1. Shakespeare`i elu

Kuulus näitekirjanik William Shakespeare sündis 1564. aastal 23. aprillil Stratford–upon–AvonisWarwickshire`i krahvkonnas. See väike linn paiknes elava kaubatee ääres. Seal elas kõigest kaks tuhat inimest.

Shakespeare` ide perekonnas oli kaheksa last, kellest kolm surid juba lapsepõlves. William oli pere kolmas laps ja ühtlasi ka vanim poeg. Tema õe ja kolme venna kohta on säilinud mõningaid andmeid. Richard elas kogu oma elu Stratford–upon–Avonis ja suri vallalisena kolmekümne üheksaselt. Gilbert oli puidukaupmees. Joan abiellus William Hartiga, kes oli mütsitegija. Kõige noorem vend Edmund töötas hiljem koos oma vanima vennaga.

William Shakespeare õppis kodulinna grammatikakoolis, kus pöörati suurt tähelepanu ladina keelele. Alustati põhitõdede omandamisega, hiljem töötati raskemate tekstidega. Põhiteemaks olid kuulsa rooma kõnemehe Cicero teosed. Õpilastel tuli ka tsitaate inglise keelest ladina keelde tõlkida või vastupidi. Vanemad õpilased pidid rääkima ainult ladina keeles, neile oli emakeele kasutamine keelatud. Tolleaegsele õpetusele tuginedes sunniti õpilasi kümneid ja sadu lehekülgi teksti pähe õppima. Kuigi see õpetus võib tunduda kurnav ja piinav, oli sellel ka suur osa Shakespeare`i kujunemisel. Dramaturg sai grammatikakoolist treenitud mälu ja hulganisti ladinakeelseid tsitaate, mida ta ka oma teostes kasutas.

1582. aastal abiellus William endast kaheksa aastat vanema Anne Hathawayga, kes oli pärit rikkast perest, Shottery külast. Nende perekondade vahelised suhted olid head. 1583. aasta mais sündis paaril tütar Susanna. Vähem kui kahe aasta jooksul sündisid veel kaksikud poeg Hamnet ja tütar Judith. Laste nimedel on kindlasti mingisugune seotus Shakespeare`i teoste „Hamleti” ja „Juuditiga”. Kahekümne ühe aastaselt oli William juba suure perekonna pea. Ta kandis nende eest hoolt terve oma elu.

Esimene tutvus teatriga toimus Shakespeare`il siis, kui ta oli üheksateist aastane. Kuninganna Elizabeth pidi katku tõttu lahkuma ja peatus mõnda aega Kenilworthi lossis. Selle auks korraldati suurejooneline pidu, kus esitati ka etendus veepantomiimiga. Enne enese tõelist sidumist teatriga tutvus ta ka rändtruppidega.

1593. aastal astus Shakespeare Lord Chamberlain`s Men (1603. aastast King`s Men) truppi, mis oli osaühistu ja kus kuulus juhtiv koht näitlejatele. Etenduste sissetulekud jagati omavahel võrdselt. Peale omandi ühendas neid ka loomingulise püüdluse ühtsus. Trupp eksisteeris kakskümmend aastat.

1595–1596. aastal elas Shakespeare koos perekonnaga Püha Helena kiriku piirkonnas. Hiljem saatis ta naise koos lastega tagasi kodulinna Stratfordi, asudes ise elama Londoni eeslinna. Sinna jäi ta kuni aastani 1598.

4. mail 1597. aastal ostis Shakespeare Stratfordis suure kivimaja. Ta hakkas kapitaalremonti teostama. Samal ajal taotles ta ka aadlivappi, et võimaldada pojale ühiskonnas kõrgemat positsiooni. See palve rahuldati ja vapp omistati Shakespeare`i isale, sest too oli suguvõsa vanim mees.

Ootamatult suri noorim poeg Hamnet. Ta maeti 11. augustil 1596. aastal. See oli Shakespeare`ile raske läbielamine ning kajastus ka tema teostes „Kuningas John” ja „Hamlet”.

