Lehm – üks rohkeim kasvatatud koduloom põllumajanduses

Selle asemel peavad nad ainult mõnd looma või harivad maad käsitsi vähetootlike tööriistadega. Kuivade piirkondade põllupidajad peavad leppima vähesema saagiga või valima viljasorte, mis peavad vastu ka kuivas mullas. Need põllupidajad, kes ei saa endale lubada masinaid ja väetisi, on sunnitud maad viljelema aeganõudvail, sajandeid muutumatuna püsinud viisidel.

Põllutöömasinad

Nüüdisaegne teraviljakasvatus nõuab eri töödeks erisuguseid masinaid. Kevadel küntakse maa adraga. Külvimasin külvab paraja koguse seemneid ettevalmistatud mulda ja katab nad mullaga, et linnud ei saaks neid ära süüa. Pritsimismasin pritsib taimi taimekaitsevahenditega, et hävitada kahjureid. Kombain koristab vilja ja valmistab selle ette säilitamiseks.

Põllumajandusviisid

Intensiivse põllumajanduse eesmärk on suurendada vilja ja liha tootmist ning alandada toidu hinda. Lihaloomi, näiteks kanu ja sigu, peetakse laudas väikestes tihedasti augustatud sulgudes. Paljud inimesed peavad seda loomuvastaseks ja julmaks ning eelistavad süüa ainult nende loomade liha, keda lastakse karjamaal vabalt liikuda.

 Osa lääneriikide põllupidajaid eelistab kasvatada taimi ja loomi looduslikult. Nad ei kasuta kunstlikke taimekaitsevahendeid ega väetisi. Mahepõllundusest saadud toit on kallim, kuid see on tervislikum.

 Mõnel arengumaal toodavad põllupidajate pered ainult nii palju toitu, et sellest piisaks ainult neile endile. Seda nimetatakse naturaalmajanduseks. Heal aastal saadakse toitu rohkem, nii et sellest jätkub kõigile. Kuid põud või rahvaarvu suurenemine võib kaasa tuua näljahäda.

Viljad

Enamik tänapäeval kasvatatavaist põlluviljadest  põlvneb looduslikest taimedest. Aretustööga on loodud saagirohkeid sorte. Teraviljad, näiteks nisu, on eriti saagikad. Nüüdisaegseil sortidel on palju suuremad terad kui varasemail. Kuid see “supernisu” ei ole haigustele nii vastupidav kui teised sordid ning tema kasvatamine nõuab suurt hoolt.

Varajane põllumajandus

Esimesed põllumehed kodustasid loomi ja pidasid neid karjades, et saada liha, piima, nahka ja villa. Mõni rahvas muutus rändkarjakasvatajaks: nad ajasid loomi uute karjamaade otsinguil paigast paika. Umbes 8000 aastat tagasi oli Aafrikas Sahara kõrbes kõrbe asemel rohumaa ja sealsed inimesed tegelesid oma aja kohta seal päris tihedasti põllumajandusega.