Marco Polo
Veneetsia linnriigis 1254. aastal sündinud kaupmees ja maadeuurija Marco Polo saabus umbes 1275. aastal oma kahe onu Shangdusse Hubilai hoovkonda. Temast sai suurkhaani lemmik ja ta saadeti mitmetele diplomaatilistele missioonidele. Ta reisis khaani asju ajades Pärsias ja Indias ning õppis soravalt rääkima mongoli ja pärsia keelt. Ta oli teravapilguline vaatleja ning tema fantastilisteks ja usutamatuteks peetud reisikirjad Il millione mõjusid innustavalt tulevastele maadeavastajatele. Christoph Kolumbuski luges seda suure huviga, eriti köitsid teda seal mainitud haruldased ja kallihinnalised vääriskivid.
Tolle aja inimeste teadmised kaugetest maadest põhinesid enamasti legendidel või ebausul. Nii arvati, et maa nimega India on muinasjutumaa, kus kubiseb aardeist ja veidratest koletistest.
Teekond avamerel oli paljudele inimestele hirmuäratav mõte. Sel ajal pidasid inimesed Maad lapikuks (mis toetub kilpkonnale), nii et laev võis purjetada üle ääre ja põrgusse kukkuda. Teistpidi jälle, kui liiga kaugele lõunasse sõita, kõrvetaks päike ära. Ehkki haritud inimesed selliseid jutte ei uskunud, nõudis merel seilamine suurt vaprust. (1.)
Marco Polo reisid (1271-1295)
13. sajandi keskpaigaks olid paljud Veneetsia kaupmehed end sisse seadnud Musta mere ümbruses, eriti Krimmi poolsaarel asuvas Soldaia sadamalinnas. Sealt asusid Marco isa Niccoló ja onu Maffeo 1260. aastal teele ning reisisid Kesk-Aasiat läbivat Siiditeed mööda ida poole, kavatsedes seal vääriskividega kaubelda. (2.)Nad jõudsid Berke-khaani õukonda, mis asus tol ajal Bulgari ja Sarai linnas. Kui nad olid seal ligi aasta viibinud, puhkes sõda Berke-khaani ja Levandi tatarlaste khaani Hulagu vahel. Sõja tõttu oli seal riskantne liikuda, iseäranis selles suunas, kust vennad olid tulnud.
Sestap arutlesid nad nõndaviisi:“Kuna me ei pääse oma kaupadega tagasi Konstantinoopolisse, mingem siis hommiku poole. Nii saame sealtkaudu ringiga koju tagasi.“. Nad ületasid Tigrise jõe ja rändasid seitsekümmend päeva läbi kõrbe, kus nad ei leidnud eest ühtki linna ega küla, vaid üksnes tatarlasi oma telkidega, kes elatasid end kariloomadest.(3.)
Sealt edasi jõudsid nad suurde ja ilusasse linna nimega Buhhaara. Nad peatusid seal kolm aastat.
Ühel päeval saabus Buhhaarasse Levandi valitseja Hulagi saadik, kes oli teel kõigi tatarlaste suurkhaani Hubilai juurde. Nähes messer Niccolód ja messer Maffeod, oli saadik üpris üllatunud, sest seal maal ei olnud veel eales nähtud mitte ühtegi ladinlast. Kuulnud, et need mehed olevat kaupmehed, lausus too saadik:“Härrased, kui te mind usaldate, pakun ma teile võimaluse, mis võib teile palju kasu ja au tuua.“ Vennad vastasid, et nad usaldavad teda meelsasti igas asjas, mis nende võimuses. Seepeale lausus saadik: “Ma kinnitan teile, et suurkhaan pole veel kogu oma elu ajal näinud ühtki ladinlast ja ta ihkab väga mõnda neist kohata. Seepärast, kui te minuga kaasa tulete, võite olla kindlad, et ta võtab teid vastu suure austuse ja heldusega. Te võite reisida koos minuga ilma vähimagi hädaohuta ja ilma ühegi takistuseta.“ (3.)
Vennad olid meelitatud ja nõus temaga kaasa minema. Kui nad suurkhaani õukonda jõudsid, võttis too neid vastu tõepoolest suurte austusavalduste ja rikkalike kostitustega. Tal oli palju küsimusi eelkõige nende valitsejate kohta. Ka huvitas teda kõik, mis seotud püha paavsti, Rooma kiriku ja ladinlaste kommetega.
