Purustavaid maavärinaid on inimkond registreerinud pika ajaloo vältel rohkesti. Need moodustavad vaid väikese murdosa kõikidest toimuvatest maavärinatest. Suuri katastroofe põhjustavad vaid üksikud maavärinad, kui need toimuvad asulate ja linnade lähedal.

Kui maavärin toimub vee all, siis tekib hiidlaine ehk tsunaami. See ohustab inimesi ja loomi, kes elavad selle veekogu kallastel. Eestis ei ole nii tugevad hiidlaineid ammu olnud, nagu hiljuti oli Pärnus ja Põhja – Eestis. Vesi tõusis ja lained pritsisid üle kallaste. Lained viisid avamerele paate ja murdsid puid.

Hiiumaa lähedal toimus 30. jaanuari pärastlõunal maavärin, mille tugevus oli 3,8 magnituudi Richteri skaala järgi. Maavärina epitsenter asus Hiiumaal Kärdla lähistel. Maavärinat oli Eestis viimati tunda 21. septembril. Toona oli 5,3-magnituudise maavärina epitsenter Kaliningradi lähistel. Seni tugevaim maavärin oli Eestis 1976. aastal Osmussaares, maavärina tugevus oli siis 4,75 magnituudi.

Üheksandal jaanuaril tõusis torm, mis oli hävituslik. Nüüd peale tormi on seda hakatud kutsuma Gudruniks.

„Küll häda õpetab“ ütleb vanasõna ja turgutab teadmisega, et hädas leiab inimene nõu. Leiabki, sest mis kasu on laante taga murdunud puudest ribadeks katkenud elektriliinide kaugusel Eesti Energia e-posti või internetiaadressist või igasugustest telefoninumbritest, kui nende abil suhelda ei saa, sest elektrit ju pole. Autoga lähima sidepidamisvahendi või infoallikani jõudmine on samuti võimatu, sest tankla ei tööta. Ega hakkagi tööle, enne kui vool tagasi. Teine märksõna omaalgatuslikus gallupis on side. Meid ümbritsevas infoühiskonnas on selle katkemine rohkem kui katastroof.

Mis kasu on õpetussõnadest, et laadimata akuga mobiiliga on võimalik hädaabi numbritele helistada: võtke ainult sim-kaart välja ja automaatse valikuga on teil peagi lähima vaba operaatori abil ühendus tagatud, kui kümnete kilomeetrite raadiuses ei ole äkkhädaolukorras meie külade vahel ühtegi töötavat mobiilimasti. Teadmatusest on päästetud vaid need, kellel on käepärast patareidega raadio. Nüüd olen minagi tagantjärele tark, uurisin, kuhu panna raadiol patareid ja tean, et sellise aparaadi järele tuleb poodi minna. See, mis kodus, on liiga moodne. Küünlad on käeulatuses ja konservid külmikus. Nii igaks juhuks. Taskulambi- ja raadiopatareid muutusid tormi järel kuumimaks kaubaks nagu küünlad ning taskulambid. Nende varu tulnuks täiendada nii kiiresti kui võimalik, sest neid osteti hinnale vaatamata, isegi 20-krooniseid. Meie lähedal asuvas poes polnud isegi patareisid.

Kogu aeg on arvatud, et looduskatastroofid ja õnnetused on meist kaugel. Alles annetasime ohvritele Indiasse ning Indoneesiasse raha ja nüüd oleme ise hädas. Kindlustusseltsid otsivad lepingutes punkte, mille järgi ei ole nad kohustatud kahjutasusid maksma. Ka riigireservist ei saa raha kätte ja siis tuleb veel Euroopa Liit ja ähvardab suhkrutrahviga – kukekomme vist enam ei saa. Autosid, mis on mitu päeva vee all olnud, müüakse maha vaid mõne tuhande krooni eest. Alles nädal aega tagasi said viimased inimesed elektri tagasi. Nüüd lõpetati ka avalduste vastuvõtt, et kompensatsiooni saada. Looduskatastroofid ei toimu meist kaugel, vaid võivad juhtuda igaühega. Alles nüüd saavad paljud aru, et ka meie piirkonda võivad tabada loodusõnnetused ja nendeks tuleb valmis olla. Loodus on tugevam kui inimene. Sellises situatsioonis tunnetab inimene, kes on ta tõelised sõbrad.

Vt: