SOKRATES

EESSÕNA

Tuntumat nime kui Sokrates filosoofia ajaloos vist ei leidugi.

Juba antiikajal muutus ta inimeste silmis tarkuse kehastuseks, targa ideaalkujuks, kellele tõde on elust kallim.

Sellegipärast näib, et filosoofia ajaloos pole saladuslikumat filosoofi kui Sokrates. Asi on selles, et Sokrates ei jätnud meile kirjalikke töid. Meie teadmised tema elust ja õpetusest pärinevad peaasjalikult tema õpilaste ja sõprade või siis ideoloogiliste vastaste teostest ning ka hilisemate autorite, näiteks Aristotelese kirjatöödest. Kõik nad käsitlesid Sokratest omamoodi. Ja seepärast on väga raske jõuda selgusele, milline oli tõeline, ajalooline Sokrates.

Suhtumine Sokratesse oli eri aegadel erinev, sageli lausa vastupidine. Ühed ta kaasaegseist nägid temas ohtlikku jumalasalgajat ning mõistsid ta surma, teised pidasid süüdistust jumalasalgamises alusetuks ning kirjeldasid Sokratest sügavalt religioosse inimesena.

Kas pole võimalik öelda, et kõik, mis temast nagu igast teisestki ajaloolisest isikust on kirjutatud ja tulevikus kirjutatakse, veelgi üldisemalt aga, et kõik, mis mingi möödunud või praeguse ajaloolise sündmuse kohta on kirjutatud ja kirjutatakse, pole midagi rohkemat kui asjasthuvitatud-eelarvamuslikud hinnangud ning erapoolikult subjektiivsed tõlgendused, mis asuvad teatavate filosoofiliste, kõlbeliste jm. eesmärkide ning ühiskondlik-poliitiliste ülesannete teenistuses? Ühesõnaga, kas leidub siin tõde? Kas tõde on võimalik? Mida pidada tõeks?

1.Sokratese isiksus

Sokrates tõmbas endale tähelepanu peaaegu kõigega: välimuse ja eluviisiga, tegevuse ja õpetusega. Teda võis kohata turuväljakul, relvategija, puusepa või kingsepa töökojas, gümnaasiumeis ja palestrais, ühesõnaga, peaaegu igal pool, kus ta sai inimestega suhelda ja vestelda.

Erinevalt tasulistest tarkuseõpetajatest, kes toretsevates rõivastes ringi uhkeldasid, rõivastus Sokrates alati tagasihoidlikult ning käis sageli paljajalu. Sokrates oli võrdlemisi inetu: ta oli väikest kasvu ja jässakas, rippuva kõhuga ja lühikese kaelaga, kiilaspäine, suure pea ja hiiglasliku kumera laubaga mees. Muljet inetust välimusest ei suutnud leevendada isegi ta väärikas kõnnak. Sokratese nina oli lame ja ülespidine, ninasõõrmed olid laiad ja puhevil, huuled meelad ja paksud, nägu punsunud, silmad olid pungis ja peale selle oli tal pidev harjumus vaadata veidi altkulmu. Kokkuvõetult, Sokratese välimus rääkis vastu kõigile kreeklaste ettekujutlustele ilust, oli neile otsekui pilkeks, nende karikatuuriks. Ent see inimene, kel oli niivõrd ebameeldiv välimus, oli võluv isiksus.

Talle ei olnud üldsegi tähtis, kas inimene on ilus või mitte – te ei kujutlenudki, kui ükskõik see talle oli. Kõiki neid väärtusi, mida inimesed ülistavad ei pidanud ta millekski, arvates, et ka me ise ei kujuta endast mitte midagi, kuid ta ei rääkinud sellest, vaid teeskles kogu oma elu lihtsameelset ning narritas inimesi.

Sokrates oli oma käitumises ja kõnedes niivõrd omapärane, et ei muistsete ega praegu elavate inimeste seast ole võimalik leida kedagi, kes temaga kas või ligikaudu sarnaneks.

2.Sokratese õpetus

2.1.Filosoofia Sokratese käsitluses

Sokrates kasutas, ehkki vastumeelselt, omapärast eksperimenti, mis seisnes selles, et tuli “järele katsuda” (elenchein) iseennast ja teisi, neid, keda peetakse tarkadeks ja mingil alal asjatundjateks. Inimestega vesteldes sai Sokrates aru, et inimesed üksnes näivad targana, paljudele teistele ja iseäranis iseendale, tegelikult aga polegi nad targad. Ta märgib, et oma erialal on nad asjatundjad ning teavad palju kasulikku.

Orienteerumine esteetilistele probleemidele ja uus sisu, mille Sokrates andis mõistele “filosoofia”, määrasid tema suhtumise natuurfilosoofiasse, “kosmose” ja üldse välise looduse nähtuste tundmaõppimisse. Looduse uurimist pidas ta kasutuks tegevuseks sellepärast, et selle tunnetamine, “milliste seaduste järgi toimuvad taevased nähtused”, ei võimalda neid seadusi muuta ega ka loodusnähtusi luua, selliseid nagu “tuul, vihm, aastaajad jms.” Sokrates muide ei eitanud matemaatika, geomeetria, astronoomia, meditsiini ja teiste teaduste ainevaldkonda kuuluvate teadmiste kasulikkust ja hädavajalikkust (tõsi küll teatud piires). Ta soovitas vaid neist teadustest mitte liialt vaimustuda ning mitte pühendada neile kogu elu, jättes kõrvale mitmete teiste kasulike teaduste, see tähendab humanitaarteaduste, nagu me tänapäeval ütleme, tundma-õppimise.

