Aleksander II oli 37-aastane, kui ta troonile sai. Tema troonile tulekuga ei kaasnenud ei palee pöördeid ega muid väljaastumisi ja rahutusi. Selline rahulik valitsejavahetus oli Romanovite dünastia ajaloos võrdlemisi erandlik.

Olukord polnud aga sugugi rahulik, sest käimas oli Krimmi sõda ja Venemaa oli seda kaotamas. Sõja lõpetamine saigi Aleksander II tähtsamaks ülesandeks. 1856. aastal sõlmiti Pariisi rahu. Aleksander II oli suurvürstina saanud mitmekülgse hariduse. Ta omandas ka hulgaliselt valitsejatöö praktilisi kogemusi.

Paljud vene haritlaskonna esindajad said aru, et pärisorjus on väär ja sobimatu. 19. sajandil ilmnesid juba tõsised majandusliku allakäigu märgid.

1858. aastal alustasid keskvõimud, enamike mõisnike vastuseisust hoolimata, pärisorjuse kaotamise reformi ettevalmistamist.19. veebruaril 1861. aastal avaldati vastav manifest ja selle juurde kuuluvad aktid.

Talupojad said isikliku vabaduse. Mõisnikul polnud enam õigust talupoega müüa, osta, kinkida ega pantida. Talupoeg võis abielluda või tegevusala vahetada.
Isiklikult vabadele talupoegadele anti maad. Erinevalt eesti ja läti talupoegadest said vene talupojad maad, kuid seda vahetati nii tihti, et talupoegadel ei tekkinud talupoja tunnet. Ühele taluperele mineva maa suuruse aluseks oli juba varasemast ajast, teotöö või obroki eest tema harida olnud maatükk. Maad ei saanud talupoeg aga tasuta. Selle ostis mõisniku käest riik ja ostusumma koos protsentidega pidi talupoeg riigile tagasi maksma 49 aasta jooksul.
Pärisorjusest vabastatud talupoegade haldamine läks nüüd mõisniku käest riigivõimu poolt kontrollitava talupoegade omavalitsuse kätte. Omavalitsuse peamisteks lülideks olid vald ja külakogukond.

Reformi elluviimine, sealjuures eriti maaga seotud operatsioonid kujunesid suhteliselt pikaajalisteks.

Vene mõisnikul oli väga raske loobuda pärisorjade tasuta kasutamisest ja sellel põhinevast majandamisest.

Ka talupojad ei võtnud reformi vastu vaimustusega. Üks selle põhjusi oli see, et neil oli arusaam, et maa ei kuulu tegelikult kellelegi (kuulub Jumalale) ja äärmisel juhul on õigus maale neil, kes seda vahetult harivad, seega talupoegadel endil.

Igasugune maaomandi mõiste oli talupoegadele hägune, sest nii enne kui ka pärast reformi oli külakogukonna näol sisuliselt tegemist ühisomandiga.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pärisorjuse kaotamise reform ja selle elluviimine puhastasid teed kaasaegsete, kapitalistlike omandisuhete tekkele Vene agraarühiskonnas. Ja seda palju soodsamatel tingimustel, kui eesti ja läti talupoegadel omal ajal, sest vene talupojad said ka maad.

Talupoegade vabastamine võimaldas neil paigast paika liikuda ja elatusala vahetada. Viimane oli aga eelduseks Venemaa tööstuse ja teiste majandusharude edasiarengule