PÄÄSTAME POOLAHVILISED

Poolahvilised on Madagaskaril elutsenud juba eelajaloolistest aegadest peale, olles ülejäänud maailmast täielikult eraldatud. Nende ellujäämine on tõsises ohus.

Umbes 40 miljonit aastat tagasi õnnestus mõnedel poolahvilistel puutüvest “parvel” läbida üha laiemaks muutuv väin nende Aafrika kodumaa ja Madagaskari saare vahel ning sinna elama asuda. Nüüdseks on neist välja arenenud 40 erinevat liiki, ent järk-järgult on paljud neist jõudnud väljasuremise äärele.

MADAGASKARI POOLAHVILISED

Madagaskari saar asetseb India ookeanis ning selle pikkus on ligikaudu 15000 kilomeetrit ja laius 600 kilomeetrit. Tuleb välja, et sel saarel valitsevad looduslikud tingimused on poolahvilistele väga sobivad olnud, kuna tänasel päeval on Madagaskar ainus koht maailmas, kus see madalamate esikloomaliste rühm veel säilinud on.

Arvatakse, et 14 suuremat poolahviliste liiki suri välja veidi pärast inimese asumist Madagaskarile ehk umbes 1500 aastat tagasi. Koobastest leitud skeletid tõendavad, et poolahvilised olid saare asukatele äärmiselt oluliseks saagiks. Kahjuks lõpetavad paljud neist veel tänapäevalgi oma elu toidulaual.

20. sajandil kasvas Madagaskari elanike arv märgatavalt, mis tekitas olukorra, kus põllumaast hakkas puudus tekkima. Siis sai alguse metsaraie ning vihmametsade mahapõlemine, nende asemele aga hakkasid ilmuma uued põllud.

Pinnas on saarel aga äärmiselt toitainetevaene, seetõttu jäid põllud mõne aastaga sööti. Niisiis tuli asuda uute džunglisiilude väljajuurimise juurde. Ühe sajandi jooksul on suur osa kordumatust Madagaskari džunglist tühjaks jäänud ning muutunud võsaks. Seetõttu on aga poolahvilised ja teised vihmametsade loomad nüüd ohus.

Aie (Daubentonia madagascariensis)

Ööloom. Tema kuulmine on terav nagu nahkhiirel, saba kohev nagu rebasel ja pidevalt kasvavad lõikehambad meenutavad roti omi. Ta toitub kookospähklitest, puuviljadest ning mitmesuguste putukate vastsetest, keda ta pikkade keskmiste sõrmede abil mullast kougib.

Hiidleemur (Microcebus murinus)

See on kõige väiksem tänapäeva esikloomaline. Kuigi ta esineb üsna arvukalt, on vabas looduses teda kohata raske. See imepärane ja ebatavaline loomake on ööloom, elutseb puudel ja oskab muutuda peaaegu märkamatuks. Hiidleemur magab pehkinud puutüvedes asuvas või siis taimekiududest, lehtedest ja karvadest ehitatud pesas. Kuiva talveperioodi veedab ta tardunud olekus.

Katta (Lemur catta) Nende leemurite rühmad asustavad kuivi metsi saare lõunaosas. 12-20 liikmest koosnevat karja juhib alati emasloom, kes kaitseb 5-6 hektari suurust territooriumi vaenlaste eest. Kuigi isasloomad on emastega ühesuurused, alluvad nad emasloomade juhtimisele.

Kui vett napib, joovad esimestena emasloomad ja pojad. Seetõttu hukkub põuaajal hulgaliselt isaseid.

Tuttsifaka (Propithecus verreauxi) ja valgelaup-sifaka (Propithecus diadema)

Sifakad on päevase eluviisiga loomad. Hommikuti peesitavad nad päikese paistel. Nad on väga seltsivad ning armastavad üksteisel vastastikku karva puhastada. Valgelaup-sifakat peetakse Madagaskari kauneimaks poolahviliseks.

POOLAHVILISTE ARENG

Ühest liigist mitme erineva liigi väljaarenemine on evolutsiooniprotsessi loomulik osa. Madagaskaril valitsevate looduslike tingimuste mõjul toimus poolahviliste puhul see protsess ilmselgelt kiiremas tempos.

Madagaskari saarel esineb viis erinevat kliimavöödet. Nad on üksteisest sageli eraldatud laiade kiirevooluliste jõgedega, mis eraldavad üksteisest ka üksikuid poolahviliste populatsioone. Seetõttu on iga poolahviliste rühm arenenud omamoodi, oma territooriumil ning teistest eraldi.

Peale selle, mis on äärmiselt oluline, puudus poolahvilistel Madagaskari toidu osas igasugune konkurents.

KAITSE – TEGUTSEMINE JA PROBLEEMID

Tänapäeval viib World Wide Found for Nature (WWF) läbi haridus- ja uurimisprogramme. Kuna Madagaskar sai erilise tähelepanu osaliseks, organiseerivad Maailmapank ja WWF raha arenguprogrammide tarvis, mis aitavad päästa haruldase looduse jäänuseid sel saarel. Tegelikult on Madagaskari saarel olemas terve kaitsealade võrk, ent paljud neist kaitsealadest pole ei märgistatud ega tarastatud. Kõiki poolahvilisi kaitsevad ka Washingtoni konventsiooni (CITES) sätted.

MIDA SAAB ÄRA TEHA?

Tänasel päeval eksisteerivad juba küll Madagaskari metsi kaitsvad seadused, kuid neid on väga raske ellu rakendada. Inimeste seas on tarvis teha selgitustööd ning panna nad poolahviliste kaitsmisest huvituma. Paljud siinsete pisikeste külade elanikud elavad isoleeritult ning pole poolahviliste olukorrast huvitatud. Oma teadmatuses jätkavad nad endistviisi haruldaste ning poolahvilistele nii oluliste džunglite hävitamist.

Madagaskar oli ja on ka praegu vaene riik. Inimese keskmine vanus on siin veidi üle 40 aasta. Elanike põhilised soovid – uute koolide, haiglate ja kliinikute ehitamine on ilmselgelt poolahiliste päästmisest olulisemad ning ellu rakendatavad eelisjärjekorras. Kui aga õnnestuks jätta poolahvilistele nende looduslik keskkond, tuleksid nad ka omal käel toime.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

* http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/3klass/6sihid/india.htm