Sokratese silmis on inimest käsitlevail teadustel tohutu eelis loodust käsitlevate teaduste ees. See eelis seisneb selles, et esimesed, õppides tundma inimest, annavad inimesele selle, mida ta kõige enam vajab – iseenda ja oma tegevuse tunnetamise, oma teotsemise programmi ja sihi määratluse, selge arusaamise sellest, mis on hea ja halb, ilus ja inetu, eksimine ja tõde.

2.2.Sokratese dialoog

Sokrates kasutas omapärast eksperimenti, mis seisnes enese ja teiste võrdlevas analüüsis, ehk täpsemini selles, et tuli “järele katsuda” iseennast ja teisi, neid, keda peetakse tarkadeks ja mingil alal asjatundjateks. Sokratese järgi seisneb inimlik tarkus selles, et mõistetakse oma teadmatust “tähtsaimates küsimustes”. Ja kui Püütia nimetas teda kõige targemaks inimeseks, siis üksnes sellepärast, et ta teab oma teadmatust, see tähendab “ta teab, et ta midagi ei tea”, sellal kui ülejäänud ei tunne oma teadmatust ja peavad ennast targaks.

Erinevalt entsüklopeediliselt haritud inimestest keskendas Sokrates oma tähelepanu inimestele ja inimeste käitumisele ning pidas neid probleeme filosoofia jaoks tähtsaimateks. Sellele vastavalt uuris Sokrates eelkõige eetilisi probleeme, neid, mis olid seotud sellega, “mis on vaga ja mis on jumalavallatu, mis on ilus ja mis inetu, mis on õiglane ja mis on ebaõiglane.”

Sokrates ei näinud erinevalt tolle aja konservatiivselt meelestatud inimestest ühiskonna ja selle vaimsete alustugede kindlustamise vahendit vaid inimlike tegemiste tunnetamises, inimese sisemaailma mõtestamises, inimese tegude ja käitumise “algaluse” otsimises. Sokratese arvates ei saa filosoofiks nimetada inimest, kellel on küll teadmisi ja tarkust, kuid kellel, kui otsustada tema eluviisi järgi puudub voorus. Sokrates kinnitab: “Ja igasugune teadmine ilma õigluse ning teiste voorusteta on ta kelmus, mitte aga tarkus.”

Niisiis on Sokratese järgi tõelise filosoofia ja tõelise filosoofi üheks eristavaks tunnuseks teadmise ja vooruse ühtsuse tunnistamine. Ja mitte ainult tunnistamine, vaid ka püüd seda ühtsust elus realiseerida. Filosoofia ei taandu Sokratese käsitluses ainult puhtteoreetilisele tegevusele, vaid temas sisaldub ka praktiline tegevus. Lähtudes sellest, et filosoof on see, kes oma filosoofiat teostab. Hakkas Sokrates, nagu juba öeldud, “iseennast ja teisi” järele katsuma. Peamiseks “järelekatsumise” vahendiks valis ta dialoogi- elava vestluse, probleemide uurimise meetodi, mis kasutab küsimusi ja vastuseid. See fakt, et Sokrates ei jätnud järele oma õpetuse kirjalikku esitust, on niisama tähelepanuväärne nagu tema filosofeerimise vormgi- dialoog, mis eeldab vestlejate vahetut kontakti, ühist tõeotsimist. Sokratese filosoofilise tegevuse vormiks olid dialoogid- vestlused ja vaidlused. Elu ilma dialoogideta, arutluseta ja uurimiseta pidas ta mõttetuks. Sokrates räägib, et kirja pandud teos ei suuda edasi anda tõelist dialoogi ega asendada, ning teos muutub isegi takistuseks, mis ei lase inimestel suhelda: raamatult ei saa küsida, nagu saab küsida elavalt inimeselt, ja kui küsidagi, siis vastab ta üht ja sedasama. Dialoog, see on “teadja inimese tõeline, elav ja hingestatud kõne”, kirjasõna aga üksnes jäljendab dialoogi. Elav sõna nõuab lühidust, selgust, ja täpsust, mis kõik on kirjasõnas küll soovitav, kuid mitte alati saavutatav. Mitte mingisugune kirjasõna, samuti aga ka teised kommunikatsioonivahendid ei suuda asendada Sõna, mis tähendab Dialoogi, Suhtlemist, Inimest. Väljaspool tõelist dialoogi pole Sokratese järgi ka tõelist tarkust, võimalikud on vaid näivtarkus ja paljuteadmine. Sokrateslikus dialoogis esineb iga vestleja teistega võrdsena. See kehtib ka siis, kui üks dialoogist osavõtjaist on õpetaja, teine aga õpilane. Õppeprotsessis on esimesel aktiivne, teisel passiivne roll ning õpetamine ise toimub õpetaja autoriteedi ülevõimu õhkkonnas. Sokratese käsitlusele õpetaja ja õpilase suhetest on sellised ettekujutused täiesti võõrad.

Sokrateslikus dialoogis on kaks isikut, kelle jaoks tõde ja teadmised pole mitte valmis kujul ette antud, vaid kujutavad endast probleemi ning eeldavad otsingut. Ainus, millele ta pretendeeris, oli anda õpetust kunstis pidada dialoogi, mille käigus kaasvestleja, vastates esitatud küsimustele, avaldas oma seisukohti ja ilmutas seejuures oma teadmisi või siis, vastupidi, teadmatust. Sokratese kasutatud “paljastamise” eesmärgiks oli orienteerida vestluskaaslast enesetunnetamisele, oma sisemaailma avastamisele. Seda küsimuste-vastuste (dialektilist) kunsti võrdles te oma ema Phainarete ämmaemandakunstiga ning ristiski selle naljatamisi “maieutikaks”. Sokratese maieutika seadis vestluskaaslase sageli täbarasse olukorda, sundis teda iseendale vastu rääkima, pani ta hämmelduma ning ajas segadusse. Pole imestada, et Sokratest ei võrreldud mitte ainult sileeniga, saatür Marsyasega, vaid ka elektriraiga ja kiiniga.