1599. aastal panid kõik trupi näitlejad rahad kokku ja ehitasid uue teatrihoone. Ühel päeval võeti „Teatri” hoone koost lahti ja veeti teisele platsile. Uuele teatrile pandi nimeks „Gloobus” („The Globe”). See paiknes Thamesi parempoolsel kaldal. 1599/1600 oli hoone valmis esimesteks etteasteteks. Etendusid kolm Shakespeare`i näidendit: tragöödia „Julius Caesar” ja komöödiad „Nagu teile meeldib” ja „Kaheteistkümnes öö”.

8. septembril 1601 maeti dramaturgi isa. 24. märtsil 1603 suri kuninganna Elizabeth. Samal aastal puhkes katkuepideemia ja paljud teatrid suleti.

1608. aastast alates mängiti Shakespeare´i teoseid ka talle endale kuuluvas teatris „Blackfiarsis”. See tagas kõigile truppi kuuluvatele liikmetele lisateenistuse. Selsamal aastal suri ka näitekirjaniku ema.

Neljakümne kaheselt otsustas dramaturg teatrist lahkuda. Ta oli seda pikalt ette valmistanud, kogunud vara ja ostnud avara maja. Viimased aastad kodulinnas olid sündmusterikkad. 1614. aastal toimus ränk tulekahju ja hakkasid levima jutud tema suguvõsa kohta. Judith esitas ootamatult soovi abielluda noorema mehega.

Shakespeare`i tervis oli halb ja ta suri 23. aprillil 1616. aastal. Mõnede allikate kohaselt oli ta eelmisel õhtul sõpradega ohtralt alkoholi tarbinud. Ta maeti Stratfordi kiriku altari kõrvale.

2. Shakespeare´i looming

2.1. Komöödiad

Komöödiad olid varaseimad teosed näitekirjaniku loomingus. Need olid elurõõmsad, lüürilistest varjunditest rikkad. Ta lähtus tihti itaalia renessansi novellide populaarsetest tegevusliinidest. Taustana kasutas Shakespeare loodust, mis elustas armastust. Just nimelt armastus oli dramaturgi komöödiates tähtsaim teema.

Shakespeare kui humanist õigustab noorte inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vastandades sellele mitmesuguseid ühiskondlikke eelarvamusi, norme ja keelde. Armastajad moodustavad komöödia lüürilise osa ning nalja, naeru ja huumori allikaiks on enamasti madalamast soost tegelased, näiteks talupojad või teenrid. Samasuguseid jooni võib leida itaalia teatrist commedia dell´ arte. Naljas on suur osa vaimukal intriigil, kus on tähtis ka juhuse osakaal, ja saatusel.

Dramaturgi komöödiates leidub väga tõsiseid sotsiaalseid ja eetilisi motiive ning tagurlike maailmavaadete eitamist. Siiski ei suutnud need teosed küündida sellise elumõistmise sügavuseni, nagu tragöödiad seda tegid.

Osa komöödiaid on kirjutatud ka renessansiaegses Itaalias tekkinud žanris, nn. maskimängu žanris. Nime on see saanud värvikate dekoratsioonide ja fantastiliste detailide küllusest. Tegevustik on põimunud muusika ja tantsuga. Sellest hakkasid hiljem arenema uued lavažanrid operett ja ooper.

Üks kõige populaarsemaid komöödiaid Shakespeare`i loomingus on „Tõrksa taltsutus”. Selle dramaatiline pinge lähtub kahe tugeva tegelaskuju kokkupõrkest. Katharina on põikpäine ja riiakas, aga samas ka suure kaasavaraga. Petruccio on temperamentne, humoorikas ja teotahteline inimene. Petruccio otsustab Katharina taltsutada. See tal ka õnnestub ja kahe keevalise iseloomu jõuproovis sünnib tugev armastus.

