PÄÄSTAME
VAALALISED
Alates 1986. aastast on vaalapüük kogu maailmas keelatud, seda osaliselt
avalike protestide ja looduskaitseorganisatsioonide aktsioonide tulemisena.
Avalikkuse pahameelest hoolimata kütitakse aga vaalalisi endiselt, mitmed riigid
võitlevad aga püügikeelu tühistamise eest.
VAALALISTE SELTS
Vaalaliste seltsi moodustab suur rühm püsisoojaseid mereimetajaid. Umbes 90
liiki moodustavad kaks alamseltsi (kius- ja hammasvaalalised). Hammasvaalalised
toituvad peamiselt suurtest loomadest – kaladest ja kaheksajalgadest. Nad on
“haarajad” – kahmavad saakloomi ükshaaval või imevad keele abil suhu mitu kala.
Kiusvaalalised söövad planktonit, tillukesi vähilaadseid ning limuseid. Nad
on “filtreerijad”, kes ahmivad saaki suurte portsjonitena, kogutud toidumassi
kurnavad nad läbi kiuste.
Enamik vaalalisi sigib aeglaselt – vaid kord kahe aasta tagant. Tiinus
kestab eri liikidel 10-16 kuud. Harilikult sünnib vaid üks poeg, keda
imetatakse kuni aasta aega.
VAALALISTE KÜTTIMISE AJALUGU
Vaalalisi on kütitud juba tuhandeid aastaid. Inimesed kasutasid neid
hinnalise spermatseedi ja ambra allikana, mille eest maksid kõrget hinda eriti
parfüümide valmistajad. Rasva kasutati lambiõlina, ühe vaala lihaga sai aga ära
toita terve küla. Alguses püüti vaalalisi Gröönimaa lähedal. Vaalapüüdjad
tõrjusid need merehiiglased 17. sajandil Atlandi ookeani põhjaosast välja,
aastal 1850 aga ka Vaikse ookeani põhjaosast.
PIRAATPÜÜK
Hoolimata karmist vaalaliste püüdmise keelust pole kindel, et neid ei püüta
teadusuuringute sildi all.
Teiseks ohuks on ebaseaduslikult tegutsevad piraatlaevad. Probleeme tekitab
ka kalatööstus. Kalurid püüavad kalarikastes piirkondades, mis jätab vaalalised
ilma toidust ning põhjustab nende nälgasuremist või halastamatut surmamist.
TÖÖNDUSLIK PÜÜK
1868. aastal hakati vaalaliste püügil kasutama harpuune. Aurikud
võimaldasid vaalapüüdjatel oma püügilõike laiendada, seetõttu kütiti vaalu
endistviisi, vaatamata sellele, et nende arvukus langes. Kiiremaid liike,
näiteks heeringavaala, oli võimalik koguni taga ajada. Aastal 1905 avastasid
vaalapüüdjad Antarktise veed. South Georgia muutus ülemaailmseks vaalapüüdjate
keskuseks. Viiekümnendate aastate algul tõrjuti peaaegu täielikult välja
sinivaal. Seitsmekümnendatel aastatel hakkas Ülemaailmne Looduskaitseorganisatsioon
(IUCN) osutama suurte vaalaliikide täieliku väljasuremise ohule.
KAITSEALGATUSED
Suurt ohtu kujutavad delfiinidele kalavõrgud, mida kasutatakse masspüügil.
Võrkudesse kinni jäänud delfiinid ei saa hingata ning upuvad. Võrkudesse,
millega Põhjamerel turska püütakse, jääb igal aastal kinni ligikaudu 3000 noort
delfiini. Arvatakse, et Vaikses ookeanis hukkus tuunikala püüdmisel alates
läinud sajandi kuuekümnendatest aastatest üle 6 miljoni delfiini. Tuunid
kasutavad toidu hankimisel delfiinide orienteerumisoskust, nende järel ujudes.
