MAA JA KUU

 

MAA

Maa välimus                                                                                

 Maa on suurim peamiselt kivimitest koosnev planeet ja  kolmas planeet Päikesest. Teine kivimikera Kuu on Maa kaaslane kosmoses ja suuruse poolest Maast umbes neli korda väiksem.  Kuigi nad mõlemad on kivimitest kerad, on nad väga erinevad maailmad.

Maa on Päikesesüsteemis ainulaadne kui väga märg paik, millel toimub elu. Maa tekkis umbes 4,6 miljardit aastat tagasi ja on pärast seda palju muutunud ning teeb seda jätkuvalt.  Maapinnast on umbes kaks kolmandikku kaetud veega. Enamik veest on vedel, kuid polaarpiirkondades, kus on väga külm, on vesi tahke jää kujul. Ülejäänud osa pinnast moodustavad maismaa ehk mandrid. Vesi ja mandrid asuvad Maa tahke väliskihi ehk koore.                 

                                

Maa ehitus

Planeet Maal on kihiline struktuur, mis koosneb tuumast, vahevööst ja maakoorest. Oma sisemuses toimivate dünaamiliste jõudude tõttu muutub Maa pidevalt. Maapõues asuvad ained on  tohutute rõhkude ja temperatuuride surve all, et nad suudavad hoolimata oma tahkest olekust hõljuda nagu jää liustikul.

Maatuum jaguneb kaheks osaks, sisetuumaks ning välistuumaks. Sisetuum koosneb enamasti rauast ja niklist. See südamik on Maa kõige tihedam osa ja selle raadius on üle 2900 kilomeetri, temperatuurid ulatuvad seal üle 3000 kraadi C. Välistuum koosneb magmast, selle peal asub vahevöö. Vahevöö sisaldab enamasti räni ja hapnikku. Maakoor on väga õhuke võrreldes vahevöö ja tuumaga.

Õhk

Maad ümbritsev atmosfäär koosneb umbes 78% lämmastikust 21% hapnikust ja 1% muust (veeaur, süsihappegaas, osoon, argoon, teised gaasid). Seetõttu on meil õhk, mida hingame. Atmosfäär laseb päikesevalguse läbi ja aitab reguleerida Maa temperatuuri. Aurunud vesi koguneb atmosfääri alumises kihis, kondenseerub pilvedeks ja langeb Maale vihmana tagasi. Maa atmosfäär on jagunenud kihtideks, kõrgemal on õhkkonna omadused hoopis teistsugused kui Maa lähedal.  Planeedi pinna lähedal on troposfäär, mis sisaldab enam kui 75% Maa atmosfäärist. Pärast troposfääri tuleb stratosfäär, kus temperatuur tõuseb, sest siia on kogunenud osoon, mis neelab Päikeselt saabuvat ultraviolettkiirgust. Maast veel kaugemal asub mesosfäär, kus temperatuur langeb kõige madalamale, sest seal pole veeauru, tolmu ega osooni, mis neelaks saabuvat kiirgust. Mesosfäärist veel kõrgemal asub termosfäär, seal on temperatuur väga kuum. Termosfäär on maale kaitsekihiks, sest seal põlevad ära meteoriidid. Kõrgeim kiht, eksosfäär , 500 kilomeetri kõrgusel pinnast, sisaldab väga vähe õhku ja haihtub vähehaaval kosmosesse. 

Osoonikihi hõrenemine 

Keskkonna probleem, millest viimastel aastakümnetel vast kõige enam räägitakse on osoonikihi hõrenemine. Maad ümbritsev osoonikiht on kõige tihedam umbes 20-40 kilomeetri kõrgusel. See kaitseb kõike elavat ultraviolettkiirguse eest.

Maa pöörlemise tõttu on õhkkond pooluste kohal hõredam kui ekvaatoril, mistõttu ka osooni pooluste kohal vähem. Esimesed nn. osooniaugud avastatigi Antarktika kohal.