Kõige poeetilisem komöödia dramaturgi loomingus on „Suveöö unenägu”. Armuintriig, mis areneb looduses, seob Kreeka kangelasi, noori armastajaid, rahvausundist pärit haldjaid ja näitekirjaniku kaasaega kuuluvaid käsitöölisi. Shakespeare kujutab müüti Pyramuse ja Thisbe õnnetust armastusest läbi pilamise. Tänu kobakäpast haldjale läheb kõik vastupidi ja armuvad valed inimesed. Fantaasia on lennukas ja ülemeelik, kuid siiski sünnivad sellest reaalsed inimsuhted. Shakespeare arvates on tundeelu teejuhid mõistus ja hea tahe, mitte tormakad pursked.

„Windsori lõbusate naiste” olustik ja tüübid lähtuvad nn. „vana lõbusa Inglismaa” elust. Peategelane Falstaff, kes on aadlimehest elunautija, luiskaja ja teravmeelitseja, on saanud väga tuntuks. Komöödia koosneb tema kelmuste päevavalgele toomisest.

Komöödia „Veneetsia kaupmees” on tõsisema tundepõhjaga. Aegmuatu on see eelkõige Shylocki monumentaalse tegelaskuju tõttu. Ta on küll ahne ja julm, aga Shakespeare näitab teda ka rassistlike ühiskonnasuhete ja suhtumiste ohvrina. Shylock oli juudist liigkasuvõtja. Temale on vastandatud kaupmees Antonio, tema sõber Bassanio ja tolle armastatu Portia. Ebaõnnestumiste tõttu jääb Abtonio maksujõuetuna Shylocki meelevalda. Portia teravmeelsus päästab olukorra. Shakespeare laseb selles komöödias sõprusel ja armastusel võidutseda rahavõimu üle.

2.2. Ajalookroonikad

Samaaegselt komöödiatega kirjutas dramaturg ka suure näidenditsükli Inglismaa ajaloost ehk nn. ajalookroonikad. Ta toetus neis peamiselt Holinshedi ajalooliste kroonikate materjalile ja paistis silma ajaloolis olustiku kujutamise konkreetsusega.

Keskne teema oli võim ja sellega kaasnevad probleemid. Näidenditsüklis peegeldab ta Inglismaa ajalugu alates hilisest keskajast läbi Saja–aastase sõja sündmuste kuni tema enda lähiminevikuni välja. Shakespeare näitab ägedat ja julma võimuvõitlust maa ülikute vahel, taustaks Inglismaa järkjärguline rahvuslik–riiklik tõus ja Tudorite dünastia võimuletulek 15. sajandi lõpul. Neis näidendites, kus on kujutatud Inglismaa konflikti Prantsusmaaga, rõhutab ta ka patriootilisi ideid.

Ajalookroonikaid: „Henry VIII”, „Henry VI”, „Henry V”, „Henry IV”, „Richard II”, „Richard III”, „Kuningas John”.

Kuigi näidendite pealkirjad viitavad kuningatele, ei kuulu ajalookroonikate kõige kuulsam tegelaskuju siiski nende hulka. Kuulsaimaks võib pidada sir John Falstaffi, kes esines kaheosalises näidendis „Henry IV”. Ta oli prints Henry (hilisem Henry V) hooldaja ja seltsiline. Falstaffi karakter oli mitmepalgeline. Ta oli tulvil kavalusi ja vempe ega suutnud vastu panna maistele ihadele ja kiusatustele. Teda saatis ropendaja ja liiderdaja kuulsus. Samas hoovas temast renessanslikku elujanu, nooruslikku rõõmsameelsust, vaimukust, nalja ja elutarkust. Tema pahede all peitus truu süda ja inimlikkus.

2.3. Tragöödiad

17. sajandi esimesel aastakümnel saavutas Shakespeare oma loomingu kõrgtaseme. Sel ajal kirjutas valmis tragöödiad, mis on läinud suurteostena maailmakirjanduse ajalukku. Igaühes neist tõuseb esile võimsa individuaalsusega tegelaskuju, mis sarnaneb müüdile.

