Olümpiamängud
Praegusel ajal on olümpiamängud suurimad rahvusvahelised
spordivõistlused. Ka praegu peetakse olümpiamänge iga nelja aasta tagant.
Mängude vahelist ajavahemikku nimetati olümpiaadiks. Olümpiamängud on
ülemaalised pidustused, mida korraldati Kreekas. Olümpiamängud saidki oma
alguse just Vana-Kreekast, kus neid korraldati igal neljandal aastal peajumal
Zeusi auks. Antiik- olümpiamängud toimusid Peloponnesose poolsaarel Alpheiose
jõe orus pühas paigas Olümpias. Esimesed meie ajani säilinud teated
olümpiamängudest on pärit 776. a e. Kr. Arvatakse, et just siis toimusid ka
esimesed olümpiamängud.
Olümpiamängud
toimusid ka tol ajal iga nelja aasta tagant. Olümpiamängud toimusid algul ühe,
hiljem juba viis päeva. Viimase päeva lõpus autasustati kõiki võitjaid. Alates
neljandast sajandist e. Kr. esinesid olümpiamängudel ka luuletajad, kõnemehed,
ajaloolased, näitekirjanikud, moosekandid ja näitlejad.
Sportlased ehk
atleedid kogunesid Olümpiasse kõikjalt, kus kreeklased elasid: Balkani-
Kreekast, Sitsiiliast ja Itaaliast, Väike-Aasia rannikult ja Musta mere
äärsetest linnadest. Barbareid Olümpiasse võistlema ei lubatud.
Spordivõistlustest
võtsid osa ainult mehed ja poisid. Võisteldi erineva pikkusega jooksudes. Kõige
tähtsamaks peeti kõige lühemat, ühe staadioni ehk umbes 192 meetri pikkust
jooksu. Lisaks jooksudele olid kavas hobukaarikute võidusõit, maadlus,
rusikavõitlus ja viievõistlus. Viievõistlus koosnes kaugushüppest,
kettaheitest, odaviskest, jooksust ja maadlusest. Poisid võistlesid omaette
vanuseklassis. Kõik võistlejad pidid olema alasti.
Olümpiavõitjaile
anti roheline õlipuuoks, neile kuulus kogu rahva austus ja lugupidamine.
Võistlusi sai korraga jälgida umbes 40 000 pealtvaatajat. Kaunite ehitiste,
olümpiavõitjate ja jumalate kujude ja muude kunstiteoste pärast osutus Olümpia
hiljem järeltulevate põlvede jaoks Vana-Kreeka kultuuri varamuks.
Olümpiamängud
olid Kreeka rahva ülemaalised rahumängud ja nende auks katkestati Kreekas
sõjad. Antiikajal toimusid olümpiamängud 293 korral. Kui Rooma kehtestas
Kreekas oma ülemvõimu, hakkas olümpiamängude üllas mõte kaduma. Rooma keiser
Theodosius keelas kõik paganlikud pidustused, sealhulgas ka olümpiamängud.
Olümpiaehitised rüüstati. 19. sajandi keskel tärkas Kreekas olümpiamängude elustamise mõte. Seda ellu viies pani prantsuse pedagoog P. de Coubertin aluse nüüdisaegsele olümpialiikumisele, mille eesmärk on arendada noortes inimestes kauneid kehalisi ning kõlbelisi omadusi, kasvatada riikide ja rahvaste vahelist austust ja heasoovlikust ning kaasa aidata parema, sõdadeta maailma loomisele.
Pärast
Caironeia lahingut olid Kreeka linnriigid oma sõltumatusest küll ilma jäänud,
kuid Kreeka kultuur selle läbi oma tähtsust ei kaotanud. Tolleks ajaks oli
kreeklastel juba kultuurivallas juba väga suuri saavutusi ja see areng jätkus.
Nii oli lugu ka olümpiamängudega. Mänge peeti peajumal Zeusi pühas paigas
Olümpias. Sinna tuli hulgaliselt pealtvaatajaid ja kultuuritegelasi. Sel ajal
ohverdati jumalatele palju. Olümpiamängud olid kõige tähtsamad ja
suurejoonelisemad ülekreekalised pidustused. Kreeklased tundsid nende üle suurt
uhkust ja jätkasid nende korraldamist ka pärast iseseisvuse lõppu. Alles aastal
394 peale Kristust keelustati olümpiamängud.
Kasutatud kirjandus: