HANS CHRISTIAN ANDERSEN
1805-1875
Hans Christian Andersen sündis Odense linnakeses Taanis 2. aprillil 1805. aastal. Tema isa oli vaene kingsepp ja ema pesunaine. Hans Christian oli väga suure kujutlusvõimega poiss ning juba lapsepõlvest saadik tundis ta kirglikku armastust kirjanduse vastu.
1816. aastal suri ta isa ning Hans Christian pidi hakkama ise endale elatist teenima. Ta oli ametis õpipoisina kangru ja rätsepa juures ning sigaretivabrikus. Neljateistaastasena läks Andersen Kopengaagenisse, et leida tööd teatris näitlejana. Tal oli kena hääl ja tal õnnestus tõesti saada tööd Taani Kuninglikus teatris, ent see karjäär katkes häälemurde järel. Seejärel üritas Andersen keskenduda kirjutamisele, aga tal puudus korralik haridus.
Tänu heade inimeste toetusele õnnestus Hans Christianil hakata õppima Sagelse gümnaasiumis, ent ta polnud kuigi hea õpilane. Hiljem on ta öelnud, et see oli kõige pimedam ja kibedam aeg tema elus. Ta elas gümnaasiumi rektori Simon Meislingi juures, kes teda ei sallinud ja keelas tal luuletuste kirjutamise. Teiste õpilaste seas oli tal samuti veidriku kuulsus, kuna ta oli neist tunduvalt vanem, käis vaeselt riides ja polnud ka välimuselt kuigi ilus. Viimaks õnnestus Andersenil Kopenhaagenisse tagasi pöörduda ja seal 1828. aastal ülikooli juures küpsuseksam sooritada. Tema ülejäänud elu kuulus täielikult kirjutamisele. Kogu tema loomingus kajastub valusalt teistest erinev olemise motiiv.
Hans Christian Andersen on avaldanud väga palju teoseid. Eelkõige pidas ta end roomani- ja näitekirjanikuks, luuletajaks ning reisikirjade autoriks ja alles kõige viimases järjekorras muinasjutuvestjaks. Kuigi just viimased tõid talle juba eluajal kuulsuse terves Euroopas ja laiemaltki, võttis ta oma romaanide ja eriti näidendite vähest menu väga südamesse.
Hans Christian Anderseni muinasjutud nagu „Inetu pardipoeg“, „Väike merineitsi“, „Keisri uued rõivad“ ja „Printsess herneteral“ on üldtuntud. Need on saanud osaks paljude rahvaste ühisest pärandist ja neid on raske eristada tõelistest rahvajuttudest. Tegelikult on aga üsna vähesed tema muinasjutud, näiteks „Metsluiged“ ja „Roosihaldjas“, tõepoolest vanemate rahvajuttude töötlused.
Anderseni looming liigitatakse sageli lastekirjanduse alla, aga talle endale selline üldistus ei meeldinud. Tema lugude tavaline peategelane on raskemeelne, vahel isegi julm, ning pääsemine maksab tihtipeale kõrget hinda. Seepärast on eksitus arvata – ja see kehtib suure osa lastele mõeldud kirjanduse puhul – nagu oleks tema looming naiivne ja süütu.
Hans Christian Andersen suri 4. augustil 1875. aastal.
2005. aastal tähistati kogu maailmas Anderseni kahesajandat sünniaastapäeva. Alates 1956. aastast antakse iga kahe aasta tagant välja Hans Christian Anderseni lastekirjanduse auhinda ning 1966. aastast ka temanimelist preemiat lasteraamatute illustreerijatele. See on kõige kõrgem ja kõige hinnatum tunnustust lastekirjanikele, mistõttu seda nimetatakse ka „väikeseks Nobeli preemiaks“. Auhind antakse alati kätte Anderseni sünnipäeval 2. aprillil Odenses. Selle on pälvinud näiteks Astrid Lindgren 1958. aastal ja Tove Jansson 1966. aastal.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Maailma kirjanikke
*http://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Christian_Andersen
*http://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Christian_Anderseni_lastekirjanduspreemia