Tragöödiates seob Shakespeare üksikinimese saatuse tihedalt ühiskonnaga, peegeldas sügavalt uusaja esimest suurt kriisi, näitas nii selle põhjusi kui tagajärgi. Kuulsamate tegelaste individuaalsus rajaneb põhiliselt filosoofilisel vastuolul.

Kõigile on tuntud näidend „Romeo ja Julia” — tragöödia, kus kurva lõpplahenduse tingib saatuslik eksitus. Selle süžee on laenatud Itaalia renessansikirjaniku Bandello novellist.

„Romeost ja Juliast” on saanud armastuse müüt tänu tegelaskujude kirglikkusele, siirusele ja nende individuaalsusele. Võrreldes järgnevate tragöödiatega, leiab sellest rohkem huumorit, mis esialgu sündmuste traagilisust mahendavad..

Romeo ja Julia õnnetu surm ja selle inimlik traagika vapustab Montecchi ja Capuletti vaenutsevaid perekondi sügavalt, äratab neis kaastunde ja toob viimaks kaasa leppimise. Shakespeare näitab tülitsemise mõttetust ja selle äärmuslikke tagajärgi. Selles teoses võidab armastus egoismi.

„Othello” on Shakespeare`i üks terviklikumaid ja haaravamaid teoseid ning on ajalukku läinud klassikalise armukadeduse teosena. Selles sünnib konflikt nii puhtisiklikult kui renessansiajastu rassistlikest eelarvamustest.

Othello on tark, avara silmaringiga inimene, kes on elanud sõjameheelu ja rännanud kaugeil mail. Tegudes on ta julge ja otsekohene. Naise Desdemonaga ühendab teda puhas usalduslik armastus.

Salakaval Jago süstib Othellosse armukadedust ja kahtlust, pannes ta oma naises, kes on tegelikult süütu, kahtlema. Jago teeb seda enda naha päästmiseks. Othello mõrvab oma naise ning saab alles hiljem teada, et tema kahtlused olid alusetud. Järgneb kättemaks.

„Kuningas Lear” näitab keskaegse Britannia Leari õnneut looga, kuidas võib inimest piumestada ja võõrandada ning kapriise ja ülekohut sünnitada. Kuningal lastakse oma elusaatuse najal veenduda, et kõik, mida ta enne kõrgelt hinnanud oli, oli tegelikult võlts ja mäda. Ta ei oska mõista inimesi ega rahva häda. Vanemad tütred Goneril ja Regan saavad teeskluse abil isa poolehoiu osaliseks. Nende noorim õde Cordelia armastab isa siiralt, aga teenib vaid põlgust. Lear annab oma kuningriigi vanematele tütardele ja taipab alles pärast seda oma saatuslikku eksitust. Ta hüljatakse tütarde poolt ja ta satub viletsusse ning saab tunda nii suurnike julmust kui kehvikute viletsust.

„Macbeth” erineb teistest tragöödiatest oma negatiivse peategelase tõttu. Tegevus toimub Šotimaal. Macbeth usub nõidade ennustusi, kes ütlevad, et ta saab kuningaks ja oma võimuahne naise poolt õhutatuna tapab kuninga. Temast saab uus kuningas, kuni ta lõpuks troonilt kukutatakse. Leedi Macbeth läheb hulluks ja sureb.

Shakespeare on kirjutanud ka antiiksest ainestikust lähtuvaid tragöödiaid: „Antonius ja Kleopatra”, „Timon Ateenast”, „Coriolanus”, „Julius Caesar”.

Kõige kuulsamaks näidendiks dramaturgi loomingus on tragöödia „Hamlet”. Loo algallikaks oli keskaegse taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticuse ladina keeles kirjutatud kroonika „Taanlaste teod”. See on ainus teos, mis toob algusest peale sisse surma teema.