Sõnades “…ma ei tea mitte midagi… Ja siiski tahan ma koos sinuga järele mõelda ja uurida…” peitubki kogu Sokrates, tema filosoofia peaaegu täielik “vormel”, kogu ta tõeotsimise paatos. Ta oli kindel, et teadmatus, täpsemalt teadmine oma teadmatusest, lõppude lõpuks saab teadmiseks. Sokrates oli filosoof ning ta mõtles. Mõtles, lähtudes oma teadmatuse teadvustamisest, vormi poolest skeptilisest teesist “ma tean, et ma midagi ei tea”. Ta pani mõtted käärima, ei andnud rahu kaaskodanikele ning kutsus esile nende rahulolematust. Saab mõistetavaks, miks Sokrates oma kaitsekõnes võrdleb ennast kiiniga, ateenlasi aga hobusega, kes on küll suur ja uhke, ent samas ka rammus ning laisaks jäänud ja selle tõttu vajab, et teda kihutaks tagant mingi kiin.

Püüdkem selgusele jõuda selle küllaltki ootamatu hinnangu suhtes, mis Sokrates annab ateenlastele. Sokrates ei seadnud kahtluse alla ateenlaste ettevõtlikkust ja aktiivsust selles, mis puutub materiaalsete hüvede hankimisse, riigi sõjalise võimsuse tugevdamisse, uute territooriumide vallutamisse ning kolooniate rajamisse. Ta ei jäänud rahule Ateena riigitegelastega, sest nood olid suunanud rahva energia polise välispidise võimsuse tugevdamisele ning polnud hoolt kandnud selle eest, et

“kodanikud paremaks saaksid”. Sellisele kujutlusele vastavalt tegi ta oma õpetuse ja kogu oma tegevuse põhisisuks eetiliste küsimuste uurimise,

arvates, et kuni selgesti ei teadvustata, mis on hea ja mis on halb, seni ei päästa ühiskonda ja riiki lagunemisest ja hukkumisest mitte mingisugune kogus laevu ega mitte mingisugused kindlusmüürid.

2.3. Sokratese dialektika

Termin “dialektika” pärineb sõnast dialegomai ja selle tähenduseks on “kõnelen”, “vestlen”, “arutan” ning tähistas enamasti dialoogipidamise kunsti, kunsti vaielda ja argumenteerida. Tõe leidmises nägi Sokrates peamist kriteeriumi, mis eristab dialektikat kui “arutlemiskunsti”, eristikast kui vaidlemiskunstist, sõnalise agooni, see tähendab sõnalise võistluse pidamisest. Sokratese arvates on filosoofia positiivsed ülesanded eristikale võõrad ning eristika pole filosoofia vääriline. Muutes inimest “igasuguse sõna ja otsustuste vihkajaks”, on ta hävitav ja hukutav, sest “pole suuremat häda kui vihkamine sõna vastu”. Sokrates pidas dialektikuks seda, kes “oskab esitada küsimusi ning anda vastuseid”.

A:Määratlus. Sokratese käsitluses on dialektika mõistete uurimise meetod, täpsete määratluste kindlakstegemise viis. Täpsete määratluste andmiseks jagas Sokrates mõisted klassideks ja liikideks, pidades peale teoreetiliste eesmärkide silmas ka praktilisi. Sokrates oli veendunud, et mõistusega inimene, “jaotades teoorias ja praktikas esemed liikidesse”, võib sellise meetodiga eristada head kurjast, valida hea ning olla ülimalt kõlbeline, õnnelik ning dialektikavõimeline. Sokratesele oli dialektika, tõe avastamise viis küsimuste-vastuste abil, eelkõige eetiliste mõistete määratlemise meetodiks, see tähendab meetodiks, mille abil leida antud mõistes tema olemust väljendavaid üldisi ja olulisi tunnuseid.

Ehkki õigluse uurimine ei vii positiivse tulemuseni, on vestluse käigus siiski tehtud katse tegusid klassifitseerida ja hinnata neid vaadeldava eetika mõiste valgusel. Lisaks on uurimine näidanud, et ühte ja sedasama tegu ei saa möönduseta pidada kas siis õiglaseks või ebaõiglaseks, sest me hindame tegu paratamatult mingis kindlas suhtes, aja ja kohaga seotud tingimustest lähtudes. Eetika mõisted pole Sokratesele mitte tinglikud, nominaalsed terminid niisama nominaalsete eetiliste ilmingute tähistamiseks, nagu järeldus sofistide õpetusest, vaid vastupidi, terminid, mis peegeldavad antud vooruses objektiivselt eksisteerivat ühtset, üldist ja samast.

Üldiste määratluste andmisel lähtus Sokrates igapäevases elu täheldatavatest (või siis kujuteldavatest) inimkäitumise juhtumeist. Mõiste määratlemine on, nagu Sokrates leiab, vaadeldava eseme olemuse määratlemine, see tähendab vaadeldavate nähtuste mitmekesisusest selle väljaeraldamine, mis neis on ühine, samane ja ühtne, siis järeldub, et olemus kujutab endast ühtsust paljususes, püsivat muutuvas ja samast erinevas. Oma ülesannet nägi Sokrates selles, et “juhtida” kaasvestleja nende mõistete sisu avamise teele, milliseid määratleja küll avaldab, ent nii ähmaselt ette kujutab, et pole võimeline andma neile täpset ja kõikehõlmavat määratlust. Ilmneb, et see viimane käib ka Sokratesel üle jõu. “Juurdejuhtimist” või “juurdeviimist” tähistatakse kreeka keeles terminiga epagoge .See on Sokratese “induktsioon”, tema “induktiivne arutlus”.

