Louis XIV

 

1638. aasta septembri alguses oli õukond Saint-Germainis pingsal, lausa äreval ootel. Lähenemas oli kuninganna sünnitus. Sündis poisslaps, keda nii väga oli soovitud.  Nagu kombeks, igaks juhuks kohe pärast sündimist Louis XIV ristiti - ondoye. Tõeline ristimistseremoonia lükati edasi kuni poisi nelja ja poole aastaseks saamiseni. Ristimine toimus Vana lossi Saint-Chapelle’is. Ristiisaks oli kardinal Mazarin ja ristiemaks printsess de Condė.

Kolmapäeval, 14. mail 1643. aastal, suri Louis XIII Saint-Germaini Uues lossis. Oli taevaminemisepüha.

Louis XIV troonileastumisele järgnes vahetult üks hiilgavamaid võite Prantsusmaa ajaloos, Rocroi lahing. Sellest kujunes tema valitsusaja vääriline sissejuhatus. Lahing algas kell kolm hommikul ja lõppes kell pool üksteist võiduga. Rocroi oli pöördepunkt - tõstes prantslaste võitlustahet ja andes hoobi hispaanlaste enesega rahulolule.

Oma testamendis soovitas Louis XIII moodustada regendinõukogu, mis oleks piiranud tema lese võimu regendina. Kuid kuninganna veenis Pariisi parlamenti jätma see viimane tahteavaldus kõrvale ja sai seega Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Regendi autoriteet iseenesest ei taganud aga tingimata selleks vajalikke isikuomadusi. Ainsateks tingimusteks oli abielu kuningaga ja troonipärija sünnitamine. Austria Anna ei olnud valitsusohjade oma käes hoidmiseks võimeline naine. Ta lasi valitseda kardinal Mazarinil, võibolla eelnenud Richelieu mõjul. Mazarin jäi Prantsusmaa valitsejaks kaheksateistkümneks aastaks. Ta kutsus esile sellise rahva, parlamendi ja kuninglikust soost printside viha, millest suuremat võib Prantsusmaa ajaloost harva leida.

Varsti võttis kuningavõim absolutismi kuju. Siiski toimus kuningavõimu ja parlamendi vahel väga tõsine kokkupõrge - seda kutsutakse Fronde’iks. See sõna tähendab lingu - relva, mis võib olla surmav, kuid mida 17. sajandil tõsises sõjapidamises enam ei kasutatud. Fronde on Prantsuse ajaloo üks keerulisemaid ja segasemaid ajajärke. Louis oli muljetele kõige vastuvõtlikumas eas. Fronde’i ajal tuli tal taluda Pariisi parlamendi, kõrgaadli ja kuninglike printside poolt sügavat alandust. Kuid samal ajal tundis ta prantslaste kasvavat armastust oma seadusliku kuninga vastu. Tema kannatava rahva südames kõlas hüüd: “ Vive le Roi tout seul!” /Elagu kuningas ainult!/

1653. aastal, kui Louis oli 14-aastane, etendati õukonnas Benserade “Ööballetti”. Louis saabus lavale kullast sätendavas rüüs, mis peegeldas sillerdavaid ja kirevaid päikesekiiri.  Kuninga horoskoop oli ennustanud, et “nagu päikese kiired ja valgus toob tema isik sära Prantsusmaale ja tema liitlastele”. Päikesekuningas oli astunud lavale.

Fronde’i segaduste ja Hispaania vägede jätkuva kohaloleku tõttu Põhja-Prantsusmaal lükati Louis XIV kroonimine mitu korda edasi. Kuid 7. juunil 1654 jõudis see päev lõpuks ikkagi kätte. Kuninga kuueteistkümnenda sünnipäevani jäi kolm kuud. Piiblist laenatud Issanda võidmise eeskujul sai Prantsuse kuningast kroonimistalituse järel Jumala asemik maa peal. Voltaire väitis “ Louis XIV ajastus”, et prantslased pidasid oma kuningat ” nagu mingiks jumaluseks”. See kombetalitus sümboliseeris krooni ja kiriku abielu -feodalismi nõrgenemise hinnaga Prantsusmaa tsentraliseerimise ja ühendamise tulemusel tekkinud liitu. Paistab, et kroonimine andis Louis’le kindlustunde ja veendumuse kuningatrooni jumalikkuses. Olulisemaks valdkonnaks, kus tal tuli hakata kuningavõimu teostama, oli tema vahekord Pariisi  parlamendiga.

7. oktoobril 1658. aastal, kui Louis oli just saanud kahekümneseks, pani Grande Mademoiselle kirja tema portree: “ Tal on ülev ilme, väärikas, uhke, julge ja meeldiv, midagi väga majesteetlikku ja tasakaalukat oma väljenduses, ja kõige kaunimad kujuteldavad juuksed nii värvi kui ka lokkide poolest. Tal on nägusad jalad ja hea kehaehitus…Tema käitumine on reserveeritud ja jutt vähene, aga tuttavate ringis tuntakse teda kui head vestlejat ja ta ei ütle kunagi midagi, mis poleks absoluutselt asjakohane. Tal on hea maitse ja taip ning usaldusväärne meelelaad. Ta on halastav  ja helde ning mängib kuninga osa ilma oma väärikust alandamata.”

Kogu Euroopa hakkas jälgima, kuhu pöörduvad ta silmad naise otsingul.Kõik printsessid, kellel oli alust taotleda tema austust, ootasid innukalt tema valiku tulemust. Tõsiselt kaaluti kuninga naiseks ainult kaht kandidaati, kes mõlemad oli Louis’ nõod. Üks oli Savoia printsess Marguerite, kes oli Soissons’I krahvinnale (Mazarini õetütrele) abielu kaudu täisnõbu, mille tõttu Mazarinil oli isiklikult põhjust eelistada just seda valikut. Teine oli kuninganna-ema vennatütar, Hispaania infanta Marie-Therese. Kuninganna-ema igatses rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahel, rahu, mille see abielu oleks kinnitanud. Kaua paistis, et see ei tule kõne allagi, sest Hispaania kuningal Felipe IV-l polnud poega ning tütar oli seetõttu kuulutatud troonipärijaks. Kuid varsti sündis ka poeg ja olukord muutus. Pärast lõputuid rahuläbirääkimisi loobus Marie-Therese 2. Juunil 1660. Aastal San Sebastiani piiskopilossis avalikult oma õigusest Hispaania troonile. Seejärel toimusid laulatused, algul Hispaanias, seejärel Prantsusmaal.

Troonipärija sündi 1. novembril 1661. aastal tervitati tavapäraste Te Deum’ide ja rahva innukate rõõmuhõisetega. Kuid pidustused troonipärija sünni avalikuks tähistamiseks korraldas Louis alles järgmise aasta juunis.

1661 aasta märtsis suri kardinal Mazarin. Surivoodil soovitas ta Louis’le, et ta võtaks juhtimise enda kätte ja peaks ametis ainult selliseid ministreid, kes “ Nende sõna kuulavad.” Veel soovitas ta luua ühe sisemise valitsuse - conseil etroit -, kuhu kuuluksid ainult krooni peamised ministrid ja kes pidid olema seal võrdsed. Teisisõnu - ei oleks olnud peaministrit. Kuningas palus printsidel, hertsogitel ja riigiministritel koguneda ja teatas, et on otsustanud tegeleda riigijuhtimisega isiklikult - “de faire son metier de Roi.” Louis’ otsus ise “ kuninga tööd teha” tähendas, et ühestki ministrist ei oleks saanud Mazarini järglast.

Pariisi rahvas tervitas rõõmuga uudist Mazarini surmast, kes oli küll seadnud jalule rahu ja tõotanud imesid, kuid imed ei saanud teoks. Kõik tublid mehed värisesid riigi pärast, kus polnud kedagi näha tüüri juures: neile ei tulnud pähegi, et kuningas võiks olla suuteline valitsema, isegi kui teda on ette valmistatud seda enda vaevaks võtma. Ta oli nägus, hea tervise juures ja kõigest 22-aastane. Lõbud piirasid teda igast küljest ja tuimestasid ta voorused. Kõik poliitikud otsisid mõttes meest, kes asuks tüüri juurde. Esile kerkisid Fouquet ja Colbert, kellest viimane oli Mazarini usaldusmees. Need kaks võistlejat olid nii erinevad, kui üldse olla saab. Fouquet, kes pärines parlamendi kõige paremast perekonnast, aga oli nüüdseks rikas ja ekstravagantne grand seigneur, kes oli kunsti, teatri, kirjanduse, õpetatuse ja teaduse suur patroon ja valgustatud asjaarmastaja. Ta armastas luksust, toredust ja suurejoonelisi meelelahutusi ning oli oma positsiooni sära säilitamiseks valmis kulutama ükskõik kui palju. Colbert, kes oli alustanud nooremametnikuna Le Tellier’ juures ja jätkanud intendanina Mazarini juures, oli väikese isikliku varandusega tõsimeelne riigiametnik, ennastsalgav töörügaja, kontoriasjanduse, raamatupidamise ja arvepidamise järelvalve asjatundja. Colbert suutis Louis’d veenda, et Fouquet’ kõrvaldamine on autokraatia saavutamiseks hädavajalik, sest oli süüdi majesteedi au haavamises ja riigivara riisumises. Louis XIV, asunud riigitüüri juurde, tahtis ennast feodaalsest minevikust lahti murda. Fouquet sümboliseeris kogu oma korralageduse ja korruptsiooniga seda minevikku enam kui  keegi teine. Fouquet-le karmi eluaegse vangistuse mõistmisega murdis Louis end vanast korrast lahti ja üritas korralagedust  ja anarhiat asendada korra ja autoritaarsusega. Usaldusisik ja majandusminister, korraldas oma vaenlasele Fouget’ le vahistamise, hukkamise eesmärgil. Fouget’ kohtuasi venis väga pikale ja oli segane protsess. Kohus jõudis otsusele alles 1664. aasta lõpuks.

