Algaja võluritüdruk Zilena

Zilena oli alati olnud tüdruk, kes õppis hästi ja teadis peast kõikide võlumaailma linnade nimesid ja asukohti. Kui ta aga sai kümneaastaseks, oli aeg hakata harjutama seda, millega kõik võlurid tegelesid - võlumist. Sellega ei läinud tal alati päris hästi. Tal tuli ette palju takistusi ning, ausalt öeldes, seda tüdruk päris hästi ei osanud.

Ühel küllaltki soojal päeval, mil taevas polnud ühtegi pilve, mõtles laps hakata harjutama võlukübara tegemist. Raamatu õpetusi lugedes, võis arvata, et see on käkitegu, kuid kui selle kallale asuda, siis on vaja kasutada ka loogilist mõtlemist. Zilena tegi kõike väga hoolikalt, kuid ikkagi juhtus üks „väike“ äpardus. Nimelt oli ta unustanud segada mütsivalmistamise vedelikku tahkeks tegemise vahendit. Kui tüdruk hakkas kübarat pähe panema, vajus see kui kuuma mudana ta pähe. Jah, Zilena oli pettunud ja veidi kurb, kuid siiski ei heitnud ta meelt. Ta pesi selle löga oma peast maha ning otsustas, et sellel päeval pole mõtet midagi rohkem valmistada. Niisiis sai sellest puhkepäev.

Kord, kui laps oli oma eelnevad äpardused unustanud, kavatses ta hakata võluma maju, milles lapsed saaksid rõõmsalt mängida. Ta tegi neid igale poole oma ümber, ise rõõmustades, et kõik sujus nii hästi, kui vähegi sai. Kui tüdruk istus pingile, et veidi puhata, nägi ta, et kõik ehitised, mis tema oli loonud, hakkasid pikali kukkuma. Ta ei olnud enne maapinda tasandanud ning ka hoone põrand oli konarlik. Ta andis jalgadele valu, et majade alla ei jääks. Veel viimasel hetkel lipsas ta läbi ühe pilu, mis kujunes ka tema ainsaks pääseteeks. Õnneks ei olnud ettevaatamatu võlumine põhjustanud õnnetust. Vähemalt õppis noor võlur, et alati tuleb järgida ettevaatusreegleid. Temale mõjus see isegi nii, et ta ei julgenud kaks kuud midagi võlumisega seoses teha.

Kuna Zilena sai isegi aru, et ta on üks paras äpardustehunnik, võttis ta end ühel päeval käsile ja asus teele võlukooli. Enne oli ta käinud tavalises õppeasutuses, aga nüüd kavatses ta minna sinna. Enamus võlureid oli tegelikult ise kõik vajaliku selgeks saanud, kuid nagu ikka, leidub ka selliseid, kes mõne asjaga eriti hakkama ei saa. Muidugi oli seegi paras ettevõtmine, sest ta kartis, et teeb end kõigi ees naerualuseks.

See oli 14. jaanuar, kui tal tuli teha eksam. Tüdruk oli kindel, et saab kõigega hakkama, kuid tegelikult oli temas nii suur närvipinge, et kõik luhtus. Kutsika võlumise asemel võlus ta eksamiruumi hoopiski hüpikorava, kelle peatamisega õpetajad palju vaeva nägid. Nõnda kukkus väike võluritüdruk eksamitel läbi, selle kooli õpetajad soovitasid tal minna Rahvusvahelisse Zuzzade Kooli. Zilena aga solvus selle peale, et teda peetakse lolliks ja ta otsustas seda soovitust mitte arvesse võtta. Ta pidi lihtsalt leppima sellega, et ju ei ole talle ette nähtud kuulsat võlurikarjääri, nagu tema sugulastel. Tõsi see oli, tema ema ja isa olid suured võlurid, kellel polnud teda aega õpetada, sest nemad juhtisid kogu seda riiki.

Ühel päeval aga tuli lapsele külla tema õde, kes töötas Võluloomaaias. Tal oli parajasti just puhkus ning ta pakkus hea meelega end Zilenat aitama. Uskumatu see oli, aga õe õpetuste järgi läks kõik lausa suurepäraselt. Kahe aasta pärast töötas ta juba Tähtsate Asjade Lahendajate Majas. Eks igaüks leiab endale oma õpetaja, keda ta mõistab kõige paremini. Zilenal oli selleks inimeseks (võluriks) tema oma õde.