B:Induktsoon. Sokratese “induktsioon” on seesama mis “määratleminegi”, üksnes selle vahega, et induktsioon analüüsib ja võrdleb üksikuid voorusi ning teeb sel viisil kindlaks, mis neis on ühine ja üldine, määratlemine aga, lahendades sedasama ülesannet, eristab sellele lisaks soo- ja liigimõisteid ning seletab nende suhteid. Induktsiooni kui üksikuilt näidetelt üldistele määratlustele üleminekut kasutas Sokrates sageli. Ta juhtis oma kaas-vestlejat otsima seda, mis on eetilises mõttes üldine, sundides teda oma arvamust muutma ja määratlusi täpsustama.

Seejuures äratab tähelepanu vestlemistehnika, mida Sokrates, kes vestluskaaslase alatasa iseendale vastu rääkimas tabab, on virtuooslikult viimistletud, ning ka hoolega läbimõeldud näidete valik, mis ühel juhul võimaldab nähtavale tuua sarnasusi, teisel juhul aga erinevusi. Sokratese induktsioon ongi vooruste määratlemine sel teel, et üksikutes tegudes tehakse kindlaks neid ühendavad sarnasused ja neid eristavad erinevused.

C:Analoogia induktsioonis. Lähtudes ühtlasi sellest, et teadmised võimaldavad inimestel valida õige käitumisviisi - oma materiaalsete vahendite, vaimsete võimete ja füüsilise jõu, iseloomuomaduste ja kalduvuste õige kasutamise -, kõrvutas Sokrates edu ametitegevuses ja kordaminekut (õnne) kõlbelises käitumises. Teiste sõnadega, selle ühise ja sarnase, mis kaht tegevustüüpi ühendab, avastas Sokrates teadmises. See lubaski tal teha järelduse, et “teadmine on hüve, teadmatus aga pahe”. Sokrates oli analoogiaid, võrdlusi ja kõrvutamist kasutades üsnagi ettevaatlik: tuues esile vaadeldavate nähtuste sarnaseid jooni, ei unustanud ta ka nende erinevusi. Sokratese induktsioon taotleb eetika mõistete sisu avamist, inimeste “järelekatsumist”, inimeste eelarvamuslikke kõlbeliste kujutluste, eetiliste väärtuste ja normide “paljastamist”.

D:Hüpotees. Peale määratluse ja induktsiooni kasutas Sokrates dialektilise meetodi kujundamisel ka hüpoteese, esialgseid määratlusi. Sokrates käsitles hüpoteesi oletusena, mille abil saab võimalikuks igakülgne tõeotsimine, see tähendab selline probleemi analüüs, mis võimaldab ühelt poolt kontrollida eeldusest tulenevate järelduste tõesust, teiselt poolt aga muuta ja täpsustada vastavat oletust, asendada see kindlama ja usaldusväärsemaga. Ning seda seni, kuni leitakse rahuldav määratlus, usaldusväärne tõde.

Muidugi pole Sokratese hüpotees sama, mis hüpotees tänapäeva tähenduses. Esitatava hüpoteetilise seisukohatõesuse kriteeriumiks ei pidanud ta mitte hüpoteesi kontrollimist vastavate faktide ja eksperimentidega, nagu seda tehakse tänapäeva teaduses, vaid järjekindlust otsustustes ja vasturääkivuste puudumist üldiste määratluse otsimisel. Kuid üldiste määratluste otsingud jäid Sokratese poolt tulemusetuks.

E: Sokraetse iroonia ja skeptitsism.

Sokrates ironiseeris lakkamatult nii teiste kui ka iseenda üle. Tekib küsimus: kas “Sokratese iroonia” ei seostu tõe tunnetamise võimalikkuse skeptilise eitamisega? Sokratese dialektilist meetodit, tema dialoogipidamise ja üldiste määratluste otsimise viisi iseloomustab iroonia. Sokratese iroonia on varjatud pilge nende üle, kes endid “paljuteadjateks” kujutlevad. Sokratese irooniat, tema kommet üha küsida ja mitte ilmutada seejuures oma isiklikku seisukohta, võib Bruni eeskujul nimetada erotemaatiliseks (küsitlevaks) irooniaks.

Sokratese iroonia oli sihitud ka igasuguse pseudotõsiduse vastu, pimeda kummardamise vastu traditsiooni ja kõiksuguste võltsautoriteetide ees, kelle austamine polnud veenvate tõestustega põhjendatud. See ei olnud loobumine tähelepanuväärivaist ja tõsistest asjadest, vaid vastupidi, üleskutse tõepärasusele ja siirusele. Sokratese iroonia oli midagi rohkemat kui tavaline iroonia, selle eesmärgiks polnud mitte üksnes paljastamine ja hävitamine, vaid ka inimese aitamine, et ta võiks saada vabaks ja tõele avatuks, suutlikuks oma vaimset jõudu tegevusse rakendama.

Sokrates väidab ironiseerides, et äratab kaasvestlejas enesetunnetamise ja enesetäiustamise vajadust. Otsimine, see on Sokratesele intellektuaalse ärkveloleku seisund, otsingute puudumine aga on vaimse tukkumise ilmne tunnusmärk. Ning pole midagi ootamatut selles, et oma katseis leida üldisi eetilisi määratlusi, ei jõudnud Sokrates mitte mingite absoluutsete, lõplike tulemusteni. Sest otsinguil ju pole lõppu. Otsinguil pole lõppu ka Sokratese vestlustes.

Orienteerides enesetunnetamisele ja mõistlikkusele, ei sulgu Sokrates iseendasse, vaid läheb inimeste juurde, et jagada nendega oma mõtteid ja tundeid, kahtlusi ja lootusi.

