ÉMILE ZOLA (1840-1902)
Émile Édouard Charles Antoine Zola sündis Pariisis 2. aprillil 1840. aastal. Kaks aastat hiljem kolisid Zolad Aix-en- Provence´i. Isa, itaalia päritolu insener, suri 1847. aastal, jättes perekonna suurde vaesusse. Koolis sõbrunes Zola Paul Cézanne´iga ja vaimustus romantilisest kirjandusest. 1858. aastal asus ta koos emaga Pariisi elama. Émile kukkus gümnaasiumi lõpueksameil kaks korda läbi ja oli seejärel kaks aastat töötu. 1862. aastal sai ta tööle kirjastusse “Hachette” ja hakkas ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone kirjutama. Zola tuline toetus impressionismile maalikunstis tegi ta tuntuks. 1864. aastal ilmus “Jutud Ninonile”, sellel järgnes kirjaniku esimene romaan “Claude´i pihtimus” (1865), millel oli autobiograafilisi jooni. Kirjutamisest saadud sissetulekud võimaldasid tal 1866. aastast elada vabakutselise kirjanikuna. 1865. aastal tutvus Zola Gabrielle-Alexandrine Meleyga ja nende kooselu algas veel enne abielu sõlmimist. 1870. aastal kolis nende juurde ka Zola ema, kes jäi sinna kuni surmani. Abielust lapsi ei sündinud. Zola tegi oma romaanidest sageli ise dramatiseeringuid, nagu näiteks esimesest menuteosest “Thérèse Raquin” (1867, draamavariant 1873). Zola käsitles romaane kui võimalust psühholoogiliselt eksperimenteerida. Oma teooriat rakendas ta 20-köitelises romaanitsüklis “Rougon-Macquartid” (1871-1893), mille sihte selgitas ta teaduslikult kirjutises “Eksperimentaalromaan” (1879), pannes sellega aluse naturalismile. Tsükli tähtsamad romaanid on “Lõks” (1877), “Nana” (1880), “Žerminaal” (1885, eesti keeles ka “Söekaevurid”), “Maa” (1887), “Inimelajas” (1890) ja “Häving” (1892). Arvamused Zola loomingu kohta olid väga vastakad ja seda peeti osaliselt pornograafiaks. Pärast Flauberti surma distantseerusid Zola radikaalsetest vaadetest isegi kolleegid Goncourt ja Turgenev. Tänu “Lõksu” suurele menule kogunes Zola ümber rühm noori kiranikke, nende hulgas Guy de Maupassant. Médani rühmitus tegeles naturalismiga. 1888. aastal armus Zola 20-aastasesse Jeanne Rozerotśse, kellega tal oli kaks last. Aastatel 1894-1898 sündis romaanitriloogia “Kolm linna”, samuti ilmus arvukalt esseesid. Zola taotles mitu korda enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, aga asjatult. 1898. aastal sekkus ta avaliku kirjaga “Mina süüdistan” Dreyfusi afääri ja pidi seejärel aasta Inglismaal paguluses viibima. Tema viimane romaanitsükkel “Neli evangeeliumi” (1899) jäi lõpetamata. Émile Zola suri 29. septembril 1902. aastal Pariisis suitsumürgituse tagajärjel. Tema tuhk viidi 1908. aastal üle Panteoni.
KASUTATUD KIRJANDUS
*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”
*Maailma kirjanikke
*EE köide 9