Suurkhaan Hubilai võttis nõuks läkitada paavsti juurde saadikud. Vennad olid nõus selle kohustuse enda peale võtma. Hubilai andis neile ka kaasa ühe oma paruni nimega Kogatal.
Ta andis neile kaasa kirjad, mille sisu oli järgmine: ta palus paavsti saata siia kohale kuni sada õpetatud meest, kes tunnevad põhjalikult ristiusku ja seitset kunsti ja oskavad siinseid inimesi veenda, et nende usk on väär ja et kõik nende ebajumalad, keda nad oma kodus kummardavad, on kuradist. Need mehed peavad oskama selgesti näidata ja põhjendada, et ristiusk on parem kui nende usk. Veel palus suurkhaan tuua õli lambist, mis põleb Jeruusalemmas Jumalapoja haual.(3.)
Suurkhaan andis vendadele ja oma parunile kaasa ka kuldplaadi, mis oli kirjutatud kolmele saadikule, kuhu iganes nad satuvad, peab neile antama peavarju, hobuseid ning mehi. Natuke maad peale teeleasumist haigestus tatari parun äkitselt. Ta jäi maha ühte linna.
Nad suundusid Akka poole, kus nad said teada, et paavst Clemens oli vahepeal surnud. Seega nad otsustasid minna Rooma kiriku legaadi Tedaldo di Piacenza juurde. Vennad jutustasid, millise ülesandega nad paavsti juurde oli saadetud. Legaat nägi selles suurt kasu ja au ristiusule, seepärast ta soovitas oodata, kuni uus paavst valitakse.
Nähes, et legaadil on õigus, otsustasid vennad minna tagasi Veneetsiasse oma perekonna juurde. Kohale jõudes sai messer Niccoló kuulda, et tema naine oli vahepeal surnud ja teda oli ootamas tema viieteistkümneaastane poeg Marco. Nii jäid vennad ligi kaheks aastaks Veneetsiasse ootama päeva, millal ametisse pühitsetakse uus paavst.
Kaks aastat hiljem alustasid vennad taas teekonda, kartes, et jäävad suurkhaani tagasiminekuga muidu liiga hiljaks. Sedapuhku võeti Veneetsiast kaasa ka Niccoló seitsmeteistkümne aastane Marco. Nad läksid otse Akkasse, kus said kokku taas legaadiga. Nad palusid temalt luba minna Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida suurkhaan oli soovinud. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane. Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et messer Niccoló ja messer Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu.
Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti toosama legaat. Ta võttis endale nimeks Gregorius X. Ja mõne aja pärast saabus ka paavstiks valitud legaadi saadik, kelle sõnumis oli öeldud, et kui messer Niccoló ja messer Maffeo ei ole veel lahkunud, pöördugu nad tagasi ja tulgu tema juurde(3.)
Jõudnud Akkasse, tegid nad visiidi pühale paavstile ja avaldasid talle oma austust. Ta andis neile kaasa kaks dominikaani munka, keda peeti provintsi kõige targemaiks. Nendele munkadele andis ta preestrite ja piiskoppide ametissepühitsemise ja täieliku pattude andeksandmise õiguse. Ta andis neile kaasa kirjad, milles ta muuhulgas palus suurkhaani venda Abakat, et too osutaks abi ja toetust kristlastele selleks, et nood võiksid meritsi külastada tema valdusi. Nad võtsid vastu paavsti õnnistuse ja asusid teele.
Kui nad olid jõudnud Aiaseni, siis oli Egiptuse sultan Bundukdari tunginud suure väega Armeeniasse ja teinud seal ränka laastamistööd, nii et saadikuid ähvardas surmaoht. Mungad kartsid edasi minna ja lõpuks teatasid, et enam kaugemale nad ei lähe. Nad andsid messer Niccolóle ja messer Maffeole üle kõik volitused ja kirjad ja lahkusid templirüütlite suurmeistri seltsis.
Kui Polod saabusid linna nimega Kemenfu, kus suurkhaan sel ajal asus, läksid nad valitseja paleesse, kus leidsid eest suurkhaani ja hulga paruneid. Nad andsid üle volitused, kirjad ja püha õli, mis tegi valitsejale head meelt. Hubilai tervitas ka väga sõbralikult noorukest Marcot.
