õhuvooludes, mis neid madalike kohal kannavad.

Talikülaliste hulka kuuluvad näiteks ka kalakotkas (Pandion haliaeetus), roo-loorkull (Circus aeruginosus) ja rabapistrik (Falco peregrinus), kes pesitseb rannikul keskaegse lossi varemetes. Ta on suurepärane lendaja, tema saagiks langevad aga linnud, keda ta lennult püüab.

Coto Donanat tuntakse peamiselt siiski veelindude poolest. Siin pesitseb ja peatub rännete ajal ning mõnikord ka talvitab üle 200 liigi. Talviti koguneb rannikuäärsetesse soodesse, kus esinevad suurimad tõusud, üle 300 000 partlase. Talvel võib siin kohata punanokk-varti (Netta rufina) ja tuliparti (Tadorna ferruginea). Laguunidele satub haruldane stepi-händpart (Oxyura leucocephala). Siia tuleks veel juurde lisada tuhandeid soolinde. Kevadel pesitsevad siin koovitajad ja naaskelnokk (Recurvirostra avosetta).

IMETAJAD

Hulgaliselt küülikuid asustab Coto Donana rahvuspargi kuivi alasid ning on üksiti ilveste ning rebaste põhitoiduks.

Männimetsades ning korgitammetihnikutes viibivad metssead, kes otsivad juurikaid, tõrusid, ussikesi ja muid väikesi loomi, keda nad maa seest oma pika kärsaga välja kaevavad.

Ihneumon (Herpestes ichneumon), mangustide lähisugulane, peab siinsetes steppides aga jahti rottidele, madudele, sisalikele ja selgrootutele. Suviti liigub ta kuivavatesse rannikuäärsetesse soodesse ning sööb veelindude poegi.

Männimetsades elavad peale muude hirveliikide ka kabehirved, siin esineb mitmeid närilisi – peamiselt kuneleid ja oravaid. Kiskjatest kohtab näiteks saarmast, tuhkrut, genetti, aga ka mäkra ning nugist.

ROOMAJAD JA KAHEPAIKSED

Coto Donana rahvuspargi liivased tasandikud on koduks mitmetele maoliikidele. Siin elutsevad näiteks kassmadu ja neljatriibuline roninastik.

Mürkmadudest esineb siin tömpnina-rästik (Vipera latasti) või kauni oliivipruuni värvusega harilik sisalikumadu (Malpolon monspessulanus), kes liigub tasa mööda liivaluiteid ja kanarbikupuhmaid, jahtides teisi roomajaid, vahel pisiimetajaid või linde. Punatriip-vilbasnastik ning vaskuss kooruvad välja päikese poolt üles soojendatud liivas. Vahemere kilpkonn liigub pikkamööda leetpõõsastes ning kanarbikupuhmastes ja näksib talle teel ettejäävaid taimi.

Niisketes kohtades elutseb ka hulgaliselt kahepaikseid, näiteks kõre (Bufo calamita), kes ilmub tihti ka kaldaäärsetele luidetele.

COTO DONANA RAHVUSPARKI ÄHVARDAVAD OHUD

Coto Donana rahvuspark rajati 1969. aastal iidsetele kuninglikele jahialadele. 1978. aastal pargi territooriumi suurendati ja praegu on selle pindalaks 507 km². Aastal 1994 kanti see rahvuspark UNESCO maailma looduspärandi nimistusse. See aga ei tähenda, et ohud Coto Donanat ei ähvardaks. Pidevalt kasvav turistide vool nõuab infrastruktuuri arendamist. Siin paiknev puhkemajakeste kompleks ammutab vett soodest, miljoneid liitreid vett kasutavad aga ka ümberkaudse põllumajanduse niisutussüsteemid. Peamine seda piirkonda ähvardav oht ongi veenappus. Järjekordsete turismiobjektide rajamine pargi lähistele võib tähendada kaitseala lõppu. Juba praegu on laguunid pargis ära kuivanud, põhjavee tase aga niivõrd langenud, et soolane vesi tungib rannikult kaugele sisemaale. Ühtlasi on kaitseala mageveed väetiste ja taimekaitsevahenditega, mida põldudelt jõgedesse uhutakse, ära mürgitatud. Olukorra parandamiseks kutsusid Hispaania võimud kokku komisjoni, mille põhiülesandeks on kaitseala olukorra hindamine ning selle hoidmine pideva ja range kontrolli all.

IBEERIA ILVES (LYNX PARDINUS)

Coto Donana rahvuspark on üks viimaseid paiku, kus on siiani säilinud üks Euroopa haruldasematest imetajates – ibeeria ilves. See kiskja oli arvukas kunagi terves Hispaanias, Portugalis ja Lõuna-Prantsusmaal. Tänasel päeval on alles jäänud vaid mõni üksik väikesearvuline populatsioon, mille seast 1000-15000 isendist koosnev Coto Donana oma on suurim. Ilvesel on õnnestunud seal ellu jääda tänu küttimise keelustamisele ja küülikute olemasolule. Väljapoole pargi piire on istutatud okasmetsad, mis on põhjustanud küülikute kadumise, kellest ilvesed peamiselt toituvad. Coto Donanas on aga küülikute arvukusega kõik korras ja seetõttu on ka ilvesele ning tema poegadele toit kindlustatud.

KÄÄPAKOTKAS

Kääpakotka hispaania alamliik Aquila heliaca adalberti kuulub Euroopa haruldasemate lindude hulka. Terves Hispaanias esineb üksikute populatsioonidena vaid 120-150 paari. Oma sugulasest, Euroopa põhjaosas elutsevast kääpakotkast erineb ta silmatorkava valget värvi vöödi poolest tiibade ülaservas. Kuna ta elutseb avamaastikul, on ta palju suuremas ohus kui mägistel aladel elavad kiskjad.

Isegi tema pesa on puuokstes hästinähtav ning vaenlastele – loomadele ja inimestele – ligipääsetav. Teised kotkaliigid ehitavad oma pesad kaljueenditele või järskudele kaljuseintele, mistõttu neid häiritakse pesitsemise ajal märksa harvemini. Metsaga kaetud Coto Donana madalikud koos rikkaliku hulga saakloomadega on tänapäeval üks kääpakotka viimaseid pesitsuskohti.