SADAMATE TAIMED JA LOOMAD

Sadamad moodustavad omapärase elukeskkonna. Siin elab mitmeid vastupidavaid loomaliike, kes on kohastunud inimeste lähedusega.

Mõõna ajal veeta jäävad alad ning puidust postidega kaid muudavad sadamad kaljujärsakute, soiste randade ja avamere asendajaks. Taimed kinnituvad vahusest veest läbi imbunud seinte külge, tõusulained uhuvad iga päev kaldale selgrootuid ning kalu.

LINNUD JA IMETAJAD

Vähesed helid on sadamate õhustikule nii tüüpilised nagu seda on pidev kajakate kisa. Sagedasim sadamates elutsev liik on hõbekajakas: siin leidub piisavalt kala, selgrootuid ning toidujäätmeid, mida ta süüa armastab. Mõõna ajal ilmuvad soistele paljanditele pardid ja rändlinnud, et maiustada liivas elutsevate selgrootutega.

Ristparte, kes toituvad tillukestest limustest ja muudest selgrootutest, võib Läänemere kallastel kohata aastaringselt, liivatüllid aga jäävad siia vaid soojaks ajaks. Rännete ajal ilmuvad ranniku-aladele tutkad, kivirullijad ja teised rändlindude liigid, kes toituvad mitmesugustest selgrootutest.

Kahjuks hävitatakse suur osa soiseid alasid sadamate kaasajastamise käigus. Sadamad pole just ideaalne keskkond imetajatele. Siin pole nende jaoks piisavalt rahulik. Aeg-ajalt võib sadamates näha hülgeid. Delfiinid külastavad sadamaid veelgi harvem.

SELGROOTUD JA KALAD

Sadamate keskkond varustab toiduga paljusid selgrootuid, eriti tigusid. Kaldal elutsevad teod toituvad vetikatest, ranniklaste sugukonna teod ründavad vahel mitmesuguseid vääneljalalisi ja limuseid. Rannakarbid sõeluvad veest mikroskoopilisi orgaanilisi osakesi. Kaldapealsed krabid on kõigesööjad – nad ei põlga ära ühtki toitu ning söövad ka korjuseid.

Mõõna ajal näeb hulgaliselt selgrootuid või kalu. Mõõna järel tekkinud lompidesse jääb vahel tillukesi krevette, krabisid või kalakesi. Sadamakai külge haakuvad mitmesugused teod. Liivas ja mudas leidub rand-liivatõlvade jälgi: nende väljaheidete spiraalselt keerdunud kuhilaid ning nende kõrval asuvaid tillukesi, ovaalseid avausi.

Tunnel, mille need hulkharjasussid liiva sisse kaevavad, on U-tähe kujuline. Kalamehed tulevad sageli liivatõlvu välja kaevama, kuna need on kalapüügil suurepäraseks peibutiseks.

Üha tugevnev tõusulaine toob endaga kaasa palju muid loomi. Oma varjualustest väljuvad ning suunduvad toitu hankima krabid ja krevetilised ning kalad.

SADAMATE TAIMESTIK

Sadamate kaldapealsetel, neid ümbritsevatel kaljudel ning kaljuse ranniku kaugemates paikades kasvavad harilik palderjan, merikann ning paljud teised taimed. Siin kohtab samuti samblikke, sageli ka sõnajalgu. Tõusupiirist allpool elavad arvukad vetikad ning osa samblikest.

Pruunvetikad – suured, kõrgete taimede moodi välja nägevad vetikad – kartavad sadamate seinu ja puidust kaisid, pakuvad kaitset tigudele ning teistele selgrootutele. Kui veetase tõusu ajal tõuseb, matab meri vetikad enda alla. Mõõna ajal jäävad need päikese ja tuule kätte ning kuivavad pikkamööda.

Erinevad pruunvetikate liigid on erineva kuivamiskindlusega, seetõttu kasvavad nad ka eri kõrgustel. Kõige kõrgemal kasvab liik Fucus spiralis, seejärel põisadru, järgmisena Ascophyllum nodosum. Veel allpool, mõõna piiril või sellest allpool kasvab lehtadru.

Kui mõõn avab piki kallast kulgevad soised alad, kattuvad need mererohuvaibaga.

HÄDAOHUD

Kõikjal seal, kus loomad inimestega kokku puutuvad, varitseb neid hädaoht.

Mõnikord on probleemid seotud sadamate ehituse ja kasvava reisilaevade liiklusega. Eriti suures ohus on soised alad tõusuvete vööndis, mis langevad sageli uute sadamate ehitamise ning nende põhja süvendamise ohvriks. Sadamate asukaid ohustavad plastmasside ja kalavõrkude jäänused. Kõigile on teada naftasaadustega reostumise tagajärjed.

Veel üks oht peitub laevakerede värvimises eriliste ainetega, mis peavad ära hoidma vääneljalaliste ja teiste loomade ladestumist laevakeredele. Need värvid sisaldavad harilikult mürkkemikaale, mis mitte ainult ei peleta neid loomi eemale, vaid ka tapavad paljusid teisi. Niisuguste värvide kasutamine väikeste paatide värvimiseks on juba ära keelatud.

UUED SADAMAELANIKUD

Kaljukajakad (Rissa tridactyla) pesitsesid alati kaljujärsakutel. Viimastel aastakümnetel on hakanud kasutama ka muid pesitsuskohti. Võimalusel pesitsevad laohoonetes ja sadamakaidel, mille järsud seinad loovad neile kaljuste järsakutega sarnaseid tingimusi.

See, et kaljukajakad hakkasid kasutama uut tüüpi pesitsuskohti, oli nende arvukuse äkilise tõusu põhjuseks läinud sajandil.

See juhtus viimasel hetkel, kuna 19. sajandil kütiti neid kajakid intensiivselt sulgede (daamid ehtisid sulgedega oma kübaraid) pärast ja seoses sellega kadusid nad paljudest kohtadest üldse ära. Pärast seda, kui kajakate pihta tulistamine ära keelati, hakkas kaljukajakate arvukus tõusma.

Tänasel päeval on see kajakaliik Norra ja Suurbritannia rannikul äärmiselt rohkearvuline. Euroopa keskosas pesitsevad need kajakad vaid Helgolandi saare rannikul. Väljaspool pesitsusaega viibib suurem osa kalakajakaid avamere,. Ent mõned liiguvad talveks sadamatesse.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Loodusentsüklopeedia