Enne revolutsiooni oli
Prantsusmaal absolutistlik valitsemisviis. 1789 aastani valitses kuningas
parlamendist ja konstitutsioonist juhindumata. Vaatamata riigi rahakoti kehvale
seisule kulutati hiigelsummasid õukondlikule luksusele, sõdadele ja
valitsemisele. Riigi suurte kulutuste taandamiseks hakati makse tõstma.
Tolleaegsest 3-seisuselisest ühiskonnast maksis makse kolmas seisus, kuhu
kuulusid talupoegade ja linnarahva kõrval ka nii pankurid, kaupmehed, arstid
kui ka advokaadid.
Inimeste sissetulekust läks üle
60% erinevatele maksudele ning seetõttu halvenes rahva majanduslik olukord.
Selle kõrval levis kolmanda seisuse rikkamate seas kodanlus ning nad tahtsid
esimese seisuse vaimulike ja teise seisuse aadlikega võrdseid poliitilisi
õigusi. Lisaks ei olnud talupojad vaatamata oma isiklikule vabadusele rahul oma
suurte koormistega.
Riigisisesed ühiskondlikud,
poliitilised, rahanduslikud ja majanduslikud pinged viisid väljapääsmatu
rahandusliku olukorrani ning 1789. aasta 5. mail kogunesid Versailles’sse üle
175 aasta kokku generaalstaadid. Kuid ka nende seas olid suured vastuolud, sest
kolmas seisus nõudis uut hääletussüsteemi. Vastuolude pärast lahkusid kolmanda
seisuse saadikud generaalstaatide hulgast ning moodustasid Rahvuskogu. See pidi
olema kogu rahva vaieldamatu esindusorgan.
Peale seda ühinesid Rahvuskoguga
mõned aadlikud ja vaimulikud, kes koos Rahvuskoguga moodustasid Asutava Kogu.
Selle ülesanne oli koostada põhiseadus, mis pidi olema uue riigikorra aluseks.
Koos asutava kogu moodustamisega kasvas kogu riigis poliitiline aktiivsus.
Ühiskondlikele pingetele andsid
hoogu 1787 ja 1788 aasta ikaldused, mille toimel toiduainete hinnad
kahekordistusid. Peagi moodustati rahvuskaart, mis vallutas 14. juulil 1789.
aastal Bastille’i kindluse. See kindlus
oli prantsuse kuningavõimu sümbol ja 14. juulist sai hiljem Prantsusmaa
rahvuspüha. Selle, 14. juuli, sündmusega algaski revolutsioon.
Monarhiavastased ideed hakkasid
levima üle Prantsusmaa ning kuningat sunniti kinnitama Asutava Kogu õigust anda
välja seadusi ja lasta kodanikukaitsel tegutseda. Seejärel kaotati seisuslikud
eesõigused ja talupojad vabastati teotööst. Paljud aadlikud lahkusid
Prantsusmaalt ning kirikumaade ja lahkunud aadlike maade müümisega üritati
riigi võlakoormat vähendada. Vähe sellest, et seisuslikud eesõigused kaotati,
hävitati varsti ka aadliseisus. See võrdsustas ühiskonda veelgi.
Asutav Kogu võttis vastu „Inimese
ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koostati Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni
eeskujul. Ka esimene põhiseadus sisaldas palju võrdõiguslikke ja valgustatud
põhimõtteid. Sellega kehtestati võimude lahusus, kus kuningale kuulus
täidesaatev võim ja kohtule kohtuvõim. Kuna põhiseaduse vastuvõtuga lõpetas
Asutav Kogu oma tegevuse, sai uueks keskseks riigivõimuorganiks seadusandliku
võimu eeskostja Seadusandlik Korpus, kuhu valiti 745 saadikut. Nende seas olid
2 aktiivset ning äärmuslikku poliitilist jõudu. Ühed nendest, jakobiinid,
pooldasid revolutsiooni jätku. Teised seevastu olid monarhia pooldajad. Nende
vahele mahtus veel määratlemata osa – soo. Nad olid kord ühe kord teise äärmuse
toetajad.
Kuningavõimu pooldajate hulk aga
vähenes monarhiavastaste ideede järjest suurema leviku tõttu. Selle tulemusena
vallutati 1792 kuningaloss ning riigipea pandi koos perega vangi. Temast tehti
kodanik nimega Louis Capet. Sellega saigi kuningavõim kukutatud.
