NIITUDE KAITSE

Looduslikud niidud on alad, mis on kevade algusest kuni suve lõpuni rohelised, lilleküllased ja lendavatest ning sumisevatest putukatest tulvil. Viimasel ajal on niidud kahjuks muutumas üha haruldasemaks.

Õitsvaid lilli täis niidud olid kunagi tavalised, seal karjatati loomi ja tehti heina. Kaasaegne põllumajandus on muutnud niidud põldudeks või kultuurrohumaadeks. Paljud niidutaimed ja –loomad, kes siin elasid, on nüüdseks väljasuremise äärel. Niitude hulk väheneb jätkuvalt.

MIS ON NIIDUD?

Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50 %, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Nimetus” “niit” tuleneb sõnast “niitjas”, mis tähistab seal kasvavaid niitjate lehtedega taimi. Tihti kasutatakse niidu asemel mõistet rohumaa, kuid päris täpne see ei ole. Rohumaal on laiem tähendus – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jagatakse niidud nelja suurde rühma: aru-, lammi-, ranna- ja soostunud niidud. Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, kuid igal maal nimetatakse neid isemoodi. Aasias laiuvad stepid, Aafrikas savannid, Ameerikas preeriad.

KUIDAS NIIDUD TEKIVAD?

Looduslikult tekivad niidud laidudele ja rannikutele, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad. Niidud võivad moodustuda aladele, kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi. Niitude teke on siiski valdavalt seotud inimtegevusega. Nii võivad niidud kujuneda hüljatud põllumaadele ja raiesmikele, aga ka aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada.

ARUNIIDUD

Väljanägemiselt ja tingimustelt sarnanevad aru- ehk puisniidud parkidega, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Puisniidud on eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, just Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus ka Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes.

Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Elamuümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Kasvama jäeti harvaesinevaid ja ilmselt ka suuremaid puid, mida oli raske raiuda. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes siis märgatavalt ka puisniitude pindala.

Kaasajal pakuvad puisniidud erilist huvi seoses nende kõrge liigirikkusega. Lubjarikastel niitudel leidub harilikult üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. See on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Viiel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril. Euroopas on suuremat liigirikkust leitud vaid säilinud metsastepi osas Venemaal.

LAMMINIIDUD

Lamminiitusid nimetatakse ka luhaniitudeks. Neid leidub järvede, jõgede ning ojade üleujutatavatel madalatel kallastel. Kevadise suurveega uhutakse hulgaliselt toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (näiteks Emajõgi, Pärnu, Kasari) ääres.

Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Rannaniidul kasvavad näiteks lamba-aruhein, harilik kastehein, kassikäpp, mägiristik, angerpist ja mailane.

RANNANIIDUD

Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ning kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks.

Sõltuvalt pinnamoest ning maapinna kõrgusest levib taimkate rannaniidul vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannaniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. Puu- ja põõsarinne neil aladel enamasti puudub, vaid harva ja üksikute põõsastena kasvab seal kadakat ja kibuvitsa. Rohttaimedest võib rannaniidul kasvada pilliroog, randaster, merihumur, rand-seahernes, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, tuderluga ja harilik hiirehernes.

Eestis võib rannaniite kohata saartel ja leidudel ning mandri rannikualadel. Kui rannaniitudel loomi ei karjatata, hakkab seal vohama pilliroog ja niidukooslus hävib. Rannaniitude pindala on seetõttu viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud. Suurimad ja esinduslikumad rannaniidud asuvad Matsalu looduskaitseala.

SOOSTUNUD NIIDUD

Soostunud niidud esinevad nõgudes ja madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel – seal kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad on soostunud niitudel sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest.

Soostunud niidud on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud. Puurindes esineb sookaske, haaba, sangleppa, saart ja harilikku toomingat. Põõsastest on esindatud paakspuu, paju, lodjapuu. Rohurinne on üsna liigirikas: näiteks tarnad, sookask, soopihl, sootulikas, lubikas jt. Samblarinde moodustavad harilik teravtipp, sirbikud ja kähar sulgsammal.

PÄÄSTAME NIIDUD

Tänapäeval püsivad niidud vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku matsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Nii näitavad niidul kasvavad taimeliigid üsna täpselt, kuidas inimene on niitu eelnevalt kasutanud.

Niitude kadumine toimub üha kiiremas tempos. Karta on, et järgmise mõnekümne aasta jooksul kaob enamik neist meie maastikupildist ning säilivad vaid looduskaitsealadel. Õnneks on olemas loodukaitseorganisatsioonid, kes hooldavad niite nii, et nende looduslik omapära säiliks. Üha enam põllumehi pöördub tagasi looduslike põlluharimismeetodite juurde – ühest küljest ei ohusta need niite, teisalt aga aitavad säilitada nende liigirikkust.

Riiklikud dotatsioonid võivad mõjutada põllumehi säilitama niitudel elutsevate kaitsealuste loomaliikide ellujäämisvõimalusi. Niisugustel püüdlustel võib aga olla ka lisakasu. Näiteks kõrge õistaimede sisaldusega “magusa” heina eest maksavad hobusekasvatajad meelsasti kõrgemat hinda.

Paljudes piirkondades on aga kaitsmiseks juba liiga hilja: looduslikud niidud on lakanud olemast. Eestis on niite vähe ning nende hulk väheneb pidevalt. Tüüpilisi niite võib näha looduskaitsealadel, näiteks Matsalus või Virtsu lähedal Laelatul.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Õpilase entsüklopeedia

*Eesti elusloodus