3. Sokratese eetikaõpetus

3.1 “Tunneta iseennast”

Kõigi antiikaja mõtlejate seast tegi Sokrates enesetunnetusliku hoiaku oma õpetuse põhiosaks ja kogu oma tegevuse juhtmõtteks. Sokrates teatab: “Kes ennast tunneb, see tunneb ka seda mis on tema jaoks kasulik ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab ja mida mitte. Tegeldes sellega, mida ta tunneb, rahuldab ta oma vajadusi ja elab õnnelikult, ning mitte asudes selle kallale, mida ta ei tunne, ei tee ta vigu ning väldib õnnetusi. Tänu sellele suudab ta ka teiste inimeste väärtust määrata ning kasutades neidki, lõikab kasu ja hoiab end õnnetuste eest. Mitte mingid teadmised ega vilumused iseenesest ei taga veel heaolu ega tee inimest õnnelikuks: tehnilised ja muud teadmised on “kasulikud” (see tähendab saavad mõtte ja tähenduse) sõltuvalt hea ja kurja oimamisest. Veel enamgi, ka hea ja kurja teadmine pole Sokratese järgi tõeline hüve, kui see jääb vaid paljaks teadmiseks ega vii “hinge ravimisele” .Seega tähendab “Oima iseennast” Sokratesele hinge tunnistamist inimese juhtivaks algeks, üleskutset “hinge eest hoolitsemisele”, mõtestatud vaimsele elule, hingesuuruse kasvatamisele. Sokratese maieutika, mis oli orienteeritud enesemõistmisele, seadis eesmärgiks selle, et inimene teadvustaks oma autonoomsust, avastaks end mõistusliku ja kõlbelise olevusena. Sokratese maieutika, see on delphi “Oima iseennast” realiseerimisviis, meetod, mille abil kaasvestleja saab ühtse tõe, ühtse vooruse kaasotsijaks, ühesõnaga, kaasotsijaks üldiste määratluste otsingul.

Seega siis tähendab Sokratese “Oima iseennast” üldiste määratluste otsimist; see tähendab, et inimene otsib oma sisemaailma kui kõrgeimat väärtust, niisiis tähendab see hoolt oma hinge eest, oma sihi eest.

3.2 Sokratese “daimonion”.

Sokrates ei olnud inspireeritud selgeltnägija, innustunud prohvet ega ilmutuslik geenius. Kuid Sokratese isiksuses oli midagi sellist, mis tema kaasaegsete kujutluse järgi lähendas teda selgeltnägijale ja prohvetile, igal juhul midagi, mis lubas (ja lubab) temast kõnelda kui ainulaadsest isiksusest.

Sokratese fenomenaalsus seisnes selles, et temas olid ühendatud äärmiselt harva ühendatavad jooned – kirglik süda ja selge mõistus, teritatud meeled ja kaine mõtlemine, fanatism ja sallivus , fanaatiline andumus ideele, kogu oma elu allutamine sellele, ning võime mõista võõraid vaateid ja mõtteviise. Sokrates oli kehastunud analüütiline mõistus ühendatuna prohvetliku innustatusega, sulam kriitilisest mõtlemisest, uurija vabast hoiakust ja tulisest entusiasmist, mis piirnes müstilise ekstaasiga.

Sokratese daimonioni ratsionalistlikult, see tähendab isikliku südametunnistuse ja mõistuse hääle metafoorse tähistusena või allegoorilise väljendina terve mõistuse tähistamiseks. Asi on selles, et Sokratese daimonion tugineb irratsionaalsele usule jumalusse, arvamusele, et on olemas tugev side sisemise “hääle” ja väljaspool sõltumatult eksisteeriva jumaluse vahel. See asjaolu annab Sokratese daimonionile uue iseloomuliku joone, uue mõõtme, ning sunnib oletama, et daimonion on inimese hinges ja mõistuses, tema sisemaailmas peituva üleüldise (tõese ja objektiivse) alge omalaadne poolmütoloogiline, isiksustatud poolmetafoorne väljendus. Seepärast Sokrates mitte ainult ei teadvusta daimonioni olemasolu endas, vaid kujutleb teda ka elavalt ette, tunneb ja elab läbi kui kõrgemat reaalsust, jumalikku ilmutust. Siit sunnibki end peale järeldus Sokratese fenomeni, tema daimonioni suhtes: ehkki Sokrates ei suuda üleüldist väljendada sõnas, ratsionaalses määratluses, siiski tunneb ta, et otsitav üldmõiste on olemas. Seda, mida Sokratesel ei õnnestu väljendada sõnades ja mõistelises määratluses, tabab ta “jumaliku häälena”, mis kõlab temas eneses, lähtub tema hinge sügavusest, tema mõistusest ja südametunnistusest. See, mis hinges on “jumalik”, ongi Sokratese järgi daimonion.

Sokratese arvates vabastab inimeses olev “jumalik” inimese kõigest sellest, mis on subjektiivne, meelevaldne ja vale, egotsentriline, mööduv ja labane. Ta juhib inimese otsima üleüldist eetikaseadust, mille teadlik ja sundimatu järgimine tagabki nende sidemete tugevdamise, mis seovad inimest teiste inimestega nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus. Seega on inimene vaba üksnes sel määral, mil ta iseennast, oma jõudu ja võimeid tunneb ning omandatud teadmiste ja kogemuste põhjal on suuteline õiget valikut tegema.

3.3 “Voorus on teadmine.”

