PÄÄSUSABA
SUURBRITANNIAS
Pääsusaba esineb laialdaselt peaaegu kõikjal maailmas. Suurbritannias on ta
tõsiselt ohustatud ning endiselt pole teada, kas tema päästmine õnnestub.
Pääsusaba on Suurbritannias kogu aeg olnud seotud territooriumidega, kus
esineb soo-piimaputke, mille lehtedest ta toituda eelistab. Wicken Feni
kaitsealal hävis ta viiekümnendatel aastatel täielikult. Katsed liblika
taasasustamiseks lõppesid edutult, ent suurendasid huvi selle liblika elu
vastu.
BRITI OMAPÄRA
Pääsusaba esineb terves Euroopas ning ta pole haruldane ka Aafrikas ja
Aasias. Oma levila aladel, mis ulatuvad Aafrika põhjaosa subtroopilise ning
Euroopa ja Aasia parasvöötmekliima kaudu Himaalaja mäestiku ja Jaapanini, on
välja kujunenud mitu alamliiki. Kaks alamliiki elutsevad Põhja-Ameerikas,
niisiis ulatub tema levila poolarktiliste aladeni. Ei esine Soome põhjaosas.
Eestis on pääsusaba üsna sageli kohatud liik. Röövikud elavad mitmetel
sarikalistel taimedel ja see liik pole ilmtingimata seotud märgaladega, vaid on
omaks võtnud ka kuivad alad. Elab põhiliselt sarikalistel taimedel ja
moorputkel, aga ka kultuurtaimedel: porgandil ja tillil. Suurbritannias on
pääsusaba 19. sajandist alates üha haruldasemaks muutunud. Ta on äärmiselt
hinnaline, kuna seda, ainult märgaladel elutsevat alamliiki ei esine kusagil
mujal.
AHENEVAD TERRITOORIUMID
Viimase jääaja järel põhjustas sulavate liustike vesi niisuguse meretaseme
tõusu, et Suurem osa Suurbritannia idaosast jäi vee alla. Sel moel tekkis üle
40 000 km² soid ja märgalasid, kus piimaputk ja pääsusaba arenesid tuhandeid
aastaid üheskoos.
Alates 18. sajandist hakati aga tuule- ja aurupumpade abil teostama suuri
kuivendusprojekte. Märgalad hakkasid pikkamööda, ent püsivalt kuivama.
Koos märgalade kuivendamisega kadus ka soo-piimaputk, mis kasvab hästi vaid
märgadel aladel, koos sellega aga vähenesid pääsusaba ellujäämisšansid. Tema
keskkond muutus nii piiratuks, et säilis lõpuks vaid kahes kohas: Cambridge´ist
põhja pool Wicken Fenis ning Norfolk Broadsi ümbruskonna aladel.
Viiekümnendate aastate algul kadus pääsusaba Wicken Fenist. Esimesed katsed
tema taasasustamiseks luhtusid, ent teadlased uurisid välja liblika kadumise
põhjused ning on teda päästa üritades suurendanud huvi selle imekauni liigi
vastu.
SIHIKINDEL TAIMEDE ISTUTAMINE
1971. aastal alustati Wicken Feni kaitseala märgaladel ökoloogilisi
uuringuid, mille eesmärgiks oli pääsusaba asustamisvõimaluste kindlakstegemine.
Soo-piimaputke – taime, mille lehtedest pääsusaba toitub, leviku uurimisel
selgitati välja selle liblika arvukuse languse põhjused. Kuigi kaitseala polnud
kuivendatud, toimus seal põhjavee taseme langemine ning ala järk-järguline
kuivamine kõrvalasuvate märgalade maaparanduse tulemusena. See põhjustas
taimeliikide leviku, mis piirasid pääsusabade looduslikku keskkonda nii
drastilisel moel, et see liblikas hävis 1952. aastal täielikult. Uuringud
näitasid, et soo-piimaputk, mis siia alles jäi, on madalam ning tema iga on
ainult neljandik keskmisest elueast. Kuna emased pääsusabad munevad vaid
kõrgematele taimedele, on see fakt liblika jaoks otsustava tähtsusega. Kui
emased on sunnitud munema madalamatele, tillukestele taimedele, ei leia
röövikud seal terveks oma arenguperioodiks piisavalt toitu ning lihtsalt
hukkuvad.
WICKEN FENI KAITSEPROJEKT
Vanima Inglismaa looduskaitseala Wicken Feni märgaladele külvati 1975.
aastal sarikaliste sugukonda kuuluva soo-piimaputke seemneid. Ühtlasi kasvatati
pääsusaba röövikuid. 50-st korjatud munadest tekkis kaitsealal kasvandus, mille
röövikute arv ulatus 1300-ni.
Paljud neist langesid ootamatult saabunud külma ilma ohvriks, ellu jäi vaid
124 emast ning 104 isast liblikat. Kontrollides selgus, et munad olid munetud
peaaegu kõigi piimaputke ülemistele lehtedele.
1975. aasta kuival suvel muutus õienektar, millest liblikad toituvad, nii
tihkeks, et liblikad polnud võimelised seda imema, seetõttu suri hulgaliselt
pääsusabasid nälga veel enne paaritumist ning munemist.
Sarnaselt kuumale suvele põhjustasid 1975. aasta varased külmad pääsusabade
populatsiooni hävimise. Sellele lisandus veel märgalade kuivamine.
Selleks, et märgalade niidud säiliksid, tuleb neid regulaarselt niita.
Kuigi märgalad paiknevad kaitse all olevatel territooriumidel, niideti neid
liialt vara, seetõttu ei jõudnud piimaputke seemned küpseda. Niiviisi muutus
see taim järk-järgult järjest haruldasemaks. Ühtlasi järgnes märgalade liiga
varasele niitmisele 25-30% pääsusabade nukkude hukkumine, mis nende arvukuse
tõstmisele sugugi kaasa ei aita.
Wicken Fen on kuivav turbaväli, millel turbakihid paiknevad ümbrusaladest
kõrgemal. Pääsusabade soodsate tingimuste tekkeks on tarvis sekkuda äärmuslikul
viisil: pumbata ümbruskonnast piisav kogus vett või viia antud ala turba
väljavõtmise kaudu madalamale – kuni põhjavee tasemeni. Nende muutusteta ei ole
pääsusabade asustamise osas nendele aladele erilist edu loota.
Kirjeldatud olukord on näide vahekordade keerulisusest looduslikes
ökosüsteemides ning tõestus selle kohta, et kaitsealade eest hoolitsemise ning
ohustatud liikide aktiivse kaitsega peab alati kaasnema hea ökoloogia tundmine.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*http://www.botany.ut.ee/jaanus.paal/n2000.pdf