Colbert’I surma järel sai kuninga “paremaks käeks” de Louvois, kes andis oma suurima panuse sõjaministrina. Suhtelise rahu ajal 1678-1688 asus ta isalt päritud sõjamasinat täiustama. Olles kuningale väga lähedane ja samal ajal võimas, tõmbas ta oma jõhkruse ja agressiivsusega endale kaela vaenulikkust ja kadedust. Louis’i kaitsjad on üritanud veeretada süüdistused Prantsusmaa vaenlaste karmi kohtlemise pärast de Louvois’ kaela. Lubades  julmusi alistatud Madalmaade elanikelt maksude väljapigistamisel, aitas ta tõmmata Prantsusmaale  nende halastamatu vihkamise.

Tänu Colbert’i finantsreformidele oli Louis küllalt rikas rahuldamaks oma tõelist isu sõjategevuse ja -kunsti järele. Varsti hakkas ta samavõrra viljelema ka kulukaid rahukunste. Kuni oma päevade lõpuni sai tema valitsevaks kireks luksuslike ehitiste rajamine ja viisipäraste viimistletud aedade planeerimine. Selleks vajalik õukonna eluviis arendas huvi muusika, teatri ja kirjanduse vastu. Louis meelest aitas see kahtlemata kaasa tema aupaiste tähtsusele. Arhitektuuri ja selle naaberkunstide armastus tegi Prantsusmaast kultuurikeskuse, kuhu ülejäänud Euroopa pööras oma pilgu, tema sõjaarmastus seevastu tõi Prantsusmaale alandust ja ülejäänud Euroopa viha.

Louis’ valitsusaja lõpupoole võtsid katoliku kiriku sisemised tülid uue pöörde. Jansenism polnud mingil juhul välja surnud, ta oli ainult uue kuju võtnud. Esialgne põhiküsimus oli puudutanud õpetusliku külge. Nüüd huvituti rohkem isiklikust pühendumusest. Arutlustele toeks tehti hulk missa- ja palveraamatute tõlkeid, peale selle ka üks piiblitõlge, mille tegi õpetlane de Sacy.

1712. aastal hakkas Louis ilmutama vananemise märke. Kuna kroonprints oli surnud rõugetesse, tõusis päevakorda tema pojapoja Burgundia hertsogi troonileasumine. Kuid ka tema ja tema poeg Bretagne’i hertsog haigestusid ja surid. Trooni päris hiljem hoopis Burgundia hertsogi noorem poeg Anjou hertsog, keda tuntakse Louis XV-na.

1715 aasta suvel halvenes Louis’ tervis. Üks jalg põhjustas kohutavat valu. Lõpuks tunnistati paistetus ja tumedad laigud gangreeni sümptomiteks. Sellest sai Louis’ surmahaigus. Pühapäeval, 1. septembril, kell veerand üheksa hommikul heitis Louis hinge. Niipea, kui surm oli ametlikult kinnitatud, läks ülemkammerhärra kuninga magamistoa rõdule. Ta kübara küljes lehvis must sulg. Ta hüüdis valju häälega: “ Le Roi est mort.” /Kuningas on surnud/. Ta läks tuppa tagasi ja tuli siis uuesti rõdule. Seekord kandis ta valget sulge. Ta hüüdis kolm korda: “ Vive le Roi Louis XV” /Elagu kuningas Louis XV!/

            
Austria Anna                            Louis XIV

                
  Kardinal Mazarin                             Jean-Baptiste Colbert

 

Kasutatud kirjandus:

Ian Dunlo, 2003 Louis XIV Tallinn Varrak

http://et.wikipedia.org/wiki/Louis_XIV 

http://www.lib.utexas.edu/photodraw/portraits/ 

http://www.wga.hu/html/r/rigaud/