Põhimotiiv on nimikangelase kättemaks tema isa mõrvarile, kes on tema onu Claudius ja kõhklused. Hamleti isa vaim ütleb talle, kuidas ta hukkus: tolle vend Claudius valas talle mürki kõrva. Hamlet asub asja lähemalt uurima. Täielikult saab ta oma küsimustele vastused siis, kui ta korraldab näitemängu, milles mängitakse maha stseen kuninga mõrvamisest. Jälgides oma onu reageeringut, on Hamletile kõik selge.

Hamlet on vastuoludes ka oma emaga, kes tema arust liiga ruttu pärast oma eelmise mehe surma uuesti abiellus. Hamleti enda armastus leiab huku. Pärast seda, kui Hamlet tapab eksikombel Ophelia isa Poloniuse, keda ta pidas kardina taga olevaks salakuulajaks, läheb Ophelia hulluks. Ta hakkab laulma lilledest ja käib ringi justkui uimas. Pole täpselt teada, kas ta upub või uputab end, aga oma otsa leiab ta veest.

Claudius üritab printsist vabaneda ja saadab ta Inglismaale. Ta annab kaasa kirja, milles seisab, et Hamlet tuleb kohe tappa, kui ta Inglismaale pärale jõuab. Hamlet aga läheb tagasi koju, üllatades Claudiust. Tema reeturlikud „sõbrad” saavad hukka. Ainsaks tõeliseks sõbraks võib pidada Horatiot. Teised pidasid hullu teesklevat Hamletit vaimuhaigeks. Hamlet teeskles hullu seetõttu, et see olek võimaldas tal kõike öelda ja teha, ilma et ta oleks pidanud otsima oma tegudele mõistlikku põhjendust või nende kohta aru andma.

Hamlet teab, et ta peab paratamatult hukkuma. Claudius korraldab võitluse tema ja Laertese vahel. Laertes oli Ophelia vend ja ihales kättemaksu, sest pidas Hamletit süüdlaseks isa ja õe hukkumises. Claudius laseb Laertese mõõga mürgitada. Kokkuvõttes surevad mõlemad noormehed. Hamleti ema Gertrud joob mürgitatud veini ja hukkub samuti. Hukkub ka „peasüüdlane” Claudius. Ellu jääb ainsana Hamleti ustav sõber Horatio. Ta tahab samuti endalt elu võtta, aga Hamlet keelitab teda, ise samal ajal hinge vaakudes. Nimikangelase sooviks jääb, et Horatio räägiks kõigile, mis päriselt juhtus.

2.4. Tragikomöödiad

Shakespeare`i viimased näidendid on ühendatud muinasloolisuse ja konflikte mahendava idülliga. Kuna neis sisaldub nii tragöödia kui komöödia elemente, ona neid nimetatud tragikomöödiateks. Harmoonilised ja õilsad inimsuhted võidavad kurja. Suurt rolli mängib juhus.

Temaatika piirdus enamasti intiimse armuintriigiga, kuid dramaturgi viimases näidendis „Torm”, mis on kirjutatud aastal 1611, on tunda kirjaniku kõrgloome mõtteavarust. Näidendeid: „Talvemuinasjutt”, „Cymbeline”.

„Tormi” peategelane on Milano hertsog Prospero, kes on pahelise venna poolt võimult kõrvaldatud. Ta tunneb looduse saladusi ja käsutab vaime. Prospero kehastab kõrgemat mõistust, mis korrastab elu ja suunab harmoonia poole. Negatiivset külge esindab võim, mis ajendab Prospero ja Napoli kuninga venda.

Prospero vastandiks on tema ori Caliban, kes on saarel elanud nõia metslasest poeg. Ta kehastab looduse ürgset metsikust, primitiivsust. Prospero liitlased on loodus ja targad loodusvaimud, nagu intelligentne Ariel.

Läbi kannatuste ja katsumuste hakkavad ka pahelised tegelased oma vigu mõistma. Prospero andestab neile ja ütleb lõpuks ka maagiast lahti, et pärast oma tütre pulmi tagasi tõmbuda ja lihtsurelikuna oma vanaduspäevad mööda saata.

