Sissejuhatus
Orienteerumissport on
üks huvitav spordiala, mis liidab tuhandeid. Orienteerumisega võib tegeleda
igas vanuses, igal aastaajal ning vabalt valitud koormusega. Orienteerumise
mõte seisneb selles, et kompassi ja kaardiga tuleb leida
maastikul üles mingi arv kontrollpunkte ja
võimalikult kiiresti jõuda finišisse. Rada on kaardi
peal märgitud ringikeste abil, mis on ühendatud sirgjoontega. Iga ringikese
sees asubki kontrollpunkt. Punktid peab läbima antud järjekorras. Igas
kontrollpunktis asub komposter, millega tehakse märke oma kontrollkaardile.
Teevalik järgmisesse punkti pole kindlaks määratud, igaüks valib ise endale raja,
millega jõuda kõige kiiremini kontrollpunkti. Just võimalus ise valida ja ise
punkti jõuda ongi orienteerumise võlu. Võisteldakse individuaalselt või
teatevõistlusel päeval ja öösel, joostes või jalgrattaga (ka autoga), talvel
suuskadega. Võistlemisel kasutatakse suuremõõdulist kaarti ja kompassi.
Orienteerumisalad
Suundorienteerumine
- tähtsaim võistlusala, kus osavõtjal tuleb rada läbida kindlas
kontrollpunktide järjestuses. Erinevad vormid on : lühirada, tavarada,
pikendatud tavarada, maraton, teaterada. Joostakse nii päeval kui ka öösel.
Valikorienteerumine
- võistlusala, kus osavõtjail tuleb kaardistatud kontrollpunktidest läbida
kindel arve kontrollpunkte. Läbitavad kontrollpunktid ja nende järjestuse valib
osavõtja ise.
Märkesuusatamine -
võistlusala, kus võistlejail tuleb läbida maastikul tähistatud rada ja kanda sellel
asuvad kontrollpunktid puhtale kaardile. Tulemuseks on raja läbimise aeg, millele lisatakse
kontrollpunktide märkimise ebatäpsuse eest saadud karistusaeg.
Rattaorienteerumine
- Rada läbitakse rattaga.
Pargiorienteerumine
- Joostakse lühikesel rajal (võitja aeg 10-15 minutit).
Trimmi- e.
terviseorienteerumine - orienteerumise harrastamine trimmi jõudmiseks ja seal
püsimiseks. Levivormid - püsiradade läbimine, päevakutest osavõtt.
Päevak - kindlal
nädalapäeval toimuv üritus, näiteks orienteerumisneljapäevak.
Mitmepäevak -
järjest mitmel päeval toimuv üritus, tuntud 3-, 4- ja 5-päeva-orienteerumised.
Rogain - Rogaining
on orienteerumismatkamine kestusega 6…24 tundi.
Orienteerumiskaardid
Orienteerumiskaardil
kasutatakse üle maailma samasuguseid kokkuleppelisi värvilisi tingmärke.
Kaardilugemise eelduseks on nende märkide tundmine. Koolikaardil kasutatakse ka
veel mõningaid erinevaid märke, kuna suurema mõõtkava tõttu on võimalik
kaardile panna ka selliseid objekte (üksikud põõsad, peenrad, võimlemisriistad
jm.), mida tavaliselt orienteerumiskaardile ei kanta. Sellisel juhul märgitakse
nende erimärkide seletused kaardinurka. Klassi- või saalikaardi joonistamisel lepitakse
tingmärkides lihtsalt omavahel kokku või lisatakse seletused kaardi serva.
Orienteerumiskaarte hakkas Rein Välba osaliselt täpsustama 1962, kõiki
maastikuelemente hakati kaartidel parandama 1969 (nn kaardirevolutsioon).
Esimesed orienteerumisvärvikaardid trükiti 1966 (autorid Arne Kivistik, Tõnu
Raid), massiliselt mindi värvikaartidele üle 1973.