Juba 30 aastat tagasi leiti, et osoonikihti kahjustab õhusaaste, mida põhjustab inimese tegevus. Keelati küll osooni lagundavate ainete tootmine, kuid senini satub neid õhku aerosoolipudelitest, külmutusseadmetest, tulekustutitest jm.

Päikeselt saabuv ultraviolettkiirgus on lühema lainepikkusega kui inimesele nähtav valgus. See teeb ohu tajumise raskeks ja me märkame tagajärge alles siis, kui näiteks kevadpäikeses naha ära põletame. 2000. aasta varasuvel hakati Eestis raadio kaudu ohtliku ultraviolettkiirguse eest hoiatama.

Orbiidid ja pöörlemine

Maa pöörleb Päikese orbiidil nagu vurrkann. See pöörlemine põhjustab Maa pinnal ööpäevaseid, aastaseid ja aastaajalisi päikesevalguse ja temperatuuri muutusi.  Maal kulub täisringi tegemiseks ümber Päikese 365, 25 ööpäeva. Orbiidil liikudes pöörleb ta ka ümber oma telje, üks pööre võtab aega 23, 9 tundi.

 

KUU

Keegi ei tea kindlasti, kuidas kuu tekkis. Arvatakse, et Marsi-suurune kivimikera põrkas vastu Maad. Kuu moodustus Maalt pärit ainetest, mis ühines kivimikerast pärit ainetega.

Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub umbes 384400 kilomeetri kaugusel. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul 27 päeva ja 8 tundi. Kuu paistab meile selle aja jooksul väga erinevalt, vahel pole teda üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks ning Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Mõne päeva pärast ilmub ta kitsa sirbina õhtutaevasse ja tema kumerus on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu terve öö. Vanakuuks kutsutakse seda aega kui valgustatud osa hakkab edaspidi aina vähenema ja tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist.  Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel. Kui Kuu liigub, pöörleb ta ka ümber oma telje. Ühe täispöörde tegemiseks kuluv aeg on 27, 3 ööpäeva, see on samaaeg, mis kulub tal tiiruks ümber Maa. Sellepärast on Kuul alati üks ja sama pool Maa poole pööratud.

Kuu koor on umbes 60-100 kilomeetrit paks. Selle peal on regoliit, tolmust ja kividest koosnev pinnas. Kuu väga nõrga raskusjõu tõttu pole seal atmosfääri , tuult ega ilmastikku.

Kuul näha tumedaid laike ka palja silmaga, astronoomid kutsuvad neid meredeks. Heledaid alasid seevastu nimetatavad nad mandriteks. Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes päriselt ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal.

Kuu ja Maa siseehitusel on suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor. Koore all on mantel, mis moodustab Kuust suurima osa. Kuul on poolvedel tuum, seda näitab seismiliste piki-ja ristilainete erinevus.

Tuuma suurus pole täpselt teada, tema raadiuse hinnangud ulatuvad 100 kuni 400 kilomeetrini. Ta arvatakse koosnevat rauast.  Kuigi kuul on vedelast rauast tuum, ei ole Kuul üldist magnetvälja. Nende mõnesaja kilomeetrise ulatusega aladel küünib magnetvälja tugevus vaid miljondikuni Maa keskmisest. Ka on magnetiseerunud Kuu kivimid, seejuures seda tugevamalt, mida vanemad nad on. Arvatavasti on Kuul olnud varasematel aegadel magnetväli.

Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemist pole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasi helendumisega. Vulkaanilist tegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks.

Pilt Kuu tagumisest küljest.

 

Kasutatud materjalid:

Raamat „Õpilase teadus entsüklopeedia“

7. klassi loodusgeograafia õpik, 2. osa ( Are Kont)

http://opik.obs.ee/osa2/ptk04/box02.html

http://images.search.yahoo.com/search/images?ei=UTF-8&fr=sfp&p=planeet+maa