2.5. Luule

Dramaturgia kõrval viljeles Shakespeare ka luulet. Tegelikult esineb luule jooni ka tema näidendites, mis on üpriski poeetilised. Shakespeare tegeles põhiliselt järgmiste žanritega: poeem ja sonett. Viimastes on tähtsal kohal renessansiaja nimese elujanu: armastus ja sõprus. Selles mõttes lähenes tema luule komöödiatele.

Sonett nr. 75

Sind vajab minu vaim kui toitu elu

või nagu vihmahoogu janus maa;

mind aina kiusab sinust mõlgutelu,

ei ihnsal unuda ta rikkus saa.

Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks

teeb meele näriv kartus varga ees;

kord sinuga ma üksi olla tahaks,

siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.

Kord sinu nägemise küllast joobun,

kord nälgin, unistades uuest peost;

ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,

kui nendel sinuga ei ole seost.

Nii päevast päeva paast ja priisk,

kord küllane, kord kasin on mu liisk.

Sonett nr. 66

Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,

sest näen, et teeneid tasub kerjasekk

ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,

ja truudusel on valevande plekk

ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb

ja neitsivoorusest on tehtud hatt

ja lollus arust targemaks end loeb

ja laitmatus on põlatum kui patt

ja kunsti kidakeelseks muudab võim

ja jõul on kaelas jõuetuse rang

ja ausust rumaluseks hüüab sõim

ja hea on kurja kütkes orjav vang.

Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,

kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.

Kokkuvõte

Shakespeare`i mõistmiseks ei piisa ainult referaadist. Selleks, et temast lõplikult aru saada, tuleks kõik tema teosed läbi lugeda. See referaat annab vaid väikese ülevaate tema loomingust ja elust, millest on vähe teada.

Shakespeare on viljelenud erinevaid näitekirjanduse žanreid, aga kõige tuntumad ja südamesse minevad on kindlasti tema kirjutatud tragöödiad. Komöödiad, mis on pärit tema sulest, on vaimukas ja peegeldavad tema kaasaega. Shakespeare on suutnud leida väga palju erinevaid vaatenurki elu üleskirjutamiseks, sest tema teosed pole paljalt väljamõeldised, neis on suur osa ka elul enesel.

Shakespeare`i teostes on väga tähtsal kohal juhus. Ka päriselus määrab näiliselt väike juhus tihti elutee käigu.

Shakespeare oli tähtis näitekirjanik omal ajal, millest annab tunnistust see, et pärast tema surma oli teatris mõõnaaeg, ning on seda ka tänapäeval. Ta on enammängitud dramaturge maailmas. Näitleja jaoks on mõne Shakespeare`i teose mängimine suur saavutus. Ka publik naudib seda. Shakespeare oli, on ja jääb, kuigi ta on juba ammu surnud. Tema teosed on alles ja selle läbi on ka osa temast olemas. Aga tema tõelist olemust ei ole võimalik näha. Midagi võib muidugi välja lugeda arvukatest teostest, aga tema hingesoppi piiluda enam ei õnnestu.

Kasutatud allikad

“Väliskirjandus”, K. Leht, O. Ojamaa, “Valgus” Tallinn 1977

“Maailmakirjandus”, koostanud Jüri Talvet, Tallinn “Koolibri” 1995

“Illustreeritud faktivaramu”, Dorling Kindersley, Dorling Kindersley Limited, London 1999; eesti keelde tõlkinud Mart Aru, Andre Help, Maarja Kangro, Lore Listra, Viktor Masing, Linda Poots, Ürge Reinsalu, Karel Zova, Ivar Veldre, Koolibri 2002

http://www.draamateater.ee/uus/index.php?lk=14&show=39   

http://ylejoe.parnu.ee/~taimi/luuletused.html 

http://www.shakespeare.ee/?lk=w.shakespeare

http://aphorismen-archiv.de/images/shakespeare.jpg

http://www.spacerad.com/mallakai/mural/images/Shakespeare.jpg 

http://www.bibliotecasvirtuales.com/biblioteca/guias/Analisisyarticulos/shakespeare.jpg