Marco jõudis kiiresti omandada teadmisi tatarlaste kommetest, keelest ja kirjatarkusest. Vähese ajaga suutis ta ära õppida neli keelt, nii sõnas kui kirjas. Sellega pälvis ta suurkhaani poolehoiu, ta saatis Marco saadikuna maale nimega Karadžang. Selle ülesandega sai ta hakkama suurepäraselt, ta oskas näha ja tähele panna rohkem kui eelmised saadikud, kes täitsid ainult selle kohustuse, millega nad saadetud olid. Suurkhaan aga soovis kuulda ka jutustusi teistest maadest ja nende kommetest. Marco jäi suurkhaani juurde seitsmeteistkümneks aastaks. Selle aja jooksul saadeti teda tähtsate ülesannetega paljudele reisidele.
Varsti hakkasid Polod arutama isekeskis, et oleks aeg kodumaale minna, kuid suurkhaan oli neisse niivõrd kiindunud, et ei andnud luba lahkuda. Umbes sel ajal suri kuninganna Bulagan. Ta oli olnud Levandi valitseja Arguni naine ja oma testamendis oli ta määranud, et tema asemel võib troonile istuda ainult tema sugupuust naine. Siis saadeti saadikud suurkhaani juurde ja tema juhatas nad Kokatšini-nimelise imekauni daami järele, kes oli kuninganna Bulagani sugupuust ja seitseteist aastat vana. Asjad aeti kiiresti korda ja asuti koos mõrsjaga teele. Teel selgus aga, et mõne tatari kuninga vahel puhkenud sõja tõttu olid teed suletud. Kuna edasi ei saanud minna, otsustati minna tagasi suurkhaani õukonda.
Samal ajal oli tagasi jõudnud messer Marco oma India-reisilt. Nähes messer Niccolót, messer Maffeot ja messer Marcot, otsustasid kolm saadikut, et oleks hea sõita meritsi kogenud ladinlastega. Nad palusid luba suurkhaanilt lahkuda laevadel koos kolme ladinlasega. Suurkhaan, kellele need kolm väga meeldisid, nõustus raske südamega.
Nad heiskasid purjed ja seilasid peaaegu kaks aastat, tehes vahepeal vahepeatuse Jaava-nimelise saare juures. Pardale minnes oli laeval 600 meeshinge, meremehi arvesse võtmata. Nendest said surma kõik peale üheteistkümne, kolmest saadikust elas merereisi üle ainult Kodža; sajast naisest suri ainult üks.
Arguni maale jõudes, selgus, et kuningas oli vahepeal juba surnud ja maad valitses tema vend Kaikatu. Printsess anti Arguni noorele pojale Gazanile.
Kolm saadikut lahkusid Kaikatu juurest, asusid teele ja ratsutasid päevad läbi, kuni nad jõudsid Trapezundi. Sealt edasi purjetasid nad Konstantinoopolisse, sealt Negroponti ja lõpuks Veneetsiasse. See juhtus aastal 1295 Kristuse lihakssaamisest.(3.)
Araabia meri
Alustagem kahest saarest, mida hüütakse Meeste saareks ja Naiste saareks. Meeste saar asub umbes 500 miili lõuna pool Kesmakrani. Elanikud on ristitud kristlased, kes peavad kinni Vana Testamendi seadusest ja kommetest. Näiteks kui naine jääb raskejalgseks, ei puutu mees temasse enne, kui ta on sünnitanud.(3.) Aga sellel saarel ei ela mehed koos naistega, vaid naised elavad eraldi teisel saarel, millel on nimeks Naiste saar. Meeste saarelt lähevad mehed Naiste saarele ja jäävad sinna kolmeks kuuks: märts, aprill ja mai. Pärast seda naasevad nad jälle Meeste saarele. Meeste sõnul ei ole nad aastaringi ühes naistega seepärast, et nõnda ei ole võimalik neil elada. Ilmale tulnud poegi kasvatavad naised niikaua, kuni pojad on neljateistaastased, siis saadetakse nad isade juurde Meeste saarele. Kui mehed naiste järele tulevad, külvavad nad maha teravilju, mida siis naised harivad ja koristavad. Naised korjavad ka puuvilju, mida kasvab seal väga ohtralt. Nende ainuke isand on piiskop, kes allub Sokrata piiskopile. Sokrata peapiiskopil aga pole mingit tegemist Rooma paavstiga. Ta allub Bagdadi peapiiskopile, kes läkitab saarele peapiiskopi.
