MUSTJALG-TUHKRU KAITSE
Põhja-Ameerika mustjalg-tuhkrut nähti vabas looduses viimast korda 1987. aastal. Nüüdseks on ta esmakordselt ka vangistuses paljunenud, tänu millele on ka tema ellujäämisšansid suuremad.
Mustjalg-tuhkur on Põhja-Ameerika laiuvates preeriates elutsev väike kärplane. Ta kütib ühis-rohtlahaukureid. Hulgaliselt tuhkruid on langenud epideemiate ohvriks. Loomade tulevik on hetkel ebakindel, seetõttu püüab inimene neid sihtprogrammi elluviimise abil väljasuremisest päästa.
TOITUMINE JA JAHIPIDAMINE
Ainsa loomana peab ühis-rohtlahaukuritele jahti mustjalg-tuhkur. Rohtlahaukurid on oravaga suguluses olevad närilised. Elavad Põhja-Ameerika preeriates Kanadast Mehhikoni. Rohtlahaukurid kaevavad maa alla ulatuslikke urge.
Üksikud rühmad ühendavad oma urud koridoride süsteemiga, luues maa-aluseid linnakesi, mille pindala võib ulatuda kuni 6,5 km². Mustjalg-tuhkur ehitab uru selle maa-aluse koloonia asustamata ossa ja peab öösiti rohtlahaukuritele jahti. Ta surmab rohtlahaukurid nende kaela läbi hammustades. Üksi küttivale emasloomale piisab ühest rohtlahaukurist kolmeks päevaks. Kui ta aga pidevalt näljaseid poegi toitma peab, vajab ta vähemalt üht rohtlahaukurit päevas.
Mustjalg-tuhkur on spetsialiseerunud rohtlahaukurite küttimisele ning hetkel sõltub tema ellujäämine nende loomade populatsiooni arvukusest.
TUHKRU OHTUSATTUMISE PÕHJUSED
Mustjalg-tuhkru populatsioonid pole kunagi olnud eriti rohkearvulised. Siiski oli tal kuni inimese saabumiseni tema territooriumidele õnnestunud ellu jääda. Farmeritele on rohtlahaukurite kolooniad alati suureks probleemiks olnud, kuna need loomad toituvad rohttaimedest. Seetõttu mürgitati neid massiliselt. Ellu jäi vaid pisut üle viie protsendi ühis-rohtlahaukurite esialgsest hulgast. Selle tagajärjeks oli ka tuhkrute arvukuse langus, kes said mürgituse või surid haiguse või nälja tõttu. Ühis-rohtlahaukurite kolooniad on nüüdseks tuhkrute õnneks oluliselt kasvanud.
MIDA ON ÄRA TEHTUD?
1960-ndate lõpul püüdis rühm zoolooge kinni 9 mustjalg-tuhkrut ning proovis neid vangistuses pidada.
Loomad vaktsineeriti ohtliku, sageli surmava loomakatku vastu nõrgatoimelise vaktsiiniga, mida kasutatakse ka koerte vaktsineerimisel.
Immuunsuse saavutamise asemel tuhkrud hoopis haigestusid, neli looma suri, ellujäänud aga polnud enam võimelised paljunema.
Selgus, et samal ajal oli see liik looduses juba välja suremas. 10 aasta möödudes ilmus esimene lootuskiir Wyomingis, kui koer seal ühe mustjalg-tuhkru leidis. Zooloogid vaktsineerisid iga leitud looma katku vastu. Tähelepanelikult jälgisid nad leitud kolooniat ning said hulgaliselt informatsiooni selle tuhkruliigi eluviisi kohta. 1985. aastal puhkes epideemia ühis-rohtlahaukurite hulgas. Kuigi nakkus tuhkrutele edasi ei kandunud, ähvardas neid taas väljasuremine põhilise toiduallika kaotamise tõttu. Püüti kinni 6 tuhkrut, kes aga mõne päeva pärast hinge heitsid. Mustjalg-tuhkru tulevik on ohus, kui ei võeta kaitse alla kohti, loomi ja taimi, millest sõltub tema elu.
1985. aastal kordus katkuepideemia, mis mustjalg-tuhkruid ohtu seadis. Siis loeti üle kõik tuhkrud, keda leida õnnestus, ja vaktsineeriti katku vastu. Kuna tuhkur elab varjatult, oli teadlastel vähe teavet tema sigimise kohta. Alles mõne aja pärast õnnestus üles kasvatada esimesed pojad. 1987. aastal sündis kahes pesakonnas kokku seitse tuhkrut, 1988. aastal aga järgmised 34, kes saadeti laiali erinevatesse Ameerika loomaaedadesse. 1989. aastal lõpuks elas vabaduses taas juba 120 mustjalg-tuhkrut.
Teadlased, kes tegid kõik endast oleneva mustjalg-tuhkru populatsiooni päästmiseks, töötasid välja selle liigi kaitseprogrammi. Tuhkru vabadusselaskmiseks tuleb kõigepealt antud piirkonnas tagada vastava suurusega ühis-rohtlahaukurite populatsiooni olemasolu, kuna tuhkrud peavad jahti just nendele loomadele.
Tuhkruid valmistatakse eluks vabaduses ette, õpetades neid reageerima mäkrade ning karvasjalgade topistele, et nad tunneksid oma looduslikke vaenlasi. Võimaliku epideemia puhkemise juhuks hoitakse mitmeid loomi vangistuses “raudvarana”. Hetkel on veel raske öelda, mil määral see programm õnnestub.
KASUTATUD KIRJANDUS
* Loomariigis
* http://sunsite.ee/loomad/Imetajad/tuhkur.htm
* http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel188_165.html