Sokrates, pidades voorusi teadmisaladeks, eitas hinge mõistusetu osa olemas-olu, ühtlasi aga ka kirge ja iseloomu. Pärast teda jaotas Platon hinge õigesti mõistuslikuks ja mõistusetuks osaks ning käsitas voorust vastavalt nendele osadele. Sokrates eitas vaoshoidmatuse ja tahtenõrkuse juhtumeid. Ta arvas, et oleks imelik, kui tõelist teadmist valdavat inimest võiks juhtida miski muu ja teda nagu orja siia ja sinna tirida. Sokrates seega eitas seda teesi ja ütles, et sel juhul on vaoshoidmatus võimatu, sest mitte keegi, kel on teadmine, ei hakka heale vastu tegutsema, ning võib teha seda üksnes teadmatusest.

Oma arutlustes voorustest kui teadmistest võttis Sokrates lähtealuseks ja põhieelduseks mõistuse kui põhitunnuse, mis eristab inimest loomast ning üldse kõigist elusolendeist. Sellest eeldusest tuleneb täiesti loogiliselt järeldus, et inimene seab tänu mõistusele enda ette teatud eesmärke ja ülesandeid; omandatud teadmistele ja vilumustele tuginedes püüab ta oma kavatsusi teostada; mida täielikumad on inimese teadmised ja mida kõrgem on tema kvalifikatsioon, seda edukamalt lahendab ta oma ülesandeid ja seda paremini rahuldab ta oma vajadusi. Sokrates arvates, et üksnes teadmine võimaldab inimesel tema käsutuses olevaid vahendeid, näiteks rikkust ja tervist, mõistlikult kasutada heaolu ja õnne saavutamiseks. Siit lähtudes püstitas ta järgmise süllogismi. Rikkus ja tervis iseenesest pole ei hea (hüve) ega kuri. Nad saavad üheks või teiseks sõltuvalt teadmisest või võhiklusest. Järelikult on teadmine hea (hüve, agathon),teadmatus aga halb (pahe, kakon) . Sokratese järgi on eetiline teadmine kõikehõlmava iseloomuga, olles teadmine sellest, milles seisneb õnn, ning määrates õige käitumis- ja üldse teguviisi valiku õnne saavutamiseks.

Sokratese argumentatsioon paistab silma rafineerituse ja ülemäärase keerukuse poolest, seepärast tuleb seda jälgida mõnevõrra üksikasjalikumalt, et avastada tema nõrku kohti. Ta märgib, et ehkki mõned halvad teod on meeldivad, peavad siiski kõik neid halbadeks, hoolimata nende poolt põhjustatavast vahetust naudingust, sest nende tegudega seotud hilisemad kannatused ja piinad ületavad neis peituvad naudingud. Sokrates ei pea võimalikuks, et inimene, kes head tunneb, seda ebakindlate naudingute tõttu tegemata jätaks.

Ühtlasi tuleb märkida, et Sokrates, pöörates tähelepanu naudingu ja kannatuse kvantiteedile, jätab tagaplaanile naudingu hetkelisuse või kestvuse ajas. Tegelikult rajaneb Sokratese argumentatsioon kogu oma keerukuse juures lihtsal ja selgel kaalutlusel, et enne kui midagi otsustada ja ette võtta, on vaja kõigepealt järele mõelda ja valik teha. Sokratese arvates ei hakka keegi vaidlema selle vastu, et heaolu küsimus on teo “õige” valiku küsimus. Õige valik aga sõltub teadmisest. Seega sõltub õitseng ehk heaolu teadmisest.

Sokratese argumentatsioon avaldab muljet. Oma sisendava jõu ammutab see argumentatsioon mõistest “valik”. Selle mõiste kasutamist tuleb pidada muistse filosoofi suureks saavutuseks. Tõepoolest, kui eetika põhimõisteks on hea ja kuri ning kui sellega seoses on moraali ja kõlbluse keskseks küsimuseks küsimus valikust, siis saab teadmise roll käitumises, millele Sokrates esimesena tähelepanu osutas, esmajärgulise tähtsuse. Sokrates oli veendunud, et inimese käitumises “pole mitte midagi tugevamat kui teadmine, see võtab alati ja kõiges võimust nii naudingute kui ka kõige muu üle”. Selle põhjal ta oletas, et “need, kes eksivad valikus naudingu ja kannatuse vahel, see tähendab hea ja kurja vahel, eksivad teadmise vähesuse tõttu”, täpsemalt, vähese “mõõtmiskunsti teadmise” tõttu. Nähes eksliku tegevuse allikat teadmise puudumises, tuli ta mõistagi järeldusele, et “naudingule järeleandmine”, see tähendab tahtenõrkuse ilmutamine, pole midagi muud kui “suurim teadmatus”. Niisiis võib Sokratese järgi teha järelduse, et halbu tegusid tehakse võhikluse, häid aga teadmise tõttu, et voorus on teadmine, pahelisus aga võhiklikkus.

Sokratese sõnade järgi ei “ei püüdle keegi vabatahtlikult kurja poole või selle poole, mida keegi kurjaks peab”, sest “pole inimese loomuses vabatahtlikult soovida hea asemel seda, mida ta halvaks peab. Inimloomus on selline, et kõik inimesed tahavad olla õnnelikud ning ei leidu inimest, kes enesele õnnetust sooviks. Sokrates püüdis tõestada, et kõlbelises käitumises kaasneb teadmisega sellest, mis on hea, paratamatult ka soov head teha. Filosoof oli veendunud, et eksisteerib vastavus soovi ja teadmise vahel, täpsemalt: tema jaoks sisaldas see, et head tuntakse, endas ka seda, et head tahetakse ja valitakse. Tema jaoks polnud eetiline teadmine mitte lihtsalt teooria, hea ja halva teoreetiline käsitamine, vaid ka kõlbelis-tahteline soov teha head ja vältida kurja. Esitades omapärase eetilise teadmise kontseptsiooni, tuli ta järeldusele, et kõigis vabatahtlikes tegevustes on hea tundmine hädavajalik ja piisav tingimus selleks, et head teha. Ühtlasi ta oletas et tõeline eetiline teadmine on võimeline ületama kuristikku, mis mõtet tegevusest lahutab, on suuteline likvideerima piiri selle vahel, mis on ja mida peab.

3.4 “Mitte keegi ei tee kurja tahtlikult.”

Sokrates arvas, et ükski tarkadest meestest ei pea võimalikuks seda, et ükskõik milline inimene võiks omal tahtel eksida või saata korda häbiväärseid ja halbu tegusid; nad teavad hästi, et kõik, kes teevad midagi häbiväärset ja halba, teevad seda tahtmatult. “Menosis” kinnitatakse umbes sedasama, üksnes selle vahega, et kontekstis silmaspeetav sõna kakon (halbus, häda) mängitakse välja kahes tähenduses, või täpsemini, nähtavasti selleks, et aruteldavat probleemi teatavate raamidega piirata, minnakse mööda erinevusest “soovima halba iseendale” ja “soovima halba teistele” vahel.

Neist erinevustest üle libisedes Sokrates tõestab, et mitte keegi ei soovi iseendale halba ja mitte keegi ei taotle ettekavatsetult halba, sest selline soov või püüdlus oleks kindel vahend selleks, et õnnetuks saada. Õnnetuks saada aga ei taha keegi. Seega siis tuleb arvata, et “need, kes ei tea, mis on halb, ei taotle mitte halba, vaid seda, mis näib neile hea olevat”. Lihtsamalt öeldes, iga inimene, kes subjektiivselt taotleb head (hüvet), võib pidada heaks seda, mis objektiivselt on halb.

Sokrates kinnitab uuesti, et “ebaõiglaselt toimida on ohtlikum kui ebaõigluse all kannatada, ja et inimene ei pea mitte näima hea, nii isiklikes kui ka ühiskondlikes asjus, ja selle eest tulebki elus kõige enam hoolt kanda”.

4. Sokratese teleoloogia

Sokrates eemaldus traditsioonilisest religioonist. Usk jumalate hoolitsusse inimeste eest polnud selline nagu lihtsate inimeste usk, kes arvavad, et jumalad üht teavad, teist aga mitte. Sokrates oli veendunud, et jumalad teavad kõike – nii sõnu, tegusid kui ka salajasi mõtteid, et nad viibivad kõikjal juures ning annavad inimestele näpunäiteid kõigi inimlike asjade kohta. Seega siis on mõningane alus ka filosoofi vastu esitatud süüdistusel, et ta ei tunnusta riigi ja rahva poolt austatavaid jumalaid. Mõningane seepärast, et oma iseloomult ratsionalistlikku teoloogiat arendades ei jõudnud Sokrates rahvausu täieliku eitamiseni. Pealegi ei vältinud ta tavakohaseid religioosseid kombetalitusi ega põlanud ennustusi ja oraakleid.

See, mida Sokrates “jumaluseks” (jumalaks ja jumalaks) nimetas, assotsieerus rahva religioossete-mütoloogiliste kujutlustega jumalaist ja jumalast ning isegi sisaldas nende kujutluste elemente (surematus, igavesus, kõikvõimsus), kuid polnud neile taandav. Erinevalt rahvausu mütoloogilistest kujudest polnud Sokratese jumalal individuaalset nägu ega oma nime. Sokratese jumal oli isikustamata maailmamõistus, üleinimlik tarkus, üksikud jumalad aga, kellest ta rääkis, olid tema jaoks selle universaalse mõistuse ilmingud ehk avaldusvormid. Jumalas kui ülimas mõistuses nägi Sokrates maailmakorra allikat ja maailma valitsevat jõudu. Seepärast, ütles ta, on rumal oletada, et maailmas “pole midagi mõistlikku”; sest kui nii arvata, siis peaksime me tema arvates minema veel kaugemale ning oletama, et meie mõistus sattus tühisesse mateeria osakesse – see tähendab meisse, meie kehadesse – “mingi õnneliku juhuse läbi”, sellal kui “kogu maailm, hiiglaslik ja piiritu oma paljususes…on nii harmooniliselt korrastatud tänu mingile mõistusetusele”.

Sokrates arutluste loogika järgi ei saa olla võimalik, et inimesel, kes on maailma kui terviku osa, oleks mõistus olemas, sellal kui maailmal, väljaspool mida inimene on mõeldamatu, mõistlik alge puuduks. On ju maailm kosmos, see tähendab harmooniline ja mõistuspäraselt organiseeritud maailmakord, mitte aga mõttetu korratus ja meeletu kaos.

Sokrates oli antiikaja (“paganlik”) filosoof-idealist, panteist ja ratsionalist, mitte aga keskaegne spiritualist ja kristlik teoloog, kelle jaoks inimene kui jumala looming ja puhtvaimne olend ei olnud sellest maailmast. Seades hoole hinge pärast ülemaks kui hoolitsuse keha eest ning rõhutades ideaalse prioriteeti materiaalse ees, vaatles Sokrates siiski inimese olemist tihedas ühtsuses kosmosega. Sellest ühtsusest lähtudes pidas ta võimalikuks näha analoogiat inimese ja maailma vahel, otsustada maailma üle analoogia põhjal inimesega. Nii tuli ta selle põhjal, et

inimesel on keha ja hing, järeldusele, et maailm tervikuna ei koosne materiaalsetest asjadest, vaid ka üleüldisest mõistusest-hingest. Sellele vastavalt oli inimese piiratud ja ebatäiusliku mõistuse ning tema niisama piiratud ja ebatäiusliku keha olemasolu Sokratese silmis tunnistuseks täiusliku maailmamõistuse ja kauneima kosmilise keha olemasolust.

