MOZART
Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal ühes kaunis Austria linnakeses Salzburgis. Hariduse sai ta oma isalt, Leopold Mozartilt, kes oli silmapaistev viiuldaja, helilooja ja orkestrijuht. Wolfgang Amadeus Mozarti loov geenius ja erakordsed võimed nagu absoluutne kuulmine, suurepärane mälu ja pillimängu kerge omandamine avaldusid juba varases nooruses. Tal oli ka õde Maria Anna, keda pereringis kutsuti Nannerliks. Kui Nannerl kodus oma palasid harjutas, siis väike Mozart kuulas ja varsti olid tal need lood paremini selged kui ta õel. Ja nii avastaski nende isa, et tema mõlemal lapsel on erakordne anne ja ta hakkas nendega reisima ja neid esinema viima üle kogu Euroopa. Ning koos oma andeka õe Maria Annaga pälvis Mozart imelapse kuulsuse.
Mozarti suured muusikaanded ilmnesid tavatult vara. Juba kuue aastaselt esines ta klaveri, oreli ja viiulimänguga. Kaheksa-üheksa aastaselt kirjutas sümfooniaid, veidi hiljem ka oopereid. Kui ta oli 14-aastane, autasustas Rooma paavst teda ordeniga, mida olid saanud vaid vähesed heliloojad, ning kuulsas Milano ooperiteatris jagas vaimustunud publik kiiduavaldusi tema ooperitele.
Aastast 1769 oli Mozart Salzburgi õukonnakapelli kontsertmeister. Oma lühikese elu viimased kümme aastat elas Mozart Viinis. Seal lõi ta oma parimad teosed sealhulgas ooperid “Figaro pulm”, “Don Juan”, ”Võluflööt”, “Haaremirööv” ja ka tema viimase ooperi “Tituse armulisus”. Mozarti rohkem kui 600 teosest on ooperid ja instrumentaalmuusika suurvormid (sümfooniad, sonaadid, kvartetid ja kontserdid) võrdselt tähtsad.
Mozarti ooperite ainestik on enamasti võetud minevikust. Tegevuspaik on antiik- või muinasmaailm. Kuid tema ooperite seas on ka palju selliseid, mis käsitlevad Mozarti kaasaegset elu. Sündmustiku teljeks on Mozarti oopertites tavaliselt armastus. Oopereid läbib mõte armastuse, headuse ja valguse jõust, mis muudab inimese suuteliseks võitma saatuse salakavalaid sepitsusi ja iseenda nõrkusi. Isegi kõige kurjemad inimesed leebuvad ja õilistuvad siira armastuse palge ees. Mozarti looming on sügavalt humaanne.
“Figaro Pulm”
Selle 2-vaatuselise ooperi libreto on kirjutatud kuulsa prantsuse kirjaniku Beaumarchais’ komöödia järgi. Kuna komöödias paljastati kõrgema seisuse kombelõtvus ning feodaalühiskonna väärnähtusi, keelati selle Viinis esitamine. “Figaro pulm” on sädelev, lõbus ja vaimukas lugu, mis jutustab Sevilla endise habemeajaja, krahv Almaviva praeguse kammerteenri Figaro ja toatüdruk Susanne’I võitlusest õiguse eest teineteist armastada ja abielluda .
“Don Juan”
Selle teose probleemistik koondub nimikangelase – võluva elunautija ja seikleja ümber. “Don Juan” on Mozarti kõige novaatorlikum ooper. Selles ooperis segunesid esmakordselt tõsise ja koomilise ooperi jooned. Don Juan on paheline isiksus, kuid seejuures mehelikult võluv, julge, leidlik ning suhetes naistega, kes talle meeldivad, kütkestavalt õrn. Don Juani karakteri eri küljed väljenduvad ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites.
Mozartil on 17 ooperit. Kuid Mozarti noodilehtede arv ulatub kümnetesse tuhandetesse. Kuidas ta küll jõudis kõik need kirjutada? “Figaro pulma” avamäng on täis graatsilist mänglevust, ülekeevat tuiskavat hoogu ja vallatust. Kohati läks Mozart oma ooperites otse sümfoonilise arenduseni orkestriga, mis siiski samal ajal jättis võimaluse lavalise mängu ja situatsiooni allakriipsutamiseks. Mozart ise pidas aga oopereid oma loomingu kõige tähtsamaks osaks ja kui ta nii-öelda puistas käisest igasugust kontserdimuusikat, siis käisid ta mõtted ikkagi ooperi suunas.
