Mina, Karl Suur

Mina, Karl, sain oma isa Pippini järel Frangi kuningaks ja valitsen aastast 768. Mind tuntakse ka Karl Suure nime all. Minu nimi ei tekkinud mitte minu riigi suuruse, vaid suure kasvu tõttu. Oma 190 cm pikkuse koguga olen inimeste hulgas tõeline hiiglane. Täies sõjavarustuses, mõõk käes, kroon lokkis heledate juustega peas, jätan majesteetliku ja isegi hirmuäratava mulje.

Ma olen veetnud lõviosa oma pikast valitsusajast sõjaretkedel, kaitstes riigipiire ja allutades uusi rahvaid frankide võimule. Juba valitsusaja algul tungisin Itaaliasse, vallutasin Langobardide riigi ja sain nii ka Itaalia kuningaks. Üksnes Itaalia lõunaosa jäi mu võimu alt välja. Eriti kaua ja veriselt tuli mul sõdida frankidest põhja pool elava germaani hõimurühma sakside vastu. Saksid olid tol ajal veel paganad ja ma püüdsin neid vallutuse käigus vägisi ristiusustada. Saksid kaitsesid vapralt oma vabadust ja esiisade usku. Korduvalt kihutasid nad meid maalt välja ja ütlesid lahti peale sunnitud ristiusust. Alles enam kui 30-aastase võitluse järel suutsin saksid kindlalt oma võimule allutada ja ristiusku pöörata. Minu impeerium ulatub Elbest ja Taanist kuni Hispaaniani ja Roomani ja siin elab umbes 15 miljonit inimest.

Esimesel jõulupühal issanda aastal 800 krooniti mind Roomas keisriks. Nii sai katoliiklusse kaldunud Lääne-Euroopa enesele minu näol ühe õige valitseja. Sest kuni selle ajani, Rooma impeeriumi kokkuvarisemisest saadik, resideeris ainuke keiser Konstantinoopolis, ortodoksi usu ja Ida-Rooma riigi pealinnas. Enne kui ma ka seal tunnustatud sain, möödus veel 12 aastat, aga selleks ajaks olin ma Lääne kristlusele ja kultuurile üsna tugevad jalad alla saanud. Et oma trooni hoida, vajan riigimehena nelja asja: esiteks tugevat ja löögijõulist armeed, et globaalsed võimusuhted selged oleksid; teiseks tõhusat ametnikkonda, et vallutatud alasid hallata; kolmandaks tarka abielupoliitikat, et oma seljatagust kindlustada ja neljandaks häid suhteid Rooma kiriku shefiga.

Aastaks 800 olid mul esimesed kolm asja kindlalt käes, aga et ka neljas, esimese kristliku Euroopa impeeriumi täiuseks möödapääsmatu asi teoks sai, see on suurelt osalt ühe usukriisi tagajärg.

Lääne-Rooma kiriku peaks oli sel ajal lihtrahvaliku päritoluga paavst Leo III. Ta oli põlatud Rooma aadli hulgas, aga isegi rahvas kippus temast taganema, kuna levis kõmu, et paavst elab patust elu ning pääses võimule tänu altkäemaksudele. Aastal 799, ühe protsessiooni ajal Roomas, tungisid vastased paavstile kallale ja püüdsid tal silmi välja torgata ja keelt suust välja lõigata. Leo'l õnnestus siiski pääseda ja ta põgenes Paderborni tänasel Põhja-Saksamaal, et minult kui Õhtumaa võimsaimalt mehel abi paluda. Võtsin paavsti suurejooneliselt vastu. 800. a detsembris reisisin Rooma, et paavst Leo III asja isiklikult lahendada. Kui abtide, piiskoppide ja aadlike nõukogu 23.detsembril tema suhtes otsusele ei jõudnud, ja kuna Leo oli ennast süüst puhtaks vandunud, tegin otsuse ise: mõistsin kõik paavsti vastased surma. 2 päeva hiljem, esimesel jõulupühal Peetri kirikus toimunud missa ajal pani paavst Leo III mulle pähe keisrikrooni, vaimulikkond laulis kiidulaulu ja nii sai minust esimene "a Deo coronatus" ehk "jumalast kroonitud" keiser. Nii oli keisrivõim Lääne-Euroopas taastatud. Keisrit loeti kõigi kristlaste ülemvalitsejaks ja keisririik pidi ühendama kogu ristirahvast. Mina, kelle võimule allub suur osa Lääne-Euroopat, olen seega oma tiitli õigusega ära teeninud ja mind peetakse õigusega Rooma keisrivõimu taastajaks. Minu ajal valitseb Frangi riigis rahu ja kord. Reisin oma kaaskonnaga pidevalt mööda maad ja korraldan riigiasju. Kord aastas toimuvad suured sõjaväe ülevaatused, kuhu kogunevad nii ülikud kui ka lihtsõdurid kogu riigist. Seal on mul võimalik alamatega nõu pidada. Kindlat pealinna riigil pole, kuid mul on mitu meelispeatuspaika, kus ma tavatsen talvi mööda saata. Kõige tähtsam neist on Aachen. Riigi üksikute osade elu korraldavad minu määratud asevalitsejad ja kohtunikud. Kuigi ma ise olen kirjaoskamatu, pean lugu ka kultuurist ja haridusest. Olen kutsunud oma teenistusse kõige tuntumaid õpetlasi kogu Lääne-Euroopast ja muutnud nii oma õukonna tõeliseks kultuurikeskuseks. Aachenisse rajasin kooli oma lähikondlaste ja frangi ülikute poegadele. Ühtlasi olen soosinud kloostrite rajamist ja õpetatud munkade tööd nii kristlike kirjameeste kui ka vanaaja autorite teoste uurimisel ja ümberkirjutamisel. Oma parimail eluaastail olin suurepärane sõjamees, jahimees ja ujuja. Mul on olnud viis naist ja kuus alalist armukest. Siiamaani on mul olnud laitmatu tervis, kuid nüüd, 1814 aastal, kui olen 72-aastane, tundub, et hakkan siit elust lahkuma. Inimeste meelest olen mina, Karl Suur, olnud ideaalne valitseja ja ma loodan, et jätan ka järeltulevatele põlvedele unustamatu mulje.

Kasutatud kirjandus

Ajaloo õpik 7. klassile Mait Kõiv, Priit Raudkivi “Avita” 1996
http://www.vabaeuroopa.org/Article.aspx?m=12&y=2000&id=546044A4-B774-47FC-810E-10E909DA7548