Kuna riik vajas uut
esindusorganit hakati ette valmistama uut rahvaesinduskogu. See moodustati ja
kuulutati Rahvuskonvendiks. Rahvuskonvendi ülesandeks sai uue põhiseaduse välja
töötamine ning kuna monarhia pooldajate tegevus hääbus kuulutas Rahvuskonvent
22. septembril 1792 Prantsusmaa vabariigiks.
Rahvuskonvent muutus
monarhiavastaseks. Jakobiinide hulgas tekkisid aga lahkhelid, sest
juhtpositsioonil olnud žirondiinid tahtsid revolutsiooni lõpetada, jakobiinid
seevastu seda süvendada. Selliste vastuolude tulemusel lahkusid žirondiinid
jakobiinide hulgast ja moodustasid Rahvuskonvendis omaette poliitilise üksuse.
Kuninga saatuse küsimus tekitas
endiselt probleemi. Jakobiinid nõudsid kuninga hukkamist riigi reetmise pärast.
Enne avalikku hukkamist otsustati kuninga saatus hääletuste teel.
Tulemusena hukati kuningas 1 häälelise
vastuseisuga 21. jaanuaril 1793 giljotineerimise teel.
Sisepoliitiline olukord aga
pingestus veel. Kõikide poliitiliste probleemide lahendamiseks loodi
Rahvapäästekomitee. Selle juhiks sai Danton. Rahvapäästekomitee pidi tagama
riigi kaitse. Rahulolematus aga aina kasvas ning jakobiinid ässitasid rahvast
žirondiinide vastu, mille tagajärjel nad ka võimult eemaldati. Poliitilise elu
juhiks said jakobiinid. Keerulistes poliitilistes oludes koostati uus
põhiseadus, millega Prantsusmaast pidi saama jagamatu vabariik. See jäi aga
vastu võtmata, sest revolutsioon vajas päästmist.
Päästmine seisnes kehtestatud
diktatuuris, millega seoses hukati üks populaarsemaid revolutsiooni juhte –
Jean Paul Marat. Uueks juhiks sai Robespierre. Tema kätte koondus kiirelt
piiramatu võim. Sellega algas ka poliitiliste vastaste sihikindel hävitamine.
Kõik, kes julgesid revolutsiooni vastu olla hukati, tavaliselt giljotineerimise
läbi. Enamik 40 tuhandest ohvrist kuulusid lihtrahva hulka, kuid isegi endine
kuninganna Marie Antoinette hukati.
Samal ajal olid isegi sellise terroripoliitika
ajal jakobiinide seas vastuolud, millega seoses saadeti giljotiini alla ka
Danton, kelle kuldsed sõnad: „Robespierre, sa tuled mulle järele!”, tekitasid
Rahvuskonvendis aktiivse vastasseisu Robespierre vastu. Rahvale tundus, et
jakobiinide valitsemine ei ole neile kergendust toonud. Seepärast arreteeriti
ja hukati kiirelt nii Robespierre kui ka tema lähim toetajaskond. Diktatuur
hävis palju kiiremini kui see tekkis.
Nüüd hakkas revolutsioon hääbuma.
Palju jakobiine ja nende pooldajaid giljotineeriti. Seejärel võttis
Rahvuskonvent vastu uue põhiseaduse, milles sätestati, et Prantsusmaa jääb
vabariigiks ning seadusandlik võim jääb Seadusandlikule Korpusele, kuid viimane
valis täidesaatva võimu eesotsa uue valitsuse – Direktooriumi. See koosnes uusrikastest,
kes polnud oma varanduse nimel nõus monarhiat taastama. Direktoorium ei leidnud
küll poolehoidu rahva seas, kuid kukutamiskatsedki olid esialgu edutud.
Rahulolematus ei vaibunud ja
kuningavõimu pooldajate tegevus muutus järjest hoogsamaks. Nad lootsid ka abi
teistelt Euroopa riikidelt, et monarhia taastada. Isegi rojalistide mässukatse
maha surunud Napoleon Bonaparte kogus kuulsust. Sellest väikeaadli päritolu
mehest sai 1799 garnisoni ülem. Oma auahnuse ja võimujanuga valmistas ta ette riigipöörde,
mille tulemusena hõivasid tema ustavad väed seadusandliku võimu hoone.
