Sümfoonia

17. saj. nimetati sümfooniaks (sinfonia) eelkõige lühikest sissejuhatavat instrumentaalosa vokaalteoses, aga ka kontsertlikku vokaalteost.

Sümfoonia on ...
 4-osaline instrumentaalteos sümfooniaorkestrile
ülesehituselt sonaaditsükkel
I osa - sonaat-allegro vormis
II osa - aeglane
III osa - tants
IV osa – kiire

Rajaja oli F. J. Haydn.

Sõna "sümfoonia" tuleb vanakreeka keelest ning tähendab lihtsalt "koos kõlamist". Igast pillide kooskõlast võibki sündida sümfoonia. 18. sajandil kujunesid muusikas, eriti instrumentaalmuusikas välja erinevad vormid. Hakati kasutama teistsuguseid väljendusvahendeid. Kuid muusika muutus reglementeeritumaks ning hakkas järgima reegleid teoste loomisel. See oli veidi vastuolus vaba muusika loomisega, sest mõnikord ei saanud helilooja teha uut ja teistest tugevasti erinevat teost, mis tal meeles mõlkus, sest tuli järgida reegleid. Sellepärast tuli hakata looma muusikateoseid, mis oli kirjutatud üldtunnustatud reeglite järgi ning see võimaldas ka kõrgema taseme poole pürgimist.. 1750-ndad on tuntud ka uute instrumentaalžanrite tekkega. 18.sajandi lõpuks oli sümfoonia omandanud kuju, mida me tavaliselt nimetame "klassikaliseks". Vorm oli laienenud neljale osale: esimene kiiretempoline osa, teine, lüürilise või traagilise karakteriga aeglane osa; kolmas - tantsuline osa, enamasti menuett; ja neljandaks kerge ja kiire finaal.

Klassikalise sümfoonia pikkuseks oli enamasti 15 kuni 20 minutit.Seevastu Beethoveni II sümfoonia vältab juba 30 minutit ning tema III sümfoonia on ligi tunnipikkune teos. Oma viimases, IX sümfoonias nägi Beethoven, et orkestrist üksi ei piisa tunnete väljendamiseks ja pani sümfoonia triumfeerivas lõpuosas koori laulma Schilleri oodi "Rõõmule".

Et sümfoonia arenes pikkuse ja keerukuse suunas, kirjutasid hilisemad heliloojad neid üha vähem ja vähem. Kui Haydn lõi 104 ja Mozart 41 sümfooniat, siis Beethoveni üheksast sümfooniast rohkem suutsid kirja panna vaid vähesed hilisematest heliloojatest.

Berlioz astus julge sammu edasi, viies oma "Fantastilise sümfooniaga" sümfooniažanrisse julgustava alge. Siit jäi vaid lühike samm sümfooniliste poeemideni.

Suurima mahu saavutas sümfoonia Mahleri loomingus, seda nii pikkuselt kui mängijate arvult. Enamik Mahleri teostest kestab üle tunni. Vastukaaluks sellisele ülepakkumisele püüdis Sibelius sümfooniasse jätta vaid olulisema. 1924. aastal loodud VII sümfoonias on ta juba kõik neli klassikalise sümfoonia osa põiminud üheks heliliseks tervikuks. Hilisemad heliloojad on sageli eelistanud oma ideede teostamisel sümfooniat kui väga paindlikku žanri.

Pärast aastatepikkusi otsinguid loovad mõned nüüdisheliloojadki taas klassikalises vormis sümfooniaid. Süngeid ennustusi eirates elab sümfoonia edasi ning tema käsi käib endiselt hästi.

Et orkestris on palju pille ja erinevaid kõlavärve, on sümfoonia võimalused suurejoonelisemad kui sonaadi puhul. Heliloojad saavad luua suuremaid kontraste ja eredamalt väljendada oma muusikalisi mõtteid.
Sümfoonia on ulatuslikum kui teised sonaaditsüklid, kirjandusliikidest saab teda võrrelda romaaniga. See on muusikažanr, mis nõuab heliloojalt küpsust ja sisukust. Klassikalise sümfoonia rajaja oli F. J. Haydn. Tema poolt alustatut viis edasi W. A. Mozart. Esimesi dramaatilisi sümfooniaid komponeeris L. van  Beethoven. Palju on kirjutanud sümfooniaid ka romantikud (F. Schubert, J. Brahms, J, Sibelius, P. Tšaikovski, D.  Šostakovitš, S. Prokofjev, A. Bruckner jt.)  Eesti autoritest  on autoriteks A. Kapp, H. Eller, E. Tubin, L. Sumera

Sümfooniatel ei ole pealkirju, kuigi kuulajad neid vahel ise on andnud.
19. ja 20. sajandi heliloojad ei ole enam alati kinni pidanud klassikalise sümfoonia reeglitest tempode, vormi ja osade arvu suhtes. Kohtab ka autorite poolt pealkirjastatud sümfooniaid ning selliseid teoseid, kus orkestriga on liidetud koor ja vokaalsolistid.

Keelpillikvartett

Keelpillikvartetti kuulub 4 pilli: I viiul, II viiul, vioola ja tšello.

Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Tal on varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalia meistrid Amati, Guarneri ja Stradivari.

Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea - tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab viiuli keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad  heliseksid õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse häälestamiseks. Keelpillikvartetis on kaks viiulit, I viiul mängib sagedamini soolosid.

Vioola (nimeks ka alt) on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandist. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga.

Tšello  on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, ent kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello väga populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tšello XVII sajandil kuulsalt itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tšello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha.