Peeter Suure isik

1.1 Lapsepõlv ja tema tsaariks saamise lugu.

Peale vana tsaari Fjodori Aleksejevitši surma, tekkis Venemaal keeruline olukord. Tsaaril oli kaks poega erinevatest abieludest. Kummagi poisi emapoolsed sugulased tahtsid troonile panna oma sugulast. Mõlemad olid alles lapsed ja iseseisvalt valitsema polnud veel võimelised. Moskvas olid olud väga ärevad ja rahva hulgas valitses pidev rahulolematus. Toimus streletside mäss, sest nad ei olnud kaks aastat palka saanud. Agulites valitses põhiliselt vaesus ja nälg. Streletsid tungisid Kremlisse ja nõudsid tsaari poegi näha. Kui vana tsaari õde Sofia ning vennad Peeter ja Ivan rahvale näha toodi, oli rahvas juba hullunud. Rüseluses lükati Peeter pikali. Osa rahvast hakkas nõudma tsaariks Peetrit, osa Ivani ja osa Sofiat. Venemaal pandigi kehtima kolmikvõim. Tegelik võim oli ikka aga Sofia käes. Sofia saatis Peetri emaga Preobraženski lossi. Streletside mäss jättis Peetrisse paanilise hirmu ja vihkamise, ta ei suutnud neid eluski enam usaldada.

Peetri noorusaastad möödusid Preobraženski lossis. Seal valitses puhtus, kord ja töökus ning seal osati ka lõbutseda. Peeter oli väga elav, püsimatu ja seiklushimuline. Ühel oma retkel sattus Peeter Kukui külasse. See oli saksa agul, mis erines täiesti muust Venemaast. Peeter leidis sealt endale palju sõpru. See oli imedemaa, mis võlus oma uudsuse ja erilisusega. Kukuis tutvus Peeter ka Anna Monsiga, kellest sai tema armastus pikkadeks aastateks. Peeter õppis tundma seal sakslaste kombeid, tutvus uue tehnika ja eesrindlike ideedega. Preobraženskis elades sisustas oma päevi sõjamängudega. Saksa kindrali, Peetri sõbra Franz Leforti plaanide järgi ehitati ümber lossi lähedal Peetri mängukindlus ja sõjamängud omandasid tõsisema ilme. Mängusõdurid said tõelistele sõduritele vastava väljaõppe. Kuigi pommide asemel kasutati laskemoonana herneid ja naereid. Kukuis sai ta ka mõtte hakata ehitama laevu. Perejaslavskoje järve kaldale laevatehases ehitas ta laevu. Kohale oli toodud ka poolsada mängusõdurit, kes õppisid seal mereasjandust.

Sel ajal, kui Peeter tegeles lõbutsemise ja sõja- ning mereasjanduse õppimisega, oli olukord Moskvas muutunud äärmiselt keeruliseks. Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobraženskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu.

Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troitsesse. Seal Peetri poolele hakkasid üle minema streletsi polgud. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel, rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid. Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes julgesid talle vastu hakata ning võttis võimu enda kätte. Sofia saadeti Novodevitši.

1.2. Tähtsamad iseloomujooned.

Peeter erines kõikidest varasematest Venemaa valitsejatest. Juba lapsepõlves oli ta paigalpüsimatu, uudishimulik ja kärsitu. Ta keeldus tegemast seda, mis teda ei huvitanud. Suureks kasvades need iseloomujooned ainult süvenesid. Senised Venemaa valitsejad olid olnud väärikad ja kinnised, neid austati ja kardeti ning nad käitusid nii nagu olid käitunud valitsejad mitmeid põlvkondi tagasi. Valitsejad ei suhelnud rahvaga, nad olid peaaegu jumalate sarnased. Peeter murdis kõik seni valitsenud traditsioonid. Tema kõne oli kiire ja kärsitu. Ta ei valinud oma sõpru mitte positsiooni järgi, vaid sõprade valikul arvestas ta nende iseloomu, oskusi ja töökust. Armutult kihutas ta õukonnast välja need, kes ei tahtnud kaasa minna uuendustega. Ta kasutas iga võimalust oma teadmiste täiendamiseks. Sel eesmärgil võttis ta ette reisi Lääne- Euroopasse ja omandas seal lihttöölisena laevaehituses ja merenduses vajalikke teadmisi. Ta ei põlanud füüsilist tööd ja pani kõikjal oma käed külge. Peetrisse oli koondunud suur edasiviiv jõud, mis pani Venemaal aluse suurtele muudatustele. Peetril oli ka palju negatiivseid iseloomujooni: oma eesmärkide saavutamiseks ei valinud ta vahendeid ja inimelul pudus temajaoks väärtus. Sageli käitus ta mõtlematult ja meeletult, tegutses esimese emotsiooni mõjul. Varasest noorusest peale armastas ta meeletuid lõbustusi, ta võis prassida ja juua mitu päeva järjest.

2. Narva lahing ja Peetri osa selles.

Narva lahingus oli Peeter I tubliks vastaseks Karl XII. Karl XII ründas Taanit ja sundis selle Rootsiga rahu sõlmima. Aastal 1700 oktoobris saabus Karl XII oma laevastiku ja maaväega Pärnusse, kust marsis kiirelt Narva alla. Enne kui keegi jõudis arugi saada, olid Karl XII 10500 meest Narva all. Kuigi väkke kuulus 30 000 meest, tabas Peetrit selline hirm, et ta lahkus enne lahingut oma sõjameeste juurest ja läks tagasi Venemaale.

19 novembril 1700 aastal kell kaks päeval andis Karl XII oma vägedele rünnakukäsu. Rünnakut saatis lumetorm, mis puhus rootslastele seljatagant, venelastele aga vastu.

Pealetung oli hoogne ja Vene kaitseliinid murti peagi läbi. Karl XII võitles vapralt oma armee esiridades, ta oli eeskujuks seal, kus häda kõige suurem. Vene vägi paisati laiali mehed püüdsid põgeneda üle Narva jõe, kuid sild murdus suure raskuse tõttu ja paljud sõdurid uppusid.

3. Sõjategevus Eestimaa territooriumil ja selle mõju eestlastele.

3.1 Peeter loob uue armee.

Pärast seda kui Peetril oli selge, et Narva all saab tema armee lüüa, otsustas ta kiiremas korras sõita Novgorodi, et hakata ette valmistama uut sõjaväge. Selleks, et luua uut armeed, oli vaja väga palju raha ja vahendeid. Raha käskis ta võtta kloostrite kassadest, ka üleliigsed kirikukellad käskis ta ümber valada. Raha võttis ta ka endiste tsaaride varakambrist, tagavaradest, mis oli ettenähtud kasutamiseks äärmise vajaduse korral. Peeter mõistis, et armee loomiseks vajab ta kohalikku tööstust, metallide töötlemist, riidevabrikuid ning meistreid. Peeter ehitas suure laevastiku Musta mere tarbeks. Koidust ehani valmistati ette uusi soldateid ja ohvitsere. Kuna aadli ratsavägi polnud usaldatav, siis palgati vabatahtlikena igast seisusest rahvast.

3.2 Sõjategevus Eesti- ja Liivimaa mandriosas.

Kogu aasta vältel toimusid väiksemad kokkupõrked Vene ja Rootsi väeüksuste vahel, saavutamata mingit edu. Nii kestis see kuni 1701. aasta septembrini, mil Vene väeüksusel õnnestus Ahja jõel Rootsi väeüksus purustada. See oli venelaste esimene võit, millele järgnes venelaste tungimine kogu Liivimaal. Vastu pidasid vaid üksikud linnad. Samal ajal vallutas Peeter kogu Narva ümbruse ja rajas Narva suudmesse uue linna. Põhieesmärgiks jäi siiski Narva vallutamine. Narva piirati ümber, kuid tema vallutamine käis siiski veel üle jõu . Narva komandant keeldus alistumast ja ootas abiväge. Venelased mõtlesid välja järgmise strateegia : nad riietasid osa armeed Rootsi mundritesse.Kindral Horn, kes arvas, et saabunud on abivägi, saatis kindlusest välja oma väeüksused, mis sattusid Vene varitsusele ja suures osas purustati. Venelasi aga linna sisse siiski ei lastud.

3.3 Rootsi laevastiku hävitamine Tartu lähedal 1704. a.

1704. aastal, kui Vene vägi piiras Narvat, läks Peetril Narva all igavaks. Tartu oli senini vallutamata ja sõjategevus Tartu rindel oli muutunud väga loiuks. Peipsi järvel valitsesid Rootsi sõjalaevad. Nad ei lasknud kahe aasta jooksul Peipsi järvele ühtegi veesõidukit. Peeter oli otsustanud minna appi Šeremetjevile, kes piiras Tartut. Rootsi laevastik oli koondatud Emajõe suudmesse. Vene laevadel õnnestus rootslased märkamatult ümber piirata ja vene jalavägi vahistas rootslaste eskaadri. Venelaste kätte langes 12 meeskonda ja laeva.

3.4 Tartu rüüstamine 1708.a.

Feldmarssal Šeremetjev ei oodanud tsaari külaskäiku. Ta lootis Tartut vallutada linna näljutamisega. Linna piiras ta ida poolt, kus müürid olid kõrged ja hästi kindlustatud. Põhja poolt kaitses linna Emajõgi. Loodest oli müür küll vilets, kuid sealt kaitses linna soo. Sellest küljest otsustaski Peeter linna rünnata. Kolm päeva jätkati piiramistöid idapoolsest küljest. Samal ajal veeti öösiti suurtükke uutele kohtadele üle jõe ja soo äärde. 6 päeva tulistati vahetpidamata suurtükkidest linna. Lõpuks õnnestus kiirtulega lõhkuda linna müür. 13. juulil 1704.aastal vallutati Tartu. Linn oli pideva pommitamise järel purustatud. Pikast piiramisest tüdinud venelased ei pannud tähele alistussignaali ja jätkasid linna rüüstamist.1708. aastal, kui rootslased tungisid Vene sisemaale, otsustas Peeter I hävitada rootslaste võimalikud tugipunktid Baltikumis. Selle otsuse tulemusena hävitati täielikul Taani kindlused ja saksa soost elanikkond saadeti Vologdasse.

3.5 Sõjategevus 1710.a. Eesti ühendamine Venemaaga.

Kogu sõjategevuse aja jätkati Narva piiramist. Linn oli muust maailmast eraldatud, seal valitses nälg ja vaesus. Kindral Horn keeldus venelaste poolt pakutud rahu vastu võtmast. Kuigi rahu poolt olid paljud linnaelanikud. Tsaar Peeter oli kohale palganud sõjaväe asjatundja, kes pidi tegema Narva vallutamise plaani. Selle plaani järgi oleks Narva vallutamine võtnud aega veel mitu kuud. Selline lahendus muidugi Peetrit ei rahuldanud. Tema nõudis, et linn peab olema vallutatud vähemalt nädala jooksul. Peeter otsustas Narva vallutada jõe poolsest küljest, vanade Honori ja Victoria bastioni poolsest küljest. Mõlema bastioni müürid langesid peatselt suurtükitule all kokku ja venelased alustasid tormijooksu linnale. Narva vallutati ruttu. Pärast lühikest ja ohvriterohket vastupanu oli ka kindral Horn sunnitud alla andma. Narva mõttetu vastupanu oli muutnud Vene soldatid vihaseks ja see tõi kaasa mõttetu verevalamise, millele suutis piiri panna alles tsaar Peeter isiklikult. Vangi langenud rootslased lasti koos käsirelvadega minna Tallinnasse ja Viiburisse. 1708. aastal algas sõjakäigus murrang Venemaa kasuks. 1709. aastal toimunud Poltaava lahingus purustas vene vägi Karl XII eliitväe.Venemaa positsioon muutus kindlamaks ja talle sai selgeks, et võib Baltimaad täielikult endaga ühendada. Pärast Riia langemist 4. juulil 1710. aastal alistus Venemaale ka Riia aadel. Selleks, et ühineda Baltimaadega, oli vaja võtta kohalik balti aadel, kellele lubati säilitada kõik privileegid. Leidnud, et vene võim tagab nendele endiselt puhtpositsiooni Baltikumis, muutus aadel tsaarivõimu ustavaks käsilaseks.

4) Eestimaa ühendamine Venemaaga 1710.a. muudatused Eestimaal.

Talupoegade olukord pärast sõda ei paranenud, vaid halvenes. Maa elanikkond oli vähenenud. See tõi kaasa mõisa -ja talumajanduse laostumise. Olukorra tegi halvemaks ka see, et säilis pärisorjuslik kord. Maa aadel säilitas võimuõigused, tema kätte jäi kohtu ja politsei õigused. Aadlikele tagastati isegi need mõisad, mis Rootsi valitsus oli neilt ära võtnud. Rootsi ei olnud täielikult kapituleerunud ja seepärast pidi Venemaa mõtlema oma positsioonidele. Venemaal oli juba olemas küllalt suur sõjalaevastik, mis vajas baaside rajamist rannikule. Tallinna vallutamisega sai Peeter endale väga hea sadamakoha. 1714. aastal alustas Peeter Tallinnas uue sõjasadama rajamist, viibides ka ise sageli kohal ehitustöid juhatamas. Uue sadama rajamine sundis arendama tööstust. Rajati manufaktuure, rahavabrikuid, söögikodasid, saeveskeid Tallinnasse, Narvasse ja Pärnusse. Tallinna sadama ainsaks puuduseks oli see, et ta külmus talveks kinni. Peeter otsis aga sadamat, mis ei külmu talvel. Sellise koha leidis ta praeguse Paldiski kohal, kuhu tsaari kavandi järgi hakati sõjasadamat ehitama. Kuigi Eesti üldine majanduslik areng elavnes, takistas arengut see, et Eesti talupojad olid sunnismaised ja neid ei saanud vastrajatud manufaktuurides ega ehitustöödel kasutada. Meistrid tuli tuua Venemaalt ja abitöölistena kasutada soldateid ja Rootsi sõjavange.

5) Peeter (1) Tallinna ja Kadrioru arengus

1718.aasta 19. juulil saabus järjekordselt Tallinna Peeter I. Tal oli kaasas Itaaliast tulnud arhitekt Nicolo Michetti, kes 22. juulil koos tsaariga määras kindlaks linnalähedase suvelossi ja aia asukoha. Peeter I oli sellal Tallinnas juba kaks "lossi" - üks on tänaseni säilinud Peetri maja Kadriorus, teine asus aga linnas praeguse Tolli 8 asuvase hoone kohal. Mõlemad ehitised oma tagasihoidlikkuses lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Nicolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresdeni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli töödejuhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725.aastal jäid nad poolunarusse; lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud.

Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud ja põõsad, lillepeenrad, basseinid sümmeetriliselt ). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest. Kaugemad pargiosad jäeti juba rajamisel looduslähedaseks metsapargiks, varem seal kasvanud taimedele istutati lisaks terve salu.

6) Hinnang Peeter I tegevusele Eestis (majandus, poliitika, kultuur).

Peeter I tegevust ja mõju Eestile ei saa alahinnata. Eesti ala ühendamisel Venemaaga olid nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed.

Peeter ! tegevus elavdas mõneti Eesti majanduselu. Üle pika aja lubati Tallinna kaudu Eesti põlluteravilja välja vedada. Eesti sai endale küllalt tähtsa koha Venemaal eelkõige Peterburi suunduva transiitkaubanduse alal. Tallinna linn vabanes linna kindlustuskuludest. Jäid Tallinnas kehtima endised traditsioonid ja õigusnormid käsitöö alal. See tähendas, et ühelgi jõukal kaupmehel ega käsitöölisel polnud võimalik Tallinnas äri avada. See takistas palju käsitöö, kaubanduse ja tööstuse arengut. Siiski hakkasid koos Vene võimuga Eestis tekkima suuremaid ettevõtteid. Tallinna sadama juurde rajati admiraliteedi töökojad, mille ülesanne oli remontida ja korras hoida sõjalaevu ja purjekaid. Lisaks sellele tekkis Tallinnasse manufaktuur, saeveski, sõjaväe varustamise ja -ehitus korrashoiu ettevõtteid; metsa-, paberi-, siidi- ja jalatsivabrikuid tekkis ka mujale Eestis. Peeter I oli haridust toetav valitseja ja kinnitas, et kõik kirikud ja koolid säilitavad oma vara ja sissetulekud, lisaks tegi ta koolidele ka soodustusi. 1710.a., kui katk lakkas, alustas Tallinnas taas tööd gümnaasium. Vene valitsus siiski kohalikesse koolidesse ei sekkunud ja mingeid erilisi muudatusi hariduselus ei toimunud. Gümnaasiumis hakati õppima ainult vene keelt.

Pärast Põhjasõda anti raamatuid põhiliselt välja Tallinnas gümnaasiumi trükikojas, 1721.a. asutati Eesti raamatute kirjastus. 1715.a. ilmus trükist eestikeelne "Uus Testament".

Venemaa võit Põhjasõjas stabiliseeris olukorda Eesti- ja Liivimaal. Kadus vajadus tugeva müüriga kindlustatud linnade järgi, ka Tallinnas hakati suuri ehitisi rajama väljapoole linnamüüri. Selles suhtes oli eeskujulik Peeter I oma Kadrioru pargi ja lossiga. Uute elamute valmistamiseks Tallinna kutsuti mitmesuguseid meistreid välismaalt.

Kasutatud kirjandus:

1. A. Tolstoi "Peeter esimene" 2. Kadrioru lossi park ja loss 3. Sulev Mäeväli "Ajaloo- ja ehitusmälestusi Tallinnas" 4. Põhjasõja sündmustejälgedel. 5. Uusaeg 2 Helmut Priimäe 6. Mart Laar, Maria Tilk, Eha Hergauk Ajalugu 5. Klassile