ALEKSANDR SOLŽENITSÕN

1918

Aleksandr Solženitsõn sündis 11. detsembril 1918 aastal Kislovodskis Põhja-Kaukasuses. Ta õppis Rostovis Doni ääres füüsikat ja matemaatikat. Pärast ülikooli lõpetamist õpetas Solženitsõn 1941. aasta suvel füüsikat ühes linnalähedases koolis, ent võeti sügisel Punaarmeesse. Ta oli suurtükiväeohvitser, kui 1945. aastal vahistati ning mõisteti kaheksaks aastaks töölaagrisse. Kuni 1953. aastani peeti teda kinni paranduslikes ning erirežiimiga laagrites, siis saadeti Kasahstani asumisele. Seal õpetas ta külakoolis füüsikat ja astronoomiat ning hakkas kirjutama. Asumisest vabastamise järel 1956. aastal oli Aleksandr Solženitsõn viis aastat õpetaja ühes Rjazani keskkoolis. Jutustus “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, mis nägi Hruštšovi nõusolekul trükivalgust ajakirjas “Novyi Mir”, esimene sunnitöölaagri kirjeldus nõukogude kirjandusest, äratas 1962. aastal ülemailmset tähelepanu. Aleksandr Solženitsõn loobus õpetaja elukutsest, et täielikult pühenduda kirjutamisele. Poliitilise kursimuutuse tagajärjel sagenesid vaenulikud arvustused omal maal. Alates 1966. aastast ei saanud ta oma teoseid Nõukogude Liidus enam avaldada. Mõlemad autobiograafilised romaanid “Vähktõvekorpus” ja “Esimeses ringis” ilmusid esialgu Itaalias ning Saksamaal ning tõid talle rahvusvahelise tunnustuse. 1969. aastal heideti ta Kirjanike Liidust välja. Aasta hiljem pälvis ta Nobeli kirjanduspreemia, teda ei lastud aga isiklikult auhinda vastu võtma minna. Alates 1963. aastast viibis Aleksandr Solženitsõn korduvalt Eestis. Tartumaal Vasulas valmis trükiks tema kolmeköitelise suurteose «Gulagi arhipelaag» käsikiri. Selle nõukogude paranduslikku laagrit dokumentaalselt kujutava teose käsikiri viis 1974. aastal kodakondsusest ilmajätmise ning Nõukogude Liidust väljasaatmiseni. Alates 1976. aastast elas Aleksandr Solženitsõn USA-s ja jätkas muu hulgas tööd ajaloolise romaanitsükliga Vene revolutsioonist “Punane ratas”, mille esimene osa “Neljateistkümnenda aasta august” oli ilmunud juba 1971 aastal Pariisis. Pärast selle romaani ümbertöötamist ilmusid kuni 1991. aastani köited “Kuueteistkümnenda aasta november” ja “Seitsmeteistkümnenda aasta märts”. Siinkohal katkestas Aleksandr Solženitsõn 20-osalisena kavandatud teose kirjutamise. 1990. aastate alguses ta samm-sammult rehabiliteeriti. Pärast kahtkümmend pagulasaastat pöördus ta 1994. aastal kodumaale tagasi. Viimasena ilmus 1998. aastal raamat “Rusudes Venemaa”.

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*Maailma kirjanikke

* http://www.nobelpreis.org/Literatur/images/solzhenitsyn.jpg