MAHEPÕLLUMAJANDUS

Kaasaegne põllumajandus – ulatuslike alade ülesharimine ning kemikaalide kasutamine – avaldab negatiivset mõju loomade elule. Ökoloogiline ehk mahepõllumajandus kindlustab loodusele hoopis paremad tingimused.

Põllumajandusmaistutel võideldakse kahjurite vastu keemiliste taimekaitsevahenditega, tootlikkust suurendatakse aga kunstväetisi kasutades. Nende alade algupärane taimestik ja loomastik on enamjaolt kadunud. Metsikud taimed ja loomad võivad olla põllumeeste liitlased, kui luua neile õiged tingimused.

INTENSIIVPÕLLUNDUSE MÕJU

Vanasti paiknesid ulatuslikel territooriumidel märgalad, niidud, metsad, puhta veega järved, jõed ning ojad. Niisugune keskkondade mitmekesisus on liigirikkuse aluseks.

Suur osa neist aladest on tänaseks muutunud, mitmekesisus on kahanenud. Teede ning linnade rajamise tulemusena on paljud looduskeskkonnad kadunud, suur osa on aga muudetud põllumaadeks.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel saabus kemikaalide – taimekaitsevahendite ja kunstväetiste – ning suurte põllumasinate, mis on otstarbekad vaid väga suurtel põldudel, kasutamise enneolematu kasv. Tänu sellele saab põllumajandus suuremaid saake, ent seda mitmekesise maastiku monokultuurmaistuks ümbermuutumise hinnaga.

Aasad künti üles, järved aeti kinni, märgalad kuivendati, metsad raiuti maha ning põõsad kisti välja. Kaasaegne põllumajandus toob küll kaasa toiduainete odavnemise, ent intensiivne põllumajandus tähendab samal ajal ka pestitsiidide jälgi toidus, vete reostatust ja taimede ning loomade liigirikkuse vähenemist. Seetõttu ongi mahepõllumajandus viimastel aastatel oluliselt arenenud ja võib loota, et 2005. aastaks ulatub selle osakaal umbes 10 protsendini kogu põllumajandusest.

ÖKOLOOGILINE MAJANDAMINE

Üha enam põllumehi näitab üles rahulolematust intensiivse põllumajandustootmise negatiivsete tagajärgede üle ning huvitub looduskaitsest.

Selle tulemusena kasvab ökoloogiliste majandamismeetodite populaarsus. Mahepõllumehed ei kasuta näiteks ainsatki pestitsiidi ega kunstväetist. Nad väetavad sõnnikuga, mis on toitaineterikas ja säilitab mulla struktuuri. Ökotaludes rakendatakse põldudel regulaarset põllumajanduskultuuride vaheldumist. See väldib maa kurnamist ning toitainete ühekülgset tarbimist.

Kõige tähtsam on aga see, et ökoloogilised majapidamised ei “võitle” looduse vastu. Kui olukord seda võimaldab, püüavad ökotalunikud looduskeskkonda, näiteks põõsaid ning põllupeenraid, kaitsta. Põõsad hoiavad ära tuule toimel aset leidva pinnase erosiooni, olles looduslikuks tuuletõkkeks. Samuti on nad elukohaks taimtoiduliste putukate looduslikele vaenlastele – loomadele ja lindudele.

TAIMED JA LOOMAD

Alternatiivsetes majapidamistes pestitsiide ei kasutata, kuna need hävitavad mitte ainult soovitud kahjurite rühma, vaid ka paljusid teisi organisme. Selle asemel juurutatakse taimede looduslikke kaitsemeetodeid, mis ei ohusta mullas paiknevaid mikroorganisme, nende rakendamisel puuduvad aga kahjulikud tagajärjed.

Mahepõllumajanduses ümbritsetakse põllud põllupeenardega, samuti jäetakse looduslikke saarekesi, mis on elukohaks mitmetele loomadele. Kõrgematel puudel pesitsevad sageli musträstad, põld- ja laukapuumarjad on aga põõsalinnu ja punapeavardi maiuspalaks.

Põõsaste all varjavad end ulukküülikud, mets- ja kaelushiired ning siilid. Vanemaid põõsastihnikuid ümbritsevad tihti veega täidetud kraavid. Kui need saastatud pole, tõmbavad nad ligi hulgaliselt putuka- ja konnaliike.

