“Parfüüm” Patrick Süskind
Kunagi pole aroome ja lõhnu kujutatud nii oskuslikul keelel.
Tundliku nina romaan…
Tänapäeval ei osata enam ette kujutada, kui vängelt varematel aegadel kõik haises. 18. sajandi suurlinnas näiteks. Tänavad polnud asfalteeritud, vaid üksainus mülgas. Kanalisatsiooni polnud, teenijad tühjendasid hommikuti ööpotid lihtsalt tänavale, kuhu maandusid ja kus roiskusid ka kõik muud jäätmed. Niisama alaarenenud kui linna prügivedu oli ka isiklik hügieen: keegi ei pesnud ennast isegi pesutoobris, kuhu aeg-ajalt siiski sisse lipsati, pidi väärtuslikku vett jaguma mitme pesija jaoks. Ainuüksi hügieeniliste mastaapide järgi poleks meie sajandi inimene 1750. aasta Pariisis vastu pidanud nädalatki, nakatumata kõigisse mõeldavatesse haigustesse. Seega oli tavaline, et inimene lehkas nagu sokk, oli siis tegemist talumehe või paruniga, selle vahega siiski, et aadlik peitis leha tsivilisatsiooni leiutisega, mida alamrahvas ei saanud endale mingil juhul lubada: parfüümiga. Lõhnaõlid olid suur moeasi, viimane sõna rahakates ringkondades, kus kallati end sõna otseses mõttes pudelite kaupa lõhnaveega üle. Parfüümitootjaid peeti kunstnikeks, kes võistlesid omavahel linna rikkamate klientide pärast. Kõige ergutavamad aroomid segati kokku maitre Giuseppe Baldini töökojas, ja seda tegi nimelt inetu väikest kasvu õpipoiss, kes ilmselt tundis ja oskas valmistada kõiki maailma lõhnu, kes käis essentside, õlide ja õietolmuga ümber nagu helilooja nootidega. Jean-Bapiste Grenouille oli selle 15aastase nimi, ning ta oli oma eriala suurim geenius, Pariisi parfüümimeistrite Mozart. Ent õnneks pole teda kunagi olemas olnud. Ta olevat tapnud 25 noort tüdrukut – ent mitte himuruse ega sadistliku lõbu pärast. Grenouille kogub oma ohvrite lõhna, ta eristab tüdrukute lõhna, et luua neist absoluutset parfüümi, mis teeks temast inimeste vastupandamatu lemmiku ja armastatud valitseja kõigi üle, kes tema läheduses on. Ta vihkab inimesi ja tahab nende üle valitseda, selleks on tal vaja täiuslikku parfüümi.
Parfüüm ilmus 1985.aasta veebruaris ja sai kõige menukamaks Saksa romaaniks üleüldse. Peaaegu 10 aastat tagasi püsis raamat ajakirja Spiegel menukite edetabelis, romaan tõlgiti 39 keelde, 2000. aasta lõpuks oli kogutiraaþ kasvanud üle 12 miljoni eksemplarini. Parfüüm oli tollal 36aastase Patrick Süskindi esikromaan, sinnamaani tunti teda ainult ühe hästi vaimuka näidendi autorina. Palju rohkem ei saadud ka hiljem teada, sest Süskind tõmbus Parfüümi ümber tõusnud meediakära tõttu avalikust elust tagasi ja mängis Saksa Thomas Pynchoni osa: ei mingeid fotosid ega intervjuusid. Kirjanduspreemiaid lükkas ta tagasi. Auhindade vastuvõtmisele telesarjade Kir Royal ja Monaco France stsenaariumide eest, mis Süskind oli kirjutanud koos reþissöör Helmut Dietliga, pidi kaasautor reisima üksinda. Igatahes on Süskind omaette nokitseja, kel on eneseirooniat. Tema samuti mitmekordselt autasustatud kinofilm Rossini ehk Mõrtsukalik küsimus, kes kellega magas jutustab veidrast menukite autorist, kes meeleheitlikult püüab kaitsta oma anonüümsust ja raamatut sensatsioonihimuliste filmiprodutsentide eest. Parfüümi filmiõiguse andis ta käest alles 1999. aastal
Sensatsioonilist müügiedu autori meediapelglikkus igatahes ei kahjustanud. Parim reklaam oli lugu ise. Grenouille on imepärane isiksus, Quasimodo ja Grassi Oskar Matzerathi pahatahtlik segu. Ning Grenouille’ erakordne võime haista lõhnu vastab kirjaniku võimele seda meisterlikult kirjeldada. Parfüüm on haistmismeele kirjanduslik pidu. Grenouille’slepis nuusutab lugeja tõepoolset ajaloolist Pariisi, saab haisu ninna nii teravatest kui hõrkudest aroomidest, topib nina sügavale seikluse sisse ja nuhib vahepeal ka enda kaenla all. Kas on seal see “higine-rasvane, juustjas-hapukas” lõhn, nagu Grenouille iseloomustab tavalise inimese lõhna? Ta peab teadma, sest ta ise ei lõhna kummalisel kombel mitte millegi järele. Ka seda tahab Grenouille lõpuks saavutada: aistida iseenda lõhna, oma lõhna järgi ka ära tunda, kes ta on. Ka armastust tahab ta sel teel kogeda. Kui armuloost asja ei saa, teeb Grenouille oma järeldused. 25.juunil 1767 leiab hirmuäratav mõrvar oma lõpu. Ta oli end sihilikult üleliia lõhnastanud. Selle efekt oli juba tollal julm…
Patrick Süskind: elu ja looming
Patrick Süskind sündis 26. märtsil 1949 Ambachis Starnbergi järve ääres. Tema isa, kirjanik ja ajakirjanik Walter Emanuel Süskind, oli aastaid ajalehe Zeitung poliitiline toimetaja. 1968-1974 õpib Süskind ajalugu kõrgkoolides. Pärast õpingute lõpetamist katsetas ta “lühemate avaldamata proosapalade ning pikemate filmimata stsenaariumide autorina”, nagu ta ise mainib napis autobiograafias.
Tuntuse saavutas ta ühevaatuselise näidendiga Kontrabass (Der Kontrabass), mille esilavastus toimus 1981 ning mida saatis suur menu. Paljudesse keeltesse tõlgituna oli Kontrabass väga edukas ka rahvusvahelistel lavadel. 1985 ilmus Süskindi esikromaan Parfüüm: ühe mõrvari lugu (Das parfum – die Geschichte eines Mörders), mille tarvis oli ta teinud põhjalikke uurimisi ja tutvunud põhjalikult lõhnaloojate kunstiga. Raamat tõi talle rahvusvahelise kuulsuse ja püsis aastaid menuraamatute edetabelite tipus. Ühe aasta jooksul müüs kirjastus üle neljasaja tuhande eksemplari ja sama aja jooksul tõlgiti romaane kaheteistkümnesse keelde – vahepeal on jõutud neljakümneni. 1980. aastatel oli Patrick tegev stsenaristina. Koos Helmut Dietliga kirjutas ta stsenaariumi telesarjale Kir Royal . Uusimat ühisprojekti, komöödiafilmi Rossini ehk Mõrtsukalik küsimus, kes kellega magas (Rossini oder die mörderische Frage, wer mit wem schlief) stsenaariumi, autasustati 1996 Saksa stsenaariumiauhinnaga.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Joachim Shcoll - Sajandi suurimad romaanid