Veelgi enam, Sokrates arvas, et inimene, vaatamata oma ebatäiuslikkusele võrrelduna grandioosse kosmose ja kõikjale tungiva kosmilise mõistuse-jumalaga, on erinevalt loomadest ja teistest elusolenditest erilises ja lähedases seoses jumalaga, universaalse mõistusega, ja nimelt selles mõttes, et nii nagu inimese nähtamatu hing juhib tema nähtavat keha ja määrab tema käitumist, nii ka nähtamatu jumal, nähtamatu üleüldine mõistus juhib nähtavaid füüsikalisi protsesse ning hoiab alal suurepärast maailmakorda.

Ent tundes, et analoogia piiratud inimese ja piiritu maailma vahel on nõrk (või vähemasti mitteküllaldane) argument maailmamõistuse olemasolu kinnituseks, osutas Xenophoni Sokrates kõikjal täheldatavale otstarbekohasusele kui ümberlükkamatule tõendile, et ühtne maailmakord oma vastandite harmooniaga pole mitte pimeda juhuse, vaid ühtse ja üleüldise mõistuse, targa demiurgi (sophos demiurgos) kätetöö. Sokrates osutas ka enesesäilitamisinstinktile, kõikidele elusolenditele omasele soojätkamistungile ja vanemate armastusele oma laste vastu kui tõendeile mõistusliku alge olemasolust maailmas. Inimese vertikaalasendis, tema võimes rääkida ja arutleda ja, mis peaasi, asjaolus, et talle on antud hing, nägi Sokrates hämmastavat näidet jumalikust ettehooldest ja inimese privilegeeritud seisundist maailmas.

Sokrates seletas kõike maailmas toimuvat mehhaaniliste põhjustega (õhu, vee, eetri ja muude tegurite vastastikuse toimega), mida sõna õiges tähenduses ei saa nimetada mitte põhjuseks, vaid üksnes hädavajalikeks tingimusteks. Sokratesele oli selge, et nähtavat asjade korda looduse pimedate jõudude kätetööks kuulutades lõhub Anaxagoras kogu tema eetikaõpetuse ülesehituse, kogu ta filosoofilise süsteemi. Tõepoolest, kui Anaxagorase Mõistusel pole mingit maailma juhtivat rolli, kui maailmas tegelikult ei olegi mõistlikku ja head alget, mis oleks kõrgeim eetiline eesmärk ja kõrgeim eetiline ideaal, siis, arutles Sokrates, muutuks üleliigseks ka inimese põhiline ülesanne – enesetunnetamine ja hool hinge eest. Üleliigseks muutuks ka inimese peamine siht – olla mõistuslik ja hea elusolend.

Sokratese teoloogia on kooskõlas tema ideega, et inimese olemasolu mõte seisneb intellektuaalses ja eetilises täiustumises; tema usuga, et ta inimpahede paljastaja ja vooruse kasvataja missioon on jumala tahe; tema veendumusega, et moraalset rahuldust tuleb otsida moraalses käitumises endas, sest “hea inimesega ei juhtu mitte midagi halba eluajal ega pärast surma, ja jumalad ei lakka hoolitsemast tema asjade pärast”.

Sokrates uskus isikulisse surematusse, teised oletavad, et hinge surematuse küsimuses jäi filosoof skeptikuks. Peamiseks argumendiks, mis räägib selle kasuks, et Sokrates hinge surematusse uskus, on see koht Platoni “Phaidonist”, kus Kriton Sokrateselt küsib: “Aga kuidas me peame sind matma?” (See tähendab kas matma või põletama?) “Kuidas soovite,” vastas Sokrates, “muidugi kui te suudate mind tabada ja ma teie eest põgenema ei pääse.”

Seda tõlgendatakse järgmiselt: Sokrates, kes praegusel hetkel vestleb sõpradega ja käimasolevas diskussioonis mitmesuguseid argumente esitab, ei ole too inimene, keda ta sõbrad varsti näevad surnud kehana. Hing elab üle keha surma. Hing mitte ainult et seisab kehast kõrgemal, vaid ka erineb kehast samavõrd, nagu igavene erineb ajutisest. Sellest vaatepunktist on Sokratese usk hinge surematusse kooskõlas tema kujutlusega hingest kui jumalikust, nähtamatust ja kehatust olemusest, mis määrab inimese tõelise Mina, tema isiksuse. See tähendab, et keha surmaga eraldub hing kõigest materiaalsest, kõigest, mis on muutuv ja kaduv, see tähendab kõigest sellest, mis allub füüsika seadustele, ning läheb üle teise, ideaalsesse maailma, igaviku maailma.

Pole välistatud, et Sokrates lootis, et hing on surematu, või vähemasti soovis, et hing elaks üle keha surma. Vihjet sellele võib näha tema ütluses, et “jumalad ei lakka hoolitsemast” heade inimeste saatuse eest ei nende eluajal ega ka pärast nende surma. Teiste sõnadega, kui Sokrates uskus, et õiglaste inimeste hinged on jumala kätes, siis ei saanud ta oletada, et keha surmaga sureb ka hing. Sokrates rõhutas vankumatult vaid üht: hinge eest on vaja ühtmoodi hoolt kanda nii sel juhul, kui me teaksime, et me ta järgmisel päeval kaotame, kui ka sel juhul, kui me teaksime, et ta on igavene. Nagu ütles Sokrates: “Kuid juba ongi aeg siit minna, minul – et surra, teil – et elada, kumb neist aga parem on, see pole ilmne mitte kellelegi peale jumala.”

KIRJANDUS:

1. “Sokrates” - sari “Suuri mõtlejaid” F.Kessidi 1987

2. “Filosoofia ajaloo lühiülevaade” 1947

3. “Suuri mõtlejaid” T.Künnapas 1992

4. “Filosoofia ajalugu” E.Saarinen 1996