Sokrata saar asub neist kahest saarest ligi 500 miili lõuna pool. Elanikud on sealgi ristitud kristlased ja neid valitseb peapiiskop. Saarel on palju halli ambrat, mida saadakse vaala ja kašeloti maost. Vaalasid püütakse siin nõnda: esiteks on vaalaküttidel selleks otstarbeks püütud palju tuunikala. Selle rasvase kala lõikavad nad tükkideks ja soolavad suurtesse tõrtesse. Siis sõuavad tosinajagu kalureid väikese laevaga merele. Otsitakse üles paras kogus kaltse või muid räbalaid, seotakse puntrasse ja kastetakse rasvasesse soolvette. Siis nad seilavad kogu päeva avamerel ja kuhu iganes nad ka ei läheks, igale poole jääb rasvasest kaltsupuntrast veele õline joon. Kui vaal haistab tuunikala hõngu laeva kiiluvees, järgneb ta tuunikala lõhna peale kas või sada miili. Kui ta on jõudnud laevale nii lähedale, et kalurid teda märkavad, visatakse talle mõned tuunikala tükid. Kui vaal on need ära söönud, jääb ta nendest uimaseks nagu inimene veinist. Siis ronitakse vaala turjale ja lüüakse harpuun vaala peasse. Kui vaal tunneb, et on haavatud ja tahab põgeneda, heidetakse vette üks lipuga vaat, mis on kinnitatud tugevasti paadi külge ja mille alumises otsas on raskus ja üleval lipp. Ühe vaadiga annab järele viiskümmend sammu köit. Ja kui tundub, et vaal liiga tugevasti allapoole veab, visatakse üle parda veel üks vaat. Kuna haavatud vaal ei suuda kõiki vaate vee alla vedada, siis väsib ta sellest ja kõngeb viimaks haava kätte. Kui vaal surnud, võtab laev ta sleppi ja veab ta mõnele naabersaarele, kus ta maha müüakse. Ühe vaala eest võib puhast kasu saada 1000 livri, vaala maost aga halli ambrat ja peast õli.
Saare kristlased on väga osavad võlurid. Tõsi, et peapiiskop ei kiida neid tegusid heaks, kuid saarlased ütlevad, et nende esiisad on teinud sääraseid asju ennevanasti ja seepärast teevad nemadki. Näiteks kui mõni mereröövli laev on teinud saarlastele häda, ei saa nad minema enne, kui on kahju heastanud. Võivad nad küll ju soodsa tuulega purjed heisata ja päris kaugele jõuda, kuid võlurid nõiuvad vastutuule ja sunnivad laeva tagasi tulema. Nad suudavad tuule puhuma panna sealt, kust soovivad ja võivad mere tüüneks muuta või tõsta valju tormi ja tuult.
Nüüd Abessiinia provintsi ehk Kesk-India juurde. Selle provintsi ülemkuningas on kristlane ja talle alluvad provintsi ülejäänud kuus kuningat – kolm kristlased ja kolm saratseenid. Provintsi kristlasi tuntakse ära märkidest näos: üks läheb laubalt nina keskpaika ja üks kummalgi palgel. Need märgid on tehtud tulise rauaga, mis ongi nende ristimine. See näitab ristimissakramendi vastuvõtmist ja need põletatakse peale veega ristimist. Sellel maal on ka juudid, kellel on kaks märki, üks kummalgi palgel. Saratseenidel on ainult üks märk, mis jookseb otsaeest nina keskpaika. Suurkuningas elab provintsi keskel, saratseenid Adeni pool.
Adenis on valitsejaks sultan. Kohalik rahvas on saratseenid, kes kummardavad Muhamedi ja ei ole kristlaste vastu heatahtlikud. Aden on sadam, kuhu saabuvad kõik Indiast tulevad kaubalaevad.
Adeni sadamast 400 miili loode poole, asetseb linn nimega Šir. See kuulub ka küll Adeni provintsi juurde, kuid sellel on oma asevalitseja, kes on oma valdustes pannud maksma range ja õiglase korra. See provints annab hulgaliselt valget viirukit ja datleid. Kala on neil ohtaralt, eriti tuunikala. Seal on lambad, kellel puuduvad kõrvad ja isegi kõrvaaugud. Kohalikke koduloomi toidetakse seal kalaga. Loomad on sellise söödaga harjunud, sest seal ümbruses ei kasva rohtu.
