Poola ja Leedu 19.
sajandil
Poola ja Leedu vallutamine
Pärast Napoleoni sõdu otsustas Viini Kongress 1815. aastal anda Venemaale
Pool põhialad. Nendest moodustati autonoomne piirkond- Poola Kuningriik-Vene
impeeriumi koosseisus.
Poola jäi jagatuks mitme riigi vahel: Lääne-Poolas paiknev Poseni
suurhertsogkond jäi Preisimaale, Galiitsia alad aga Austriale.
Vene impeeriumi koosseisu läinud Leedu aladel eriseisundit ei olnud, seal
moodustati Vilnius ja Kaunase kubermangud.
Poola kuningriik aastail 1815-1830
Ametlikult oli Poola Kuningriik Venemaaga personaalunioonis; s.t Poola
kuningas oli Venemaa keiser Aleksander I. Erinevalt impeeriumi teistest
piirkondadest, kehtis Poola kuningriigis konstitutsioon. Põhiseadusekohane
autonoomia oli Poolas suurem, kui Balti erikorraga Liivimaal ja Eestimaal; see
oli võrreldav Soome autonoomiaga.
Seadusandlikuks organiks Poola Kuningriigis oli valitav Seim. Seimi
valijaskond oli suhteliselt suur.
Täidesaatva võimu moodustas Riiginõukogu. Poola Kuningriigil oli ka oma armee,
milles koosseisus oli veel eraldi Leedu korpus. Armee ülemjuhatajaks nimetas
Aleksander I oma venna Konstantin Pavlovitši, kes kujunes Poola Kuningriigi
jaoks asevalitsejaks.
Rahvusliku vaimsuse keskuseks kujunes Vilniuse ülikool.
Novembriülestõus
Pinged Poolas kasvasid seoses 1830. aasta revolutsiooniga Lääne-Euroopas.
Varssavi salaühinglaste eestvõttel algas 29. novembril 1830. aastal
ülestõus (sellest tuleb nimetus Novembriülestõus). Poolas viibinud Vene väed,
Konstantin Pavlovitš ja teised, sunniti tagasi tõmbuma. Loodi uus valitsus ja
Seim kuulutas Nikolai I Poola troonilt tagandatuks.
Ülestõusnute leeris oli segadusi ja arusaamatusi, kuid ühes oldi kindlad:
Poola riiklik iseseisvus tuleb taastada. Uue Poola riigi koosseisu pidid
kuuluma ka Leedu, Valgevene ja Ukraina, nagu Poola-Leedu aadlivabariigi
päevadel. Ülestõus levis ka nendes piirkondades.
Ülestõusnute suureks nõrkuseks oli see, et ei suudetud enda poole tõmmata
talupoegi. Poola põlisaladel olid talupojad küll vabad, aga ilma maata. Leedu,
ukraina ja valgevene talupojad olid veel pärisorjuses.
Vene armee surus ülestõusu 1831. aasta septembris maha.
Majanduslik ja poliitiline areng aastatel 1830-1850
Aastatel 1830-1850 kujunes Poola areneva tööstusega piirkonnaks Vene
impeeriumis. Juhtival kohal olid tekstiiliettevõtted, aga ka metallurgia-ja
mehaanikatehased.
Oluliseks probleemiks jäi aga talupoegade maaküsimus.
Mõningaid lootusi sidusid poolakad ka Aleksander II-ga. Poliitilistes ja
rahvuslikes küsimustes oli keiser järeleandmatu. Siiski lubati asutada
Põllumajandusühing, mis püüdis lahendada maaomanike majanduslikke, agrotehnilisi
ja rahanduslikke probleeme.
Jaanuariülestõus
Nii majanduslikud kui poliitilised probleemid kasvasid 1860. aastate algul.
Vene, ukraina ja valgevene talupoegade pärisorjusest vabastamine koos jaosmaaga
ja osaline põllumajandusreform Leedus oli tekitanud ka suurt käärimist Poolas.
Kasvas rahvuslik ja poliitiline aktiivsus. Põllumajandusühingu kõrvale olid
tekkinud ka mitmed põrandaalused, radikaalsemalt meelestatud grupid.
Uue ülestõusu otseseks ajendiks sai kava mässumeelsete noormeeste Vene
kroonusse võtmisest. Mehed põgenesid ja ülestõus algas planeeritust varem.
Jaanuariülestõus 1863. aastal haaras peale Poola Kuningriigi ka Valgevene ja
Leedu alasid.
Ülestõusnute põhiliseks võitlusmeetodiks oli üksikute relvastatud salkade
partisansõda. Loodi põrandaalune Rahvavalitsus, mis koordineeris võitlust,
andis välja propagandakirjandust ning hakis valitsust ja relvi.
Tsaarivalitsus suunas ülestõusu maha suruma 340 000-mehelise Vene
armee. Arveteõiendamine ülestõusnutega oli verine. 1864. aasta augustis hukati
viimased ülestõusu juhid. Algas terror, mis oli kõige rängem Leedu ja Valgevene
aladel.
Kasutatud kirjandus