Looduslikud niidud on karjakasvatajatele olulised karjamaana. Nende reguleeritud väetamine ja niitmine võimaldab kasvada mitmetel taimeliikidel, näiteks nurmenukkudel ja paiselehtedel. Aasalilled meelitavad ligi õienektarist toituvaid liblikaid.

PÕLLUMEESTE ABIMEHED

Metsikutele taimedele ja loomadele soodsa keskkonna kaitsmise või loomise kaudu aitavad põllumehed loodust ning iseendid. Enamus linde püüab pesitsemise ajal kinni hulgaliselt kahjureid. Niisiis peavad põllumehed hoolt kandma selle eest, et lindudel oleks piisavalt pesitsuskohti.

Kuldnokk sööb päevas ära ligikaudu 500 putukat, röövlinnud püüavad aga kahjuritest närilisi. Konnad seavad end sisse puhta veega veekogudesse. Nende menüüs moodustavad ligi neljandiku teod.

ÖKOLOOGILISED KODUAIAD

Keskkonnaseisundit parandavaid põlluharimismeetodeid saab rakendada ka aedades. Paljud aednikud on juba mõistnud, et kemikaalideta kasvatatud juur- ning puuviljad pole mitte ainult parema maitsega, vaid ka oluliselt tervislikumad. Peenarde väetamine kompostiga rikastab mulda ning on soodne pinnases elutsevatele mikroorganismidele ja vihmaussidele.

Kui võitluses kahjurite vastu kasutatakse pestitsiide, ohustab see putukaliike, kes on võitluses kahjuritega meie liitlased. Lepatriinud ja nende vastsed on lehetäidele, hooghännalistele ja karilistele tugevad vaenlased.

Kõige levinum lepatriinu on seitsetäpp-lepatriinu. Tema vastsed arenevad kolm nädalat ja selle aja jooksul söövad ära sadu lehetäisid ning muid kahjurputukaid. Paljude kärblaste ja kiilide vastsed toituvad samuti lehetäidest.

Mahepõllumajanduse võtteid kasutavad aednikud peaksid eelistama kodumaiseid lille- ja põõsaliike, mis tõmbavad ligi palju enam loomi ja putukaid kui eksootilised taimed. Aiatiik meelitab ligi kiile, konni ja kärnkonni, kes püüavad suurel hulgal putukaid ja tigusid. Samuti saab kasutada taimekasvatuslikke võtteid – kultuuride segaviljelust (näiteks küüslaugu kasvatamine maasikapeenral) ja multše (toominga- või paplilehtedest multš peletab maakirpe).

ÖKOLOOGILISED TOIDUAINED

Mahepõllumajandus on loodusliku aineringluse põhimõtteid arvestav tootmisviis, kus mulla, taimede ja loomade vahel valitsevad tasakaalustatud suhted. Selline süsteem suudab ise taastada tarvitatud ained. Mullaviljakuse säilitamiseks ja parandamiseks kasutatakse sobivaid liblikõielisi taimi (näiteks ristik, lutsern, mesikas) sisaldavat külvikorda ja orgaanilisi väetisi. Mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid ei kasutata. Seetõttu ei sisalda mahetoit tervisele kahjulikke lisaaineid ning nõudlus selle järele kasvab aasta-aastalt.

Euroopas on mahetoodete suurim osakaal Šveitsis, Taanis ja Austrias, ent enim müüakse mahetooteid (riigi suuruse tõttu) Saksamaal.

Eestis algas organiseeritud mahepõllumajanduslik tegevus 1980-ndate aastate lõpul Eesti Biodünaamika Ühingu eestvõttel. 1997. aastal jõustus mahepõllumajanduse seadus.

Viimastel aastatel on huvi mahepõllumajanduse vastu suurenenud. 1999. aastal tehtud turu-uuring näitas, et mahekaupadest on huvitatud umbes 10% eestlastest, kes on nõus maksma ka hinnalisa.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

* http://marie.vtl.ee/kool/oko.html

* http://www.hot.ee/maheturg/mison.htm

* http://www.ceet.ee/26357y/z0zARTICLEy233791.html