Aastal 1786 valminud ooper- “Figaro pulm” võeti esietendusel vastu suurte ovatsioonidega, kuid huvi kadus kiiresti ja nii kustutatigi ta peale üheksandat etendust mängukavast. Teel Prahasse kirjutas ta suure osa ooperist “Don Juan”, mis 1787. aastal Prahas esietendus. Prahas oli Mozarti edu suur ja tagasi tulles Viini sai ta koha kammermuusikuna keiserliku õukonna juurde, kus ta sai 800 kuldnat aastas.
Kuid vaatamata sellele läks raha ikkagi rohkem välja, kui sisse tuli. Mozartil ei olnud majanduslikku meelt ning tekkisid võlad. Kirjadest saab lugeda, kui sassis oli tal majanduslik olukord. Keset võlausaldajate rahanõudmist tuli tal tarviliku igapäevase leiva pärast ühest poest teise laenamas käia. Sellel ajal töötas ta aga juba oma uue ooperi “Cosi fan tutte” kallal, mille kerglase laadi põhjal võiks arvata, et autor elab keset küllusrikkust ja õnnelikke elutingimusi. Viinis oli sellel ooperil suur menu, kuid kuu aega hiljem suri kuningas Joseph II ja teos võeti mängukavast ära. Tema viimane ooper on “Die Zauberflöte” (Võluflööt) ja selle kirjutas ta Viinis asuva rahvateatri jaoks. Sellel oli tema ooperitest üldse kõige suurem edu, kuid lavastaja oli varustanud ooperi sisu igasuguste efektidega, mis küll oleksid armetud ilma Mozarti muusikata. Tänapäeval on veel huvitav minna vaatama “Võluflööti”, sest see on nii rikas ja kuidagi ehtne.
Kuid kõrvuti “Võluflöödiga” kirjutas ta veel ühe ooperi ja sellega oli väga kiire, sest see oli tellitud Prahast Leopold II kroonimise puhuks ja aega oli ainult üks kuu. Ka tuli üks müstiline võõras ühel pimedal õhtul, koputas uksele ja andis oma isanda tellimuse Reekviemi kirjutamiseks edasi, pani raha lauale ja lahkus. Kuid 1791. aasta sügisel halvenes Mozarti tervis: tal olid sagedased palaviku- ja minestushood. Need halvasid ta töövõimet, kuid ta suutis siiski suurema osa Reekviemist valmis kirjutada. 4 detsembril toodi talle üks odav arst, kes korraldas külmad kompressid, kuid Mozartil murdus viimane vastupanu ja ta suri aastal 1792.a. 5.detsembri ööl. Ta elas 35-aastaseks. Reekviemi lõpetas hiljem üks Mozarti õpilane F. Süssmayer, kes oli Mozarti haiguse ajal lahutamatu põetaja ja aitaja. Haiguse sümptomite järgi arvatakse, et tegemist oli neerupõletikuga, mille tagajärg oli loomulikult mürgitus. Seetõttu käis ringi legend, et Salieri olevat lasknud oma vastase, kes talle ikka ette kippus, ära mürgitada. See on kindlasti vale, aga ühe mürgise lause laskis ta küll peale Mozarti surma lendu, see kõlas nii: “On küll kahju ühest sellisest geeniusest, aga hea meile, et ta on surnud, sest kui ta oleks kauem elanud, tõesti, maailm poleks meile üht leibagi meie helitööde eest andnud.” Mozarti lesele jäi kaks alaealist last ja suur mure, kuidas lahkunut matta, sest tal polnud ju üldse raha, ainult võlad. Nii ta pöörduski abipalvega keisri poole, kuid sellised kirjad ei liigu kiiresti ja Mozart maeti ühishauda, mille asukoht pole siiani teada.
Kui nüüd heita pilk sellele kingituse suuruse väärtusele, mis Mozart maailma on andnud, siis on rahvas seda esimesest kuulamisest saadik kuni tänapäevani ooperiteatris ja kontserdisaalist tulles või raadio eest üles tõustes järele laulnud, ümisenud. Kui vaadata sellele kingitusele kas või ainult pealiskaudselt, kogust mõõtes, siis tuleb kohe mõte: see ei ole võimalik, et üks inimene on jõudnud nii palju. Austri muusikateadlane Köchel suure ja vaevarikka töö järel saanud kokku üle 600 numbri, arvatavasti polnud Mozartil neid aega kokku lugeda.
Kasutatud kirjandus:
Eduard Tubin “ Rändavate vete ääres”
Eneke 3
Ene 5
www.tdl.ee/~anumai/kontsud/mozart.html
www.lasyslg.tln.edu.ee/Akursus/Intel/Tood4/Heli/page8.html
http://pianoeducation.org/mozart.gif