Niiviisi satub tuunipüügi käigus võrkudesse suur hulk delfiine, kes vastavalt
seadusele tuleks kohe vabaks lasta, ent tegelikkuses näeb asi välja
hoopistükkis teistmoodi.
Inimesed on ammustest aegadest alates vaalalisi nende liha, rasva, luude ja
kiusvaalalisi ka kiuste saamiseks küttinud. 20. sajandil langes liikide arvukus
drastiliselt järjest intensiivsemaks muutuva tööndusliku püügi tõttu.
Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon keelas 1966. aastal mõnede ohtu sattunud
liikide küttimise, mistõttu need on nüüdseks mõnevõrra taastunud. 1986. aastal
keelati vaalapüük sootuks. Tõhusaks vahendiks vaalaliste kaitsel on ka
ühiskonna teavitamine. Greenpeace´i aktivistid ei väsi takistamast
vaalapüüdjaid avamerel. Kuigi sel moel päästetakse vähesed vaalalised, jõuab
püügiteema lehtedesse ja ühiskond on toimuvast teadlik.
Igaüks meist saab aidata
Meie kõigi huvides on nõuda valitsustelt vaalaliste kaitset.
*Võib boikoteerida kõiki selle riigi tooteid, mis jätkab endistviisi
vaalaliste püüdmist.
*Olukorda võib mõjutada ka tuunikalakonservide ostmisest loobumise teel,
kui on teada, et nende püük põhjustas delfiinide tapmise Vaikses ookeanis.
Paljud tootjad paigutavad tuunikalakonservide karpidele silte: “Püütud
delfiinidele ohutul meetodil”.
*Neli viiendikku planeedi Maa pinnast katavad ookeanid. Kui hävib see
elurikkus, mida nad endas sisaldavad, ohustab see ka inimese olemasolu.
*Esimeseks sammuks võib olla ka looduskaitseorganisatsioonide toetamine,
mille programmis on vaalaliste kaitse.
SUURTE VAALADE OHUSTATUD LIIGID
1.Kašelott
Pikkus: isasel 18,5 m, emasel 11m
Kaal: isasel 40 tonni, emasel 22 tonni
Levila: kõigi merede rannikuveed, kaasa arvatud Põhjameri ja Põhja-Jäämeri
2.Jäme-nokisvaal
Pikkus: isasel 9 m, emasel 7,3 m
Kaal: isasel 4 tonni, emasel 3,5 tonni
Levila: sügavad avamered Atlandi ookeanis ja Antarktikas
3. Mõõkvaal
Pikkus: isasel 8 m, emasel 7 m
Kaal: 7,5 tonni
Levila: kõik ookeanid
4.Grinda
Pikkus: isasel 6 m, emasel 4,8 m
Kaal: isasel 4,25 tonni, emasel 2 tonni
Levila: otsivad sügavat vett külmades ookeanides
5. Narval
Pikkus: isasel 4,7 m, emasel 4 m
Kaal: 1 tonn
Levila: Atlandi ookeani edelaosa, Aleuudi saared Vaikses ookeanis
6.Küürvaal
Pikkus: isasel 14,6 m, emasel 15,2 m
Kaal: 34-45 tonni
Levila: kõik ookeanid
7. Põhjavaal
Pikkus: isasel 15 m, emasel 16 m
Kaal: 14-17 tonni
Levila: kõik ookeanid, väldib liiga külma ja madalat vett
8.Grööni vaal
Pikkus: mõlemast soost isenditel 15 m
Kaal: 60 tonni
Levila: arktilised mered, otsib madalat vett
9.Heeringavaal
Pikkus: isasel 21 m, emasel 22 m
Kaal: 40-50 tonni
Levila: kõik ookeanid
10.Sinivaal
Pikkus: isasel 25 m, emasel 26 m
Kaal: 90-144 tonni
Levila: kõik ookeanid
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*V. Papastavrou “Vaalad”
*Loomade elu 7.köide