Orienteerumise ajalugu
Esimesed ametlikud
võistlused peeti 31. x 1897 Norras Södertaenis, Eestimaal on tegeletud
sportliku orienteerumisega juba 75 aasta. Esimesed ametlikud võistlused Eestis
olid 19. VI 1926 Kloostrimetsas. Eesti
MV võistlusi korraldatakse suvealadel aastast 1959, talvealadel aastast 1960.
MM võistlusi korraldatakse suvealadel alates 1966 ja talialadel alates 1976.
Korraldatakse ka juunioride, sõjaväelaste ja üliõpilaste MM-võistlusi.
Esimene orienteerumisvõistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 Pirital.
Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud kaitseliidupäevade orienteerumisjooksu (meistrivõistlused)
4,9 km 5 kontrollpunktiga rajal võitis ajaga 29.18,8 (üks kilomeeter 6
minutiga) Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud
kergejõustiklane. Kuni II maailmasõjani võistlesid orienteerumises
kaitseliitlased, piirivalvurid, sõjaväelased, koolinoored, korraldati meistrivõistlusi.
Naiste osalemisest orienteerumisjooksus pole andmeid.
Pärast sõda hakkasid
matkajad orienteerumisvõistlusi uuesti korraldama 1950-ndatel aastatel. Esimene
individuaalne orienteerumisjooks toimus 15. juunil 1958 Viljandi lähedal
Viiratsis, kui Kalevi MV-l valikorienteerumises võitsid esikoha Heino Mardiste
ja Illi Uuetoa (Vill).
Organisatoorne areng
8. juunil 1959 loodi
Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille
esimeheks valiti Aleks Kaskneem, abiesimeheks Endel Jõgioja, kohtunike
kolleegiumi esimeheks Anto Raukas. Seda on tähistatud aastaid kui Eesti
Orienteerumisspordi Föderatsiooni asutamist, peetud nn juubeleid (1969, 1974,
1979, 1984). Nii matkajaid kui orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon
reorganiseeriti 1960 Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks:
15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek. Esimene
iseseisev orienteerumissektsioon tollases NLiidus moodustati 4. novembril 1960
Tartus (esimees Ilmar Kask), järgmised TRÜ-s ja Hiiumaal. Orienteerumist
koordineerib ja arendab Eesti
Orienteerumisliit, mis ühendab orienteerumisspordiga tegelevaid
klubisid
Esimesed reeglid (tolleaegses keelepruugis võistlusmäärused) kinnitati Eestis 8. aprillil 1960 (koostajad Endel
Isop, Aleks Kaskneem, Anto Raukas, Armult Reinsalu) ning noil aegadel kõigi
spordialade sportlaste jõuvahekordi näitavad järgunormid 29. juunil 1960 (need
töötas välja Endel Jõgioja). Iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi
Föderatsioon (EOF) moodustati Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide
Liidu presiidiumi otsusega 16. oktoobril 1962 ning selle esimesel pleenumil 16.
detsembril 1962 valiti presiidiumi esimeheks (presidendiks) Anto Raukas,
aseesimeheks Aleks Kaskneem. EOF reorganiseeriti 6. detsembril 1987 Eesti NSV
Orienteerumisliiduks (EOL); otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja
Spordikomitee 29. aprillil 1988. EOF/EOLi presidendid: Anto Raukas (1962-1964),
Uno Semper (1964-1969), Vello Rootsi (1969-1971), Heino Kask (1971-1984), Kalju
Vaikjärv (1984-1993) ja Leho Haldna (alates 1993). Rahvusvahelisesse
Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eesti vastu 10. juulil 1992, kuigi
positiivne telefoni-hääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast
taasiseseisvumist 27. septembril 1991.
Orienteerumisvõistlused
Eestis
Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus
peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, individuaalsed Eesti meistrimedalid
võitsid Riola Koppel ja Ülle Rooba, võistkonnavõidud said Tartu orienteerujad.
Esimene Eesti orienteerumissuusatamise MV toimus 14. veebruaril 1960 Elvas
märkesuusatamises.
Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala
kannasel Orehhovos. Aastatel 1960-1999 võistles Eesti koondis tiitli- ja
maa-võistlustel kokku 196 korda, MK osavõistlustele on Eesti saatnud oma
orienteerujaid 71 korda.
MK osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: orienteerumissuusatamises 1995 Haanjas
ja 1999 Käärikul ning orienteerumisjooksus 1998 Otepääl.
Esimene mitmepäevajooks NLiidus joosti 22.-27. oktoobril 1967 Valgast
Käärikule, startis 56 meest ja 1 naine ning 12 meeskonda. Harju mitmepäevajooksul
1972. a sügisel korraldas Tõnu Raid esimesed sprindivõistlused maailmas
Peale Eesti
meistrivõistluste (mehed ja naised H/D21 võistlevad kaheksale
medali-komplektile, omaette meistrivõistlused on noortele ja veteranidele)
peetakse hulgaliselt pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi: põnev öine teade
Jüriööjooks (alates 1960, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), kahepäevased
Suvejooks ja Suunto games, mitmepäevajooksud 4EST, Ilves-3 ja Kobrase karikas,
rahvusvahelise mainega teate-mitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehe-võistlusi
neljapäevakute nime all korraldatakse Eestis mitmel pool, esimene taoline toimus
Kloostrimetsas 11. juunil 1964 (idee Rain Lahtmetsalt, käivitaja Toomas Kerem).
Esimene orienteerumisklubi NLiidus OK Ilves
loodi 3. oktoobril 1978 Tartus (algataja Arvo Kivikas), järgnesid Orion (1979)
ja Kape (1981). 1. jaanuaril 2000 oli Eestis 38
orienteerumisklubi.
Et mitte
eakaaslastest maha jääda, tuleks alustada võimalikult noorelt. Kuid piirduda ei
tohiks ainult nöörirajal jooksmisega, sest kui ühel hetkel (aastal) selgub, et
nööri metsas abiks enam ei ole, on šokk lapsele väga suur. Ilma nöörita
jooksmise jaoks on olemas näiteks päevakud, kus lapsed saavad edukalt läbida
omal käel nööriraja ja seejärel koos ema, isa või juhendaja abiga ka HD12
klassi raja. Väikesed lapsed peaksid jooksma mööda pideorientiire: piki teid,
kraave, sihte, aedu, selgeid sooääri, mööda lagendikke ja metsakontuure jne,
mitte aga liikuma pikka vahemaad paksus metsas ainult suunaga. Selliste
orienteerumisülesannetega on võimelised toime tulema vanemad klassid.
H,D 20
- s.1983-84
H,D 18
- s.1985-84
H,D 16
- s.1987-88
H,D 14
- s.1989-90
H,D 12
- s.1991 ja nooremad, kes võistlevad klassides HD 12
Orienteerumine nõuab mõningaid teadmisi topograafias,
oskust lugeda spordikaarti ja maastikku ning neid teadmisi omavahel siduda. On
vaja osata valida ratsionaalne teekond, mis nõuab sportlaselt kiiret ja täpset
olukorra analüüsi suure füüsilise pinge all. Orienteerujal kujunevad sellised
vajalikud omadused nagu tähelepanelikkus, vastupidamine, tahtejõud ja oskus
orienteeruda halbades tingimustes. Sportlik orienteerumine maastikul - see on
intellektuaalne spordiala, mis vajab optimaalse tee valikut punkti leidmiseks
ja selle võtmiseks.
Orienteerumine - see on aktiivse puhkuse suurepärane
vorm. Sellega võivad tegeleda inimesed igas vanuses ning erineva füüsilise
ettevalmistusega. See spordiala ei pane üksnes lihased liikuma, vaid ka aju
tööle.
EE 7, Tallinn Eesti
Entsüklopeediakirjastus 1994
ENEKE3, Tallinn, Kirjastus „Valgus“ 1984