Širist 500 miili loodes asub Dofar. Ka siin on elanikud saratseenid, alluvad asevalitsejale, kes omakorda allub Adeni sultanile. Linnal on hea sadam ja sinna tuuakse ja sealt viiakse hulgaliselt kaupu. Tuuakse sinna häid araabia ratsusid, kelle eest kaupmehed kenakese kasu saavad. Ka Dofaris on küllaga valget viirukit, mida saadakse väikestest okaspuudest. Neile tehakse noaga mitmesse kohta täkked ja sealt nõrgubki viirukit.
Dofarist 600 miili loode pool, asub Kalhati linn samanimelise avara lahe suudmes. Nad alluvad Hormuzele ja iga kord, kui Hormuze malik on sõjas, tuleb ta sinna linna, sest see on hästi kindlustatud ja asub sellises kohas, kus pole midagi karta. Linn asub Kalhati lahe suudmel ja seepärast ei saa ükski laev siseneda või väljuda ilma linna valitseja loata. Selle maa rahva põhitoiduks on datlid ja soolakala, mida on neil väga palju. Ent nende seas on ka jõukamaid inimesi, kes söövad paremat toitu.
Kokkuvõte
Marco Polo reisides on kaheldud keskajast tänapäevani. Üks põhjus on see, et peale reisiraamatu nappide andmete pole Marcost midagi teada. (2.) Raamat ütleb, et 1271. aastal läks Marco seitsmeteistaastasena isa Niccolo ja lell Matteoga kaasa teekonnale Hiinasse. Järgnenud seitseteist aastat veetsid Polod Hiinas ning 1925. aastal jõudsid nad Veneetsiasse. Varsti vangistasid veneetslastega sõdinud genovalased Marco ning ta oli paar aastat Genova vangis, kus tema kaasvang Rustichello da Pisa tema mälestuste, märkmete ja kaasatoodud dokumentide põhjal reisiloo kirja pani. Seega võib pidada Rustichellot 1298. aastal ilmunud raamatu „Miljon“ kaasautoriks.
Mõned tänapäeva teadlased peavad Marco vangilangemise lugu ja raamatu kirjutamise viisi kaheldavaks. Igatahes näitab see raamat Marcot suurepärases valguses. Ta arvatakse Hubilai khaani kõrgemate nõunike hulka ja ta õpib selgeks neli keelt, teda saadetakse tähtsatele diplomaatilistele ülesannetele, millest üks ulatub koguni Indiasse. Kuid sellest hoolimata ei leidu Hiina tolleaegsetes kirjalikes allikates sõnagi tema, ta isa ega onu tegevuse kohta. (2.)
Raamat ütleb, et Marco oli kolm aastat Jangtse jõe ääres asuva suure Yangzhou linna kuberner, kuid kuberneride nimistus Marco nime pole. Peale selle sisaldab Marco Polo reisiraamat üht veel ilmsemat valet. Nimelt olevat Marco ja kahe vanema Polo tähtsust khaani silmis tõstnud see, et nende juhtimisel ehitati Sungi Dünastia viimase tugipunkti San-fan-yu vallutamiseks kolm kiviheitemasinat, millega sai lennutada 336 kilogrammi raskusi kive. See piiramine toimus 1273, aasta enne Polode Hiinasse jõudmist, ning on teada, et kiviheitemasinate ehitajad olid moslemitest insenerid. (2.)
Mahavaikimised „Miljonis“ võivad tekitada kahtlusi, kuid see ei tähendaks, et tegu oli sihiliku pettusega. Üks ajaloolane olevat hiljuti väitnud, et need valed on „niisugused, mida võis välja mõelda ainult inimene, kes teadis millest räägib.“
Marco suri Veneetsias 1324. aastal 70 aasta vanuselt. Testamendis jättis ta oma naisele ja kolmele tütrele suure rahasumma, kuid see ei olnud selline tohutu varandus, millega ta oli hoobelnud. Ka soovis ta, et peale tema surma lastaks vabaks tema mongolist teener Pietro.
Ajatabel
|
Mõjuvõimsas Veneetsia linnriigis sünnib Marco Polo. |
1254 1262 1271 1292
|
Kasutatud kirjandus
1. „Maailma ajalugu sõnas ja pildis“ Tõlge Sinisukk, 2003
2. „Ajaloo saladused“ Tõlge Eesti entsüklopeediakirjastus, 2004
3. „Marco Polo reisid“ Tõlge Olion, 2004