Sunniviisiliselt võeti vastu otsus Direktooriumi laialisaatmise kohta.
Napoleonist sai 1 kolmest konsulist, kes täidesaatva võimu ametikohad hõivasid.
Selle riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, kuid nüüd hakkas Napoleon
püüdlema ainuvalitsemise poole.
Vaieldamatult on see revolutsioon
suurim maailma ajaloos. Selle väga vägivaldse, terrorirohke ja ohvriterohke
käiguga suudeti muuta palju:
Revolutsiooni ajal oli terve
Euroopa revolutsioonihirmu all, sest valitsejad kartsid, et revolutsioon
laieneb nende riikidesse. Seetõttu moodustati Prantsusmaa vastu liite ja
alustasid koalitsioonisõdadega, sest nad olid huvitatud rohkem revolutsiooni
mahasurumisest, kui selle laienemisest. Alguses saatis revolutsioonilist
Prantsusmaad ebaedu, sest samal ajal toimusid rojalistide mässud ja
revolutsioonilised sõjad. Nende suurenemise käigus suutis Prantsusmaa enda alla
haarata Madalmaad, Saksamaa ja Itaalia. Vallutuste ajal sõdis Prantsusmaa lisaks
selliste suurte riikidega nagu Venemaa, Türgi, Inglismaa ja Preisimaa. Edu tuli
sõdades eelkõige võimekate väejuhtide ja rahvustunde arvelt. Kuna suured
Euroopa osad langesid Prantsusmaa kätte annab see tõestust, et
revolutsioonilised sõjad olid arenenud vallutussõdadeks.
Järgnenud konsulaadiajastul
süvenesid vallutussõjad Napoleoni juhtimisel. Prantsusmaa sattus seetõttu
vastasseisu kogu Euroopaga, aktiivsemalt Inglismaa, Venemaa ja Saksamaaga.
Inglismaast sõltus väga suures osas Prantsusmaa majandus. Sealt tuli suur osa
kaupadest. Kui Napoleon ei saanud Inglismaast väevõimuga jagu kehtestas ta
Inglismaaga kontinentaalblokaadi – Inglismaaga kaubitsemine oli keelatud. See
tõi aga Prantsusmaale kaasa suure majanduskriisi. Inglismaad see väga ei
mõjutanud.
Enamus Euroopa riikidest sõltus
Prantsusmaast liitlasena, vasallina või vallutuste kaudu. Siiski oli ka
sõltumatuid riike nagu Inglismaa, Rootsi, Türgi ja Portugal. Vallutuste käigus
sai Prantsusmaa endale hiigelalad kogu kontinendist. Nagu öeldakse, et süües
kasvab isu kasvas ka Napoleoni võimu- ja võidujanu ning ta oma hiigelarmeega
vastu Venemaale, vaatamata sõlmitud Tilsiti rahust, millega Ida-Euroopa kuulus
Venemaa huviorbiiti. See oli tegelikult vastuastumine oma saatusel, sest igal
asjal on algus ja lõpp ning iga inimese hiilgaval edul on tagasilöögid. Seda
tõestas Venemaal alanud kaotustega purustatud Napoleoni elukäik, vaatamata
sellele, et ta oli väga võimukas väejuht, tark riigipea ja lühikest kasvu
suurkuju. Kuid nagu teada on läbi ajaloo suutnud venelaste armeed selle
võimsuse tõttu purustada ainult mongolid.
Ajaloos on olnud eelnevaltki sõdu
armastuse, võimu ning väärikuse pärast. Seda tavaliselt kuningate vahel. Ma ei
ole siiani kohanud ajaloosündmust, kus rahvas oma isamaa nimel on nii palju üle
elanud ja ohvriks toonud. Vabadus on inimesi juhtinud riigist riiki, külast
külla või jõeorust teise jõeorgu, kõik ikka selleks, et leida parem elu.
Vabadusejanu on kõigutanud nii mõndagi sõdade kaalukausil. Suur Prantsuse
revolutsioon näitab, et kui rahvas pole rahul oma riigiga on tal kõikvõimsad
käed, mis kujundavad kõike. Revolutsiooni käigus kukutati ju kuningavõim,
purustati diktatuur ja taandati vallutusjuhte.
Kasutatud kirjandus:
Õpilase entsüklopeedia.
Uusaeg- ajaloo õpik 8